Veel üks laul (2013)

Tekst filmi lõpus:

Torgu Poisid oli viimane Sõrve säärel tegutsenud ansambel.
Peeter, Endel, Leo enam kontserte ei anna, laulavad siis, kui kohtuvad.

In memoriam

Erich Oeselg (2013)
Hermann Kask (2013)
Herman Vakkum (2008)
Enno Kallaste (2006)

Filmi saamisloost

Filmi produtsent Mari Kallas ütles ajalehele Meie Maa, et filmi mõte sündis mitu aastat tagasi.
“Olen pärit Vintri külast ja kui käisin vanematel külas, kohtasin sõrulast Hermann Kaske. Ta rääkis õhinal Torgu meeskvartetist. Ütles, et neil käib suur võitlus, et püsida püüne peal, kuna mehed kukuvad ükshaaval ära. Minu jaoks oli see eluline ja tõsine probleem, millega nad silmitsi olid. Mehed käiksid kirglikult laulmas veel aastakümneid, kui vaid aeg halastamatult ei sekkuks. Sealt tekkiski mõte, et jutustada nende kaudu üks universaalne lugu – see aeg jõuab meile kõigile kätte, mil me tajume, et lõpp võib olla lähedal.”

Hermann Kask oli mees, kellest pidi saama filmi peategelane, kuid paraku algab film matustega.

“Eelmisel sügisel õnnestus meil osaliselt Hermanniga materjali salvestada, kui aga võtteperiood päriselt pihta hakkas, tuli teade, et Hermanni meie keskel enam ei ole. See oli kõigile šokk. Siit alates oli teadmatus, kas see film üldse tuleb. Mõnes mõttes sekkus elu väga tugevasti meie filmi kontseptsiooni.

Algne lugu oli palju helgem ja lustlikum. Meie eesmärk oli leida Torgu poistele üks tenor, et anda neile uut hingamist. Juhtus aga hoopis see, et nad pidid vastu võtma otsuse oma tegevus lõpetada. Film räägibki mõnes mõttes nende otsusele jõudmise teekonnast,” rääkis Kallas.

Filmist rääkidest mainis Kallas sedagi, et võttegrupp püüdis tabada saarlaste ehedust ja siirust. “Loomulikult ei laula mehed enam nii hästi, kui nad tahaksid, sest neljahäälseid laule kolmekesi ju ei laula,” mõtiskles Kallas.

Kuigi Kallas ja filmirežissöör Liis Nimik on pikalt käinud samu radu – mõlemad õppisid Kuressaares ja Balti meediakolledžis, küll pisut ajalises nihkes –, kohtusid need saare naised alles selle filmi ettevalmistamise käigus.

“Märkasin Liisi tehtud dokumentaalfilme sarjas “Eesti lood” ja ma tundsin, et temaga koos võiks Torgu poiste filmi ette võtta, boonuseks selgus, et tegemist on saarlasega,” lausus Kallas. Noored naised võtsid võttesuvest kaasa soojad mälestused ja endi sõnul kasvasid nad oma filmitegelastega väga kokku.
Tarkmeel, A. (2013). Sõrve meesansambel jõuab teleekraanile. Meie Maa, 4.dets.

Filmist meedias

Aare Laine: „Teadupärast kavatsesid südikad saarlannad filmi viiest mehest. Lootused-ootused aga ei täitunud. Ajahammas on eakate meeste ansamblit viimastel aastatel armutult räsinud. 13 aastat tagasi loodud kaheksaliikmelisest ansamblist on rivis veel kolm laulumeest: Leo Tiri, Endel Kumm ja Peeter Aadussoo. Tervislikel põhjustel on laulmisest loobunud Erich Oeselg. Eakaimal laulumehel Albert Koppelil on turjal juba 95 eluaastat ja temagi ei tee ansamblis enam kaasa. Tõsi küll, aprilli lõpus tuli Albert Saaremaa meeskoori SÜM juubelikontserdil Kuressaares üheks lauluks koos teiste veteranlauljatega publiku ette. Sel aastal lahkus toonela teele ansambli juhendaja Hermann Kask. Varasematel aastatel on taevastele radadele läinud Hermann Vakkum ja Enno Kallaste.

“Kui tavaliselt tehakse kellestki dokfilmi ja filmitegija asetab end filmitavast väljapoole, siis seda filmi tegin ma nende meestega koos. See on täiesti ainulaadne kogemus. Nende tahtejõud ja tegutsemisvalmidus on imetlusväärsed. Sa ei vaatle neid kusagilt kaugelt, vaid teed nendega asju koos,” rääkis Kuressaare gümnaasiumi vilistlane, kolm aastat tagasi Kaljo Kiisa noorte filmitegijate preemiaga tunnustatud Liis Nimik. Filmi produtsent, Kuressaarest pärit Mari Kallas ütles kevadiste filmivõtete ajal Saaremaal viibides, et nad tahavad televaatajaile näidata, kuidas Torgu “poiste” initsiatiiv ja tahe hoiavad vaikellu hääbuva Sõrve poolsaare kultuurielu natukenegi erksamana.

“See väärib dokumentaalfilmis igakülgset kajastamist. Nende puhul on see väga huvitav fenomen – laulda kas või iseendale. Sõrve laulumehed ei suuda ega taha tunnistada, et aeg on oma korrektiivid teinud. Mõnes mõttes on neil meestel ikka meeletu tahe areenil olla,” märkis Mari Kallas.
/---/

Aastaid ka Saaremaa meeskooris SÜM laulnud ja koori presidendi rollis olnud Leo Tiri hindas noorte filmitegijate loomingut kõrgelt, öeldes, et sõrulastest tehtud film, algse pealkirjaga “Kaduvad hääled”, eristus teistest nii idee kui ka kunstilise taseme poolest.

“Pärast tulid noored inimesed meiega juttu rääkima. Neilgi oli seda põnev vaadata. Meie jäime rahule. Mari Kallasele, Liis Nimikule ja operaatoritele suur tänu selle eest,” rääkis Leo Tiri.
Laine, A. (2013). Täna õhtul on Torgu poisid teleekraanil. Saarte Hääl, 4. dets, lk 4.

Tarmo Teder: „Auto liikumise pealt pikemalt võetud päikeseloojang, taevaranna punakaks tõmbumine annab selge vihje inimese eluloojangule. Reljeefse faktuuriga vanamehi on üles võetud lauluproovides, kodustes toimetustes, töötoas, garaažis, katuse all ja maastikusõiduki sadulas. Nad on oma argiste käikude juures kannatlikud, kviteerivad tegu täpse sõnaga. Režissöör püsib nendega sünkroonis, ei kiirusta situatsioonide lõikamisega, laseb venival kaadril rahulikult lõpuni joosta. Sama kannatliku tempo ja käekirjaga püüdis nimik argirealismi ka eelviimases dokfilmis („Parem homne“, 2013), milles näidati eesti võõrtööliste argielu Soomes. „Veel ühe laulu“ liikumisi maastikel saadab akordionimuusika. Samal ajal on režissöör intensiivsuseks otsinud ebatavalisi rakursse. Teelolek on aktiivne tegevus, mida vaja kuidagi toonitada.

Sümpaatne, et noor režissöör on otsinud eakaid elu näinud mehi ning lasknud kõlada nende lauluhäälel ja pilliviisidel. Viimaseks kontserdiks valmistumine on antud vaheldusrikkalt. Rezissöör Liis Nimik oskab oma nägemust filmilikult jutustada, atmosfääri vahendada. „Veel ühes laulus“ on omajagu kurbust, aga see on rüütatud paratamatuse võrgustikuga ja kõlama jääb vastupanu, vanakeste vaprus, jõuline elurõõm enne paratamatut surma.“

Teder, T. (2014). Eesti lood 2013, III. Trikimeistrid ja rahvakunstnikud [„Velosoofid“, „Kelly“, „August välja!“ ja „Veel üks laul“]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 86 – 93.