Riigivargad (2014)

Tekst filmi alguses

Rohkem kui 50 aastat üritasid USA ja lääneriikide luure Nõukogude Liitu murda. Sellega, mis käis maailma vägevatel üle jõu, sai hakkama lihtne Eesti mees.

...ja lõpus

Vaevalt saime oma vabaduse kätte võideldud, kui libisesime järgmisse liitu – aga pole viga, küll me ka selle liidu vastu rohtu leiame.

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust režissöör Manfred Vainokiviga:

Teaduslikkusele teie film muidugi ei pretendeeri, aga kui ulatuslik nähtus riigivargus Nõukogude Eestis oli?
Minu arust oli asi valdav, see toimis igal rindel. Ma ei saa ju väita, et kõik varastasid, aga põhimõtteliselt... Ma ise läksin 1982. aastal Eesti Telefilmi assistendiks ja käisin AK gruppidega väljas. Ja kui meie, valgustajad ja toimetajad läksime kuskile kolhoosi, siis kolhoosist anti ikka kartuleid, porgandeid ja liha kaasa. See oli kolhoosi kaup, eks, mitte esimehe vara, aga anti. Läksid mingisse tehasesse, sealt tulid malmpotid, Kalevist kommid, Livikost anti viina, igalt poolt sai midagi. Põhimõtteliselt oli see kõik üks pätsamine.

Filmi teema kerkis üles sünnipäevalauas, kui mu vanaema mehel oli juubel. Onu hakkas mulle rääkima, kuidas tema Nõukogude ajal riiki varastas, ja vanaema mees ütles, et oot-oot, aga meil Mõigu saekaatris oli see asi hoopis märksa suurem. Siis vanaema ütles, et kuule, mis sa teed neist tähtsatest meestest filme, tee ikka normaalsetest väikestest inimestest ka.
/---/

Kes on need inimesed, kelle lood sinna jõudsid?
Üle Eesti oli seda rahvast – kuulutasime lehtedes, teles ja raadios, ja meili peale tulid igalt poolt lood. Andrus Kivirähk aitas neid puänteerida, tema abiga saime nad ilusasti ära rookida ja neist maasika välja võtta.

Aga muidu võib neid laias laastus tõestisündinuteks nimetada?
Arvan, et seal on ka bluffi. Mina ei usu näiteks lugu, et siga viidi tapamajast mantlisse riietatuna välja, aga jumala pärast – lugusid ainuüksi selle kohta, kuidas Tartu lihakombinaadist siga välja toimetati, tean ma kolme-nelja eri varianti. Küll ta oli naistekleiti riietatud ja sõitis Žiguliga, küll oli tal peas õlgkübar ja suured prillid, küll teda viidi välja turismibussiga...
/---/

Kui filmi vormist rääkida, siis peaks see olema teie siiani kõige mängulisem dokfilm. Lugusid räägivad näitlejad, olustik on lavastus...
Otsisin vormi päris pikalt, kõigepealt arvasin, et saan loo pooleteise aastaga valmis, aga venis kolme aasta peale. Ta on selline vormiline vigur, millega mul oli hea katsetada. Ma ei ole söandanud mängufilmi teha, aga ei saa öelda, et mul sellist marssalikepikest paunas ei oleks. Olen hoidnud ennast tagasi.

Mis teil siis puudu jääb?
Ma arvan, et töö näitlejaga. See on mingi sisemine kramp või midagi. Ega ma nüüd seda ka ei põe, võin ka vabalt nii olla, et ei teegi filme. Aga dokke on tore teha.
/---/
Kressa, K. (2014). Töörahva vara kadus töötava rahva vilgaste näppude vahel [intervjuu filmi "Riigivargad" režissööri Manfred Vainokiviga]. Päevaleht: LP, 11. jaan, lk 24.

Osatäitjatest

Kuna filmi käsikiri põhines inimeste meenutustel, kasutas režissöör nii amatööre kui ka profinäitlejaid.

Filmis kaasa löönud Marek Reinaas (peigmees): "95 protsenti nendest inimestest ja loomadest, kes ses filmis läbi lipsasid, ei teadnud väga, milles nad kaasa löövad. Seda ei saa näitlemiseks nimetada, vaid tegevuseks, mida jäädvustati filmilindile."

Kuid hoolimata sellest, et enamik osalenuid aru ei saanud, millesse nad end mässinud olid, ütles Reinaas, et Vainokivil oli filmi tehes väga selge visioon.
Lust, K. (2014). Manfred Vainokivi: „Riigivargaid eksisteerib igal ajal“. Õhtuleht, 13. jaan, lk 11.

Filmist kriitiku pilguga

Donald Tomberg: „Manfred Vainokivi uue filmi „Riigivargad” kohta võib öelda, et see on žanriülene, ja võib öelda ka, et žanritevaheline. Ühelt poolt on tegu dokumentaalse ainesega: inimesed on filmitegijatele saatnud lugusid sellest, kuidas nõukaajal rahvas üksmeelselt riigi tagant varastas. Teiselt poolt on aines mängufilmiliku lahendus leidnud. Lugusid esitavad näitlejad, fragmentaariumi seob filmi läbiv lõputu pulmapidu, mille lavastatud stseenid kõrvuti maastikupiltidega ehitavad kujundlikult nii seisundikirjeldust kui hinnangut, misjärel lõpuks jõutakse nende koosmõjulise üldistuseni.
Samamoodi nagu film kiigub teadlikult dokumentaali ja lavastuse vahel, kiigub see tunnetuslikult ka kahe ajastu vahel. Film raamitakse kroonikakaadritega, alustuseks kuulutatakse omaaegses ringvaates välja Stalini päikese alla astunud Nõukogude Eesti, filmi lõpus aga astutakse N Liidust välja, taastatakse omariiklus. Tunnetuslikult aga viibitakse filmiloos otsekui väljavenitatud seisundis, kus „mis oli, on juba möödas, mis tuleb, on alles ees”. Meenutatakse olnut, seega peaks uus olema juba kohal, ent uus aeg ei näita end kusagil. Sisuliselt uut alles ... oodatakse, ennastunustavalt ja kestvalt.“ /---/

Loe edasi:
Vastuoksa vargad - Sirp
Tomberg, D. (2014). Vastuoksa vargad. Sirp, 24. jaan, lk 10.

Tiit Tuumalu: „Kõige paremini tulevad Manfred Vainokivil välja tragikomöödiad. Ta on ise ka tragikoomiline kuju,  üks silm naerab ja teine nutab, endiste napsivendadega juhtub seda tihti. Pole siis imestada, et tema filmidest voorivad alailma läbi kurva kuju rüütlid. Aga seal kohtab ka meie aja tõelisi kultuuriheeroseid, keda seob tõsiasi, et naerva maski taga peidab ennast ikka ja jälle nuttev mask. Iseasi, kas seda enesele tunnistada julgetakse.

Ka «Riigivargad» on tragikomöödia, aga sedapuhku õige provotseeriv – lugu sellest, kuidas eesti mees olevat lasknud seda varastades põhja Nõukogude riigi. Kirjeldusi, kuidas seda kõike tehti, leiab siit omajagu, üks absurdsem kui teine. Taas selgub, et eestlane on üks väga leidlik inimeseloom, kui on vaja isandaid tüssata. /---/

Ons tegu meie kangelasliku mineviku – ega see ju varas ole, kes varga käest varastatud kraami tagasi võtab, ja... kõik varastasid, elada oli ju vaja, kõlab siin mitu korda eneseõigustuseks – või vastupidi, rahvusliku häbiplekiga, «Riigivargad» sõnaselgelt ei ütle. See ei ole ka eesmärk. Nagu ka teema žurnalistlik avamine.

Üldse tundub, et noid varguselugusid vajab Vainokivi pigem ettekäändena – selleks, et kõneleda hoopis nüüdisajast. Meist, kes me oleme enda arvates oi kui kõvad rehepapid. Peame pulmapidu, mis ei taha ega taha lõppeda, kiitleme, kuidas me kurjuse impeeriumit ümbritsevast müürist ükshaaval kive varastasime, seni kuni see ümber kukkus, ja irvitame kommude üle, kui lollid nad ikka olid. Kirume riiki, nüüd juba seda enda oma, ega unusta ka naabrimehele sarvi tegemast.

Ümberringi on aga söötis põllud, roostetanud masinad ja tühjaksjäänud hooned, mõni neist võib-olla ehitatud sellesama kurjuse impeeriumi müürist varastatud kividest. Me pole osanud või viitsinud nendega midagi peale hakata. Too aeg istub meis ikka veel sees. Selle asemel lahkume oma maalt – sest nii on rehepapile kõige kasulikum.

Filmi lõpukaader on sümbolistlikult võimas – kõlab «Ärkamise aeg», näeme eemalduvat valget laeva, veest väljaulatuvatele kividele on aga ennast istutanud kormoranid. /---/

Veidi on kahju, et seda kõike pole tehtud puhtalt dokumentaalses võtmes – et see on võimalik ka nii komplekssete teemade puhul, näitas Sulev Keedus «Jonathaniga Austraaliast» –, vaid on ka päris palju lavastatust, näiteks on improviseeritud terve Saaremaa pulmapidu ja pandud inimestelt korjatud autentset pärimust jutustama näitlejad. Arvo Kukumägi teeb sealjuures oma viimaste aastate parima rolli näitleja, mitte iseendana.

Teisalt mõjub just see filmiliigiline segipaisatus huvitavalt. Kohati ei saa aru, mida me vaatame, dokumentaal- või mängufilmi. Aga meel püsib erksana kuni lõpuni välja, nagu ka muie suul ja kurbus hinges. Kuhu edasi, Manfred Vainokivi?“
Tuumalu, T. (2014). Narrid rehepapid need eestlased. Postimees: AK, 11. jaan, lk 9.

Tiina Lokk: „Raske hinnata. Lavastatud dokumentaalfilmiks ei kvalifitseeru, mängufilmina on aga väga nõrk nii stsenaariumi, režii kui ka operaatoritöö poolest. Muide, suumimist ja ülisuuri plaane kasutatakse tavapäraselt millegi rõhutamiseks; mida rõhutavad aga Kukumäe ninasõõrmed ja hambad, teab ainult autor ise. Kui filmi sõnum on see, et endistest riigivarastest on saanud asotsiaalid või et praegune Eesti on ainult üks suur lumpen ja prügimägi ja eelmise võimu varemed, siis sellega ma nõus ei ole. Ma ei ole prügilates tuhnija ja mulle meeldib ka pundunud näoga alkohoolikus või mune sügavas mehepojas siiski midagigi ilusat avastada... Super on viimane kaader!“

Indrek Kasela: „Welcome to Estonia! Sümpaatne ja koomiline sültpraekapsadjakartulid-film nostalgiahimulistele. Vahekaadrid on tõelised leiud (kass sinimustvalgega, vanamemm õrritab musta kassi), mida ainult Vainokivi oskab leida. Kassid ja joodikud ongi vist filmi läbiv joon. Sellist Eestit varsti enam pole, vähemalt ametlikus statistikas, kuid me teame, et kusagil nurga taga ja meie mälusoppi jääb alati mingi maakas võrri, võrkkoti ja pudeli viinaga – nõukogude aeg on siiski kauem kestnud kui mõlemad vabariigid kokku. Ja Kristina Märtin on tegelikult väga hea näitleja! Sümpaatne film ja ilusad kaadrid, filmi alguses lubatud dramaatika jääb küll saabumata.“

Roman Baskin: „Ei tea kohe, kas nutta või naerda. Sovetiaja pärand ja lõputu pidu... Üsna apokalüptiline! Siis osati vähemasti varastada, nüüd ei osata sedagi; aga enesehinnang on endiselt laes ja legende kangelastegudest on varrukast võtta! Tänapäeva dokumentaalfilmis võib kunstlike abivahenditega tervikule kaasa aidata, ja miks ka mitte – sõnumi huvides! Väga trööstitu lugu.“
Eksperdid hindavad: „Riigivargad“ (2014). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 11. jaan, lk 9.