Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri (2009)

Lugu poeedi viimasest kümnest eluaastast 1941–1951

Sisukokkuvõte

Vallo Kepi kultuurilooline dokumentaalfilm isamaalauliku ja lembelüüriku Henrik Visnapuu viimasest kümnest eluaastast 1941–1951.

End Poeeside Kuningaks ja Siuru rühmituse Vürstiks nimetanud luuletaja elust ja loomingust on lahutamatud tema muusad, kellele ta armastab panna hellitusnimesid. Abikaasa Hilda ehk Ing on kaunis naine, justkui hea ja õilis ingel, kes on alati luuletaja jaoks olemas. Koos kolitakse tallu Luunjas. Eesti Vabariigi propagandatalituse kultuuriosakonna nõuniku koht viib poeedi 1935. aastal tööle Tallinna, puhkepäevad veedab ta aga endiselt Luunjas. Suhe Ingiga on täis armastust, ent see toob kaasa ka haigetsaamist. Võõrdumise ja ainelise kitsikuse kõrval kannatab Ing tuberkoloosi käes, millesse ta 1941. aasta oktoobris sureb.

Ingi kõrval mahub Visnapuu ellu ka teisi muusasid – Ellen Uritamm ehk Sii räägib üsna avameelselt, et tema suhe Visnapuuga kestis üheksa aastat. Sii sõnul teadis Ing tema olemasolust, kuid jäi tema suhtes viisakaks ja lugupidavaks ka siis, kui nad kord juhuslikult kohtusid. Sii meenutused annavad pildi Visnapuust inimese ja loojana, kuid kõnelevad ka luuletajat ümbritsenud naiste hingesuurusest. Visnapuu onutütar Harieta Kalm, kes Visnapuu põgenemise ajal oli neljateistkümneaastane, jutustab oma kokkupuudetest Henrikuga neljakümnendate aastate alguses. Ta meenutab lõbusaid lugusid, ent ka August Alle vaenulikkust ning aja ja inimeste kurjust.

Üle Eesti veereb sõda, viimasel hetkel enne venelaste sissetulekut suundub ka Visnapuu koos sadade põgenemisvõimaluse otsijatega Saaremaale Jaagarahu sadamasse ja sealt Kuramaale Ventspilsi, kus viimased lahkujad pärast pikka vaidlust sõjalaevale pannakse. Nii jõuab ta Saksamaale Swinemünde ja koos kirjanik Pedro Krusteniga edasi Boosseni põgenikelaagrisse, Rootsi viisat ei õnnestu saada. Seda aega meenutavad pagulaskirjanikud Bernard Kangro, Kalju Lepik ja Raimond Kolk.

Novembris 1944 jõuab ta oma pagulaspõlve esimesse pikemasse peatuspaika Altausseesse Austrias, edasi eestlaste suurimasse põgenikelaagrisse Geislingeni Saksamaal. Seal olles paneb ta aluse Ülemaailmsele Eesti Kirjanduse Seltsile ja käib teistes eesti põgenike laagrites, et tutvustada oma luulet, milles nähtamatuks pidepunktiks on Ing, kelle surm on toonud poeedile süveneva süütunde. Tema luulet loeb Õie Nurmet, kes saab Visnapuult hüüdnime Hõde. Suure kaasaelamisega vahendab mälestusi Geislingeni ajast Edla Krusten, Pedro Krusteni lesk.

Oktoobrist 1949 siirdub Visnapuu Ameerikasse, kohvris põgenikuna valminud luulekogud ja mälestusteraamatu käsikiri, mille ilmumisele Rootsis Bernard Kangro kaasa aitas. Jutujärje võtab üle Andres Männik, kes räägib Visnapuu-aegsest New Yorgi Eesti Majast ja loeb ette Visnapuu luuletki. Ameerika eestlane Kalle Vellenurme jutustab Visnapuu tegemistest Ülemaailmse Eesti Kultuuri Seltsi ellukutsumisel Ameerikas ja sellest, kuidas ta taotles luba Ameerika Hääle eestikeelsete saadete osakonna loomiseks. Aga mida mõtleb Visnapuu Ameerikas elatud aastatel, jääb saladuseks. Saladuseks jääb ka tema Ameerikasse kutsuja Silvia Narma isik. Elu lõpu veedab ta Long Islandil eesti perekonna Usmanite juures, kes teda majanduslikult aitavad. 1951. aasta varakevadel sureb Henrik Visnapuu. Puupüsti rahvast täis kirik poeeti viimsele teekonnale saatmas, meenutatakse tema prohvetlikku usku vabadusse ja iseseisvusesse. Tema põrm Fresh Pondi krematooriumis ootab sängitamist Eestimaa mulda Metsakalmistule oma kalli Ingi kõrvale.