Liivamees (2013)

Reklaamlause

Liiv on väärtus ka enne selle kadumist!

Sünopsis

Film räägib loo liivast ja Liivamehest, kes üritab toime tulla keskonnas, kuhu ta oma väikese looja hoolikalt liiva vormivate sõrmede tõttu sattunud on. Elu rannal muutub iga päevaga keerulisemaks. Vägisi kipub tema kodu hävitama destruktiivne element: hoolimatu inimtegevus. Esimesi rahurikkujaid aitab eemale peletada saatusekaaslane Adru. Ka Liiv ise peab lahingut merelt tulevate rämpsuhunnikute vastu. Ühel hetkel aga läheb merel põhja naftat täis tanker ning võitluses reostusega väsib ka Liiv. Liiv otsustab lahkuda, temast jääb maha kivine rand ja üksik väike liivatorn, kus elab Liivamees. Nüüd oskavad inimesed liiva väärtustada: viimase liivatorni ümber tehakse piirdeaed ja mõõduka rahasumma eest saab tulla liiva vaatama ja meenutama. Liivamehel on võimatu elada selle rahutu sagina keskel ja nii lahkub ka tema, ulpides pudelis silmapiiril paistva laiu suunas. Seal kohtub ta teiste liivamehikestega, kes on erinevatelt kivistelt randadelt pakku pääsenud. Koos aerutavad nad laiu nagu päästeparvega kaugele silmapiiri taha. Liivatul rannal ehitavad lapsed nüüd aga kivikestest tornikesi.

Režissöör oma filmist

Pärtel Tall: „Mere ääres jalutades jäävad meist maha jäljed, olgu need siis jalajäljed, käejäljed või jalgrattakummi mustrid. Meie jäljed ja juba varem liivale tekkinud muster jutustab meile oma lugu. Enne, kui tuleb järgmine tõusulaine, jõuab liiv oma loo ära rääkida, pärast jääb taanduvast lainest maha tasane pind, mis hakkab uut ajalugu talletama. Võibolla peab liiv ka kustutatud mälestused meeles? Osad jäljed omavad kolmandatki mõõdet - need on sageli väikeste käekestega tehtud liivast lossid ja muud skulptuurid. Õhtul, kui võikesed loojad on ise rannast koju läinud, võib juhtuda, et suure hoole ja armastusega tehtud liivakujud hakkavad oma elu elama.
Liival saab trampida, sellest saab ehitada, liiv imeb endasse võõrad ja ohtlikud ained ning hea filtrina hoiab eemale palju soovimatut. Tundub et liiva on palju, ometi saab ta maht ükskord täis. Inimene oma hoolimatusega võib väga kergesti muuta hektarite kaupa puhast liiva elukõlbmatuks kleepuvaks massiks. Seega on meile nii tavalise ja kindlana tunduv mereäärne liivarand väga haavatav ja väärtuslik.

Teostuselt on tegemist plastiliinianimatsiooniga. Film koosneb eri stilistikas lahendatud ja omavahel järgemööda vahelduvatest episoodidest, mille loob tervikuks liiva-teema ja muidugi plastiliin. Kahemõõtmeliselt ja poolabstraktselt lahendatud episoodid juhatavad sisse nendele järgnevad realistlikud ja ümarnukk-tehnikas lahendatud episoodid. Abstraktsetel episoodidel on iga episoodi taustaks natuke erinev muusika. Viimases plaanis kuuleme nendest paladest kokku pandud terviklugu. Realistlikud episoodid on ainult loodushäältega: lainete loksumine ja müha, tuule kohin. Selline vaikne ja lõõgastav chill.
Filmi lõppedes peaks vaatajal olema puhanud ja lõõgastunud tunne, nagu suvel rannast tulles!“
Allikas: EFI

Katkeid intervjuust Pärtel Talliga:

„Liiva­mees” on lugu sellest, kuidas inimene võib hoolimatu tegevusega hävitada puhta looduse. Kuidas see film sündis?
„Liivameest” võib mõnes mõttes pidada minu esimeseks filmiks, sest see on algusest lõpuni tehtud minu nägemuse järgi. Algne mõte oli mul, et ka „Liivamees” tuleb puhtalt plastiliinifilm. Aga stuudio soovitas, et kuna filmi teema on loodus ja selle kaitsmine, võiks seal ka päris liiv olla. Proovisin liiva plastiliiniga segada, liivaterad lõid valguse käes särama ja tulemus oli väga ilus. Tõin mere äärest ka kõrkjaid ja kive. Natuke kartsin, kuidas see kõik kokku sobib, aga sobis hästi. Plastiliini mudides jäävad sinna ka inimese näpujäljed, see kõik hakkab ekraanil koos mängima ja elama.

Meri selles filmis on läbivalgustatud plastiliinikiht. Ma n-ö maalisin plastiliiniga klaasi peale mere. Efekt on selline nagu pärast päikeseloojangut, kui merest kumab veel päikese viimast sära. Plastiliinil on oma eelised, aga ta nõuab animaatorilt rohkem tööd kui teised materjalid. Ta kleepub, tolm ja praht jääb kergesti külge ja nukke tuleb korduvalt puhastada. Lisaks kipub plastiliin prožektorite kuumuses sulama.
/---/

Kust on pärit teie kunsti- ja kultuuri­huvi?
Kindlasti kodust. Mõlemad vanemad on kunstiõpetajad, ema on akvarellist, isa maalib õlimaale. Selles, et ma plastiliinifilme hakkasin tegema, on „süüdi” minu ema. Ta õppis maastikuarhitektuuri ning teda huvitab aiandus ja aiakujundus. Kui me kunagi endale suvekodu saime, tegi ta plastiliinist talu ja aia maketi ning mängis selle peal läbi, kuhu suvel peenar, kuhu lilleklump ja kiviktaimla teha. Mina vahtisin seda põnevat maailma üle lauaserva pealt. Siis nuiasin endale ka plastiliinikarbi ja pappaluse ning hakkasin ise palke veeretama ja majakesi tegema. Sestpeale olengi näppupidi plastiliinis kinni olnud.
/---/

Kuidas sai alguse koostöö Nukufilmi stuudioga?
Pakkusin pedagoogikaülikooli lõputöö ideena välja plastiliinist raamatuillustratsioonid. Need näeksid välja nii, et kolmemõõtmelised voolitud pildid on korraliku valgusega üles fotografeeritud ja siis paberile trükitud. Kunagi tahan mõne raamatu selles tehnikas illustreerida. Neid töid juhtus nägema Priit Tender, kes töötab Joonisfilmi stuudios ja kellele need meenutasid filmikaadreid. Tema ütleski, et Nukufilmi stuudios otsitakse kedagi, kes hakkaks tegema plastiliinianimatsiooni, ja viis mu sinna kohale.
/---/

Kui see saladus pole, millist plastiliini te oma filme tehes kasutate?
Sedasama plastiliini, mida saab igast poest osta. Kuna seda kulub palju, tellime seda suurte kamakatena. Loodan, et pärast filmide vaatamist hakkavad lapsed ise ka innukamalt plastiliiniga katsetama.
Vapper, T. (2014). Pärtel Talli plastiliinilood. Õpetajate Leht, 23. mai.

Filmikriitikat

«Multivant – uued eesti animafilmid»

«Ada + Otto», režissöör Ülo Pikkov
«Limonaadi lugu», režissöör Vallo Toomla
«Liivamees», režissöör Pärtel Tall

Kristiina Davidjants: „Tõsi ta on, et filme oleme jälle professionaalsel moel tegema hakanud alles viimastel aastatel, kuid tõsi on ka see, et mitte ükski hoone ei valmi ilma tugeva vundamendita ja näiteks huvi filmi vastu saab alguse juba lapseea multikate aegu ning neid on kodumaised animalavastajad teinud küllaga. On põlvkondi, kelle sirgumist tähistas Aatomiku sahmerdamine, on ka neid, kes mäletavad oma lapsepõlvest peamiselt Klaabut või siis veidi hiljem hoopis naksitralle.

Nüüd siis esilinastub Artise kinos kolm uhiuut eesti animafilmi. Ühispealkirja «Multivant» all saab neid näha mitmes Eestimaa kinos ja teadupärast aitab Kinobuss tuua filme ka sinna, kus kino kui säärast enam pole. Sedakorda on tegu filmidega, mis loodudki mõttega lastele näitamiseks ja vaatamiseks.  

Pärtel Talli senist loometeed võiks tinglikult iseloomustada sõnapaariga «Porgandi triloogia» – on ju tema kolmes eelmises filmis sel juurviljal olnud täita tähtis roll. Talli «Liivamees» jutustab loo liivast mehikesest, kes näeb kurja vaeva oma kodukoha, st ranna puhtana hoidmise eest.

See pole sugugi kerge töö, sest inimesed näevad oma hoolimatuses omakorda veel suuremat vaeva, et uhada ära liiv ja asendada see kiviklibuga. Liivamees saab küll endaga hakkama, iseasi, mis tingimustes. Filmi lõppu võib näha kui ilusat hommage’i Riho Undi ja Hardi Volmeri «Nõiutud saarele».
/---/
Lõpetuseks võib tõdeda, et eesti animafilm on mitmekesine kraam – äärmustesse minnes öelgem, et see ei tähenda ainult Priit Pärna, kellest mööda vaadata on võimatu, või siis Lottet, kes on veelgi kindlamalt meie argielus oma kanda kinnitanud. Siia mahub igat masti autoreid ja nemad omakorda teevad oma filme erinevatele vaatajatele. Tuleb vaid osata vaadata.“
Davidjants, K. (2013). Eesti lood meie lastele ["Multivant"- uued eesti animafilmid: "Ada+Otto", "Limonaadi lugu" ja "Liivamees"]. Postimees, 18. okt, lk 17.

Andres Laasik: „Uued kodumaised lühianimafilmid on küll head, kuid Eesti animatsioonimaailmas siiski keskmised. Et kolm lühianimafilmi vormusid kinos Artis üheks seansiks, on suurepärane. Vallo Toomla „Limonaadi lugu”, Pärtel Talli „Liivamees” ja Ülo Pikkovi „Ada ja Otto” esindavad head animatsiooni, ent häda on selles, et meie kodumaine animafilm on nii äge, et laiemas perspektiivis vaadates on tulemus keskmine.

Just keskmine, mitte keskpärane, sest viimast ei luba nende teoste kohta öelda kolme filmi isikupärasus ja kunstiambitsioon. Samal ajal on aga küllaga, mille kallal norida. Moraalse aspekti kasutamine pole lasteanimatsioonile võõras ja Toomla „Limonaadi loo” tarbimiskultuuri kriitika algab asjalikult, ent filmitervikus jäetakse probleem õhku rippuma. Talli „Liivamehe” peategelane luiteliivanukk hajub aga tegevuses hoopis ära ja finaali jõuab film vaimuka hädalahendusega. Lühianimatsioon on nõudlik žanr. Mida lühem lugu, seda raskem kirjutada.“ /---/
Laasik, A. (2013). Vares Ada ei lenda väga kõrgelt [arvustus: "Multivant"- uued eesti animafilmid: "Ada+Otto", "Limonaadi lugu" ja "Liivamees"]. Eesti Päevaleht, 30. okt, lk 12-13.

Elise Eimre: „Plastiliini, mis võimaldab animafilmis lõpmatult dünaamilisis lahendusi, oskab Tall äärmiselt leidlikult kasutada. Loo selgust teenivad sellele lisanduvad naturaalsed kivid, taimed ja liiv. Loodus on "Liivamehes" kesksel kohal nii süžee enda kui ka kunstilise lahenduse kaudu. Ka Liivamees ise on tehtud justkui liivast, pilliroost ja kivist.
/---/
Loo pealiin püsib kindlalt Liivamehel ning tema vankumatul tahtel jääda ellu ja aidata teisi. Liivamees sarnaneb väga oma looja, pisikest inglit meenutava tüdrukuga. Peamiselt helitausta kaudu esinev tegelane on ilmekas näide, kui palju võib loole lisada aeg.ajalt helisev hääl. Sellise võtte abil tulevad "Liivamehe" minimalistlikus kaadrikeskkonnas esile selle empaatiliselt haaravad tegelased.
Sellega kujunev kummaline paradoks - olendid, kes käituvad inimlikumalt kui inimene ise - pakub mõtteainet nii väikestele kui suurematele. Kuigi viimaste aastatega on inimsaaste teema omandanud eelnevaga võrreldes oluliselt suurema kõlapinna, püsib Talli ainele lähenemine äärmiselt akuutne. See kasvatab teadlikkust ökoloogilisest jalajäljest juba enne, kui need jalad iseseisvalt liikumist alustavad.“
Eimre, E. (2013). Eesti animafilmi Multivant [arvustus: "Multivant" - uued eesti animafilmid: "Ada+Otto", "Limonaadi lugu" ja "Liivamees"]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 96-101.

Tiina Lokk: „Väga meeldis „Liivamees“ – südamlikult lastepärane, samas mõnusalt filosoofiline, tehniliselt hästi teostatud.“

Roman Baskin: „Sümpaatne film. Meisterlik teostus, huvitav pildikeel, põnev helirežii, aga midagi jäi puudu; ehk oli stsenaariumis liiga vähe käike, kurve, sündmusi.“
Eksperdid hindavad: Lastefilmide kassett „Multivant“ (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmidele]. Postimees: AK, 26. okt, lk 10.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Esimene nukufilmide DVD on sarja 3. DVD, ilmunud 17.10.2013. Sellel on järgmised filmid:

Vares ja hiired (1998)
Tulelaeva kulid (2001)
Jõehobu Jõksu lood (2002)
Porgand! (2003)
Teatriporgand (2006)
Porgand suvitab (2008)
Liivamees (2013)
Talvekummitus (2012)
Limonaadilugu (2013)