Üheshingamine (2013)

Filmiprojekti kirjeldus

Laulmine, poliitika ja maailmamuutmine – see pole just kõige tavalisem kombinatsioon, kuid Eestis on koorilaul saavutanud märksa suurema tähenduse kui pelgalt kultuuriline eneseväljendamine. See on muutunud kultuurilise identiteedi põhiosaks, mille abil on kujundatud ajalugu juba enam kui sajandi vältel. Eestlaste jaoks on see ainulaadne nähtus sama loomulik kui heast veinist lugupidamine prantslaste jaoks.

Meie dokumentaalfilm räägib laulupeost ja selle tähendusest läbi kahe dirigendi ja sõbra – ameeriklase Bob Geary ja eestlase Aarne Saluveeri – silmade. Bob Geary Piedmonti noortekoor saabub 2009. aasta laulupeole 8000 miili kauguselt Oaklandist, Californiast. Tegemist on kollektiiviga, kes teab Eestist õige vähe ja esindab teatud laadi „kultuuride kokkupõrget“. See kokkupõrge ei ole negatiivne ega provokatiivne, vaid lihtsalt kahe erinava kultuuri kohtumine, mille käigus kumbki teist tundma õpib. See koor tuleb üritusele teadmisega, et osaleb „suurel kontserdil“, ning lahkub tõdemusega, et laulupeo ajalooline ja tundmuslik mõju on midagi märksa enamat kui oodatud.

Kas see on muusikafilm või ajaloofilm? Mõlemat ja veelgi enam. Laiemalt võttes kajastab film 2009. aasta laulupidu ning tutvustab ühtlasi ürituse kogu dünaamilist ajalugu. Kaadrid noorte koorilauljate omavahelisest suhtlemisest ja 2009. aasta laulupeost vahelduvad filmis muusikute ja muusikaajaloolaste sõnavõttudega, mis juhivad meid läbi laulupeo ajaloo 1896. aastast tänapäevani. Hoolikalt valitud arhiivimaterjalid annavad filmile ajaloolise konteksti ja värvingu, Eesti Televisiooni salvestatud HD materjal kõrgetasemelise kaasaegse pildimaterjali, intervjuud informatiivse ja emotsionaalse tausta.
Allikas: EFI

Filmist meedias

Annika Koppel: „Dokumentaalfilm „Üheshingamine” viib aga laulupeo kui nähtuse ülemaailmsele pinnale ja ütleb, et ka ameeriklased või mis tahes teisest rahvusest inimesed võivad koos eestlastega laulda ja kooslaulmisest võimsa emotsiooni saada. Kooslaulmise ja vabaduse idee on universaalne ja hingelähedane kõigile, lihtsalt eestlastel on õnnestunud ennast ka vabaks laulda ja see on midagi, millest maailm vaimustub.

James Tusty ja Maureen Castle Tusty eelmine film „Laulev revolutsioon” kogus Eesti kinodes rekordiliselt 19 000 vaatajat ning linastus 140 linna kinodes üle Põhja-Ameerika. Filmist kirjutati ja kõneldi kümnetes USA ajalehtedes, ajakirjades, raadios, televisioonis ja internetimeedias.

Pole teada, kas ka „Üheshingamisele” selline edu osaks langeb, aga tore oleks küll. See on vägagi professionaalselt teostatud ajaloofilm, kus üldine seguneb isiklikuga ja rahvuslik globaalsega. Siin on paras ports fakte ja ajalugu, mida tasakaalustavad emotsioonid ja suhted. Ja üle kõige kõlab muidugi laul nagu ühes õiges laulupeofilmis peabki. See film on kindlasti väga hea ja hariv koolides näitamiseks. Kui teil on välismaal sõber, kellele tahate meie laulupeo traditsioonist jutustada, siis paremat filmi selleks on raske soovitada. Kuid võite filmi kinkida ka oma eestlasest sõbrale, sest meile meeldib näha, kuidas me teistele paistame. Ja siit on selgelt näha, et koos lauldes oleme vaimustavad.“
Koppel, A. (2013). Vaimustav üheshingamine [dokumentaalfilm "Üheshingamine]. Sirp, 6. sept, lk 29.

Rein Veidemann: „Ameerika dokumentalistide James ja Maureen Tusty 2006. aastal valminud dokumentaalfilm «The Singing Revolution» («Laulev revolutsioon») pälvis suurt tähelepanu ning on kuuldavasti võetud paljudes USA koolides Euroopa lähiajaloo tundide visuaalseks abimaterjaliks. Eestis endas on laulupidudest tehtud mitu filmi, kuid Tusty ja Crami tänavu valminud uue filmi, XXV üldlaulu- ja tantsupeoga sama nime kandva «Üheshingamise» adressaat on kinopublik, kes eesti koorilauluimest ei tea suurt midagi ja kes Eestit väisates võib kogeda kultuuride kokkupõrget.

Film ongi üles ehitatud põhiliselt kahe sõbra, USA California osariigi Piedmonti 39-liikmelise palju tunnustust pälvinud lastekoori dirigendi Robert Geary ja ETV tütarlastekoori dirigendi Aarne Saluveere jutustusele. Gear­y koor on saanud kutse osaleda üldlaulupeol.

Me näeme, kuidas nad kõigepealt saavad üldse teada nende mõistes ühest maailma otsas asuvast Eestist; kuidas nad püüdlikult õpivad eesti keeles laulma; kuidas nad leiavad tütarlastekoori liikmete näol endale sõbrad ja sulavad ühte

30 000 ülejäänud lauljaga – nii et üks noortest koguni tunnistab: «Ameeriklane tunneb end laulupeol eestlasena.»

Selline struktuur tõi mulle meelde Jüri Müüri 1969. aasta üldlaulupeost tehtud, aga kahjuks pea 40 aastat hiljem esilinastunud filmi «Leelo», milles samuti jälgitakse laulupidu seestpoolt: laulupeole minekut ning selles osalejate tegemisi ja tundeid.

Müüri teosega sarnaneb  film ka suurte võtteplaanide poolest. Kui üks intervjueeritavatest, Veljo Tormis, ütleb filmis esitatava Peep Sarapiku / Juhan Liivi «Ta lendab mesipuu poole» kommentaariks – seejuures pisaraid neelates: «Kui te näeksite lauljate nägusid lähedalt, kui nad seda laulavad!», siis filmis meile näidataksegi neid nägusid. Ja tõesti, võimatu on olla liigutamata.

Niisuguse erakordselt kaasaelava ja -tundva introspektsiooni kõrval avavad filmitegijad eesti üldlaulupidude ajaloo, sidudes selle eestlaste endi ajalooga. Saluveere ja Tormise kõrval saavad sõna dirigendid Neeme Järvi ja Kuno Areng, muusikateadlane Tiia Järg, laulupeo sihtasustuse juht Aet Maantee ja kultuuriloolasena siinkirjutaja. Filmi proloogis ütleb Järg tabavalt: «Kaks korda kümne aasta sees vajame oma individuaalsusele lunastust.»

Laulupidudel leiab kinnitust eestlaste identiteet, mis ei piirdu ainult eesti keele ega maaga, millega ollakse seotud. Eestlaste laulupidu on eestlaste religioon, just see raskesti kirjeldatav sõna «meel», millele osutas juba Uku Masing. Nii ütleb ka Aarne Saluveer filmis: «See, mis meis laulab, pole mitte meie hääl, vaid hing.» Ja üks tütarlastekoori lauljatest, Gerda, pihib, et tema jaoks on laulupeo suurim hetk tule süütamine ning sellele järgnev «Koit» – siis hakkavat ta alati nutma.

Üks osa filmist jutustab laulupeost kui vastukultuuri ilmingust. 1947. aastal, pärast sõda, pärast nõukogude okupatsiooni algust ja esimest küüditamist leidis uus režiim, et üldlaulupidu saaks kasutada propaganda eesmärgil ning andis võimaluse traditsiooni jätkamiseks ja koguni toetas seda heldelt. Kakskümmend tuhat lauljat lauliski oodi Stalinile, ent nagu Kuno Areng ütleb, oli selles laulmises sõnadest hoopis tähtsam tunnetus. Ja sellel samal laulupeol algab eestlaste teise hümni, Gustav Ernesaksa / Lydia Koidula «Mu isamaa on minu arm» siiani kestev teekond.

Veljo Tormis räägib selle peale oma loo, kuidas ta kirjutas kantaadi Leninile, mille tekst koosnes Lenini neist tsitaatidest, kus ta toetab rahvaste enesemääramisõigust. Tsensuur tahtis muidugi seda keelata, aga kuidas sa keelad Leninit ennast... Niisugune, ridade vahelt ja vihjetega, käiski nõukogude ajal poliitika tegemine, tõdeb Tormis.

Üldlaulupeo ime on selles, kuidas kaob piir lauljate ja kuulajate vahel. Filmi omakorda võib võtta ülemlauluna eestlaste laulupeole. Seda vaadates kaob eestlastest vaataja jaoks omakorda piir ekraani ja vaataja vahel.
Veidemann, R. (2013). Ülemlaul eesti laulupeole. Postimees, 26. aug, lk 9.

Karlo Funk: "Kui halli varjundid kipuvad silme ees kirjuks minema, võib alati vaadata midagi värvilist. Sel aastal esilinastus ka Maureen Tusty “Üheshingamine”. Film taastab, tõsi küll, hetkeks, usu laulupeosse ning ühiselt hingavasse eestlusse, kus ei ole kalvinistlikku kasinust, klassivahesid ega erapoolikuid majandushuve."
Funk, K.(2013). Halli varjundeid, sensatsioonideta [Eesti dokfilmiaasta 2013]. Eesti Ekspress, 23. dets, lk 40-41.