Kuumad naised vabast tahtest (2013)

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Kui mehed ja sugulased on tööl Rootsis, Norras või Soomes, sõidavad iga nelja nädala tagant nädalaks koju ja siis jälle esmaspäeva hommikul läbi Tallinna üle lahe tööle, siis mida peavad kuu aega tegema naised Aegviidus? Kas olla pidevalt oma pere ja kogukonna eest laiemaltki valmis, igavlema kodutööde keskel või võtma ette midagi ekstreemsemat, kuumemat?

Küllap siis koduse ja sotsiaalse alakoormuse ajel ja väidetavalt murest oma laste pärast hakkasid Reet ja Lilja justkui ajaviiteks vabatahtlikeks päästjateks. Filmist aga sellist muljet ei jää, pigem tekib kahtlus, et režissöör Spitsonok on neid oma n-ö filmiprojekti vankri ette rakendanud. Ja üldse peab ütlema, et "Kuumad naised vabast tahtest" mängitseb eklektilistel detailidel, otsib siit ja sealt, aga terviklikku usutavat lugu mängima ei pane. Naiste jutus, mis illustreerib üldist olukorda hakata äkitselt vabatahtlikuks päästjaks, puudub sidusus. Režiid kannab emotsionaaalne elevus, paisutatud dramaatikaga pole koonerdatud, aga tõsielu tehtus jääb häirima.

Hakatuseks kooliõpetaja ja päästja­emanda suust kuulduv — „Esimene siuke kogemus, pärast mida ma ei saanud viisteist minutit und, oli see, kui me esimese laiba leidsime. Siis ma mõtlesin, et kas see hakkabki nüüd nii olema” — mõjub kuigivõrd veenvalt, aga hiljem hakkab lavastajapoolne „lõdvaks laskmine” kohati häirima. Filmi helitausta justkui pingestama sätitud dramaatiline toonistik ei sulandu orgaaniliselt pildiga, vaid kisub punnita­valt mingit meeleolu, mida pole õieti veel tekkinud. Kuid üritatakse tekitada.

 Kui lapsed on koolist kuhugi kadunud — küll nad ikkagi välja ilmuvad, aitavad leevendada emade ootust ja igatsust, mitte nagu mehed, kes võtavad hommikul vara auto ja sõidavad neljaks nädalaks minema. Kõne välismaale mehele peaks aitama saada selgust, millal ta koju tuleb, et siis poistega vastu minna. Asjaolu, et mehed peavad peret suuresti üleval, võib olla neile emotsionaalselt ränk, küllap mingil moel tundeliselt koormav ka ootavatele naistele. Nemad on neli nädalat kodus: lapsed, söögitegemised, majapidamised — aga mida teevad mehed, kui välismaal õhtul töölt tulevad? Ka see teadmatus on ränk, paraku vaid naistele.

Naised tunnistavad, et neil on päästjatena seetõttu kergem, et tegelda tuleb ikkagi võõrastega ja võõras mure on natuke kaugem kui oma lähedaste puhul. Kas see on põgenemine isikliku pingestatuse eest „võõramasse“ pingesse?

Kui kuhjuvad kümned ja kümned olmeprobleemi(kese)d, võib asi lõpuks hädaks kätte minnaa, aga filmis seda konkreetselt välja ei tooda. Väitmise asemel tahaks rohkem näiteid. Loba seest ei tule selgelt välja ka see põhjus, miks naised ikkagi päästjateks hakkasid, kui on palju probleeme ja jahmerdamist perega.

Vabatahtlike päästjate tegevus hakkab selguma teledokfilmi kaheteistkümnendal minutil: peab voolikuga kastma, kuna palgalisi on ju koondatud. Treeningul tuleb voolikuid lahti venitada, aga hüdrandiga ei tohi tegelda, seda tohib vaid vaadata ja põlevasse prügikasti tohib juhendaja juuresolekul pangest vett kallata. Kannatanud patsienti tohib kanderaamil trepist alla autosse tassida ja väljakutset ootavatele profipäästjatele õhtuoodet pakkuda.

Nõnda jääb „Kuumad naised vabast tahtest” monotoonse, kuid intensiivse „Risti ja viletsuse” kõrval amorfsemaks pajatuseks, puder ja kapsad mekki katsetuseks. Mitte kangelasliku, vaid naljakana mõjuva päästmise asemel võinuks film keskenduda hoopis ulgutööliste abikaasade ja perede psühholoogiale. Ooterežiimil koduperenaiste tunnistusi on ju filmi veidi püütud, aga seda justkui muuseas, riivamisi täiteks. Hooti koju pääsenud meestel aga jäeti suu päris kinni."

Teder, T. (2014). Eesti lood 2013 II. Pättide ja päästjate jälil ["Lihast ja luust", "Rist ja viletsus", "Kuumad naised vabast tahtest", "Paberist linn"]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 102-111.

Peategelastest

Reet

Kahel päeval nädalas teeb Reet korstnapühkija tööd, kahel päeval on ta muusikaõpetaja Aegviidu koolis ja seitse päeva nädalas ema oma lastele ning vabatahtlik päästja. Lapsed on harjunud sellega, et nende ema on natukene kreisi ja tegaleb selliste ebatavaliste asjadega. Reeda mees on aga märksa tõsisem, tuletades aeg-ajalt meelde, millega ta riskib. Reet ei ole ennast kunagi nõrgaks naiseks pidanud.

Päästetöödel kannab Reet meesteriideid.Number 45 kummikuga on aga väga ebamugav käia näiteks rabapõlengut kustutamas, sest neid saapa ninasid on nii palju, et need jäävad igale poole kinni. Rooba taskusse ostis Reet endale uue ripsmetuši, sõidu ajal on ju aega end värvida, see teeb nalja meeskollegidele. Seevastu teab Reet hästi termineid hüdraulika ja oskab kangi ja kirkaga ringi käia.  Kodus kasvavad Reedal 3-aastane tütar ja 9-aastane poeg.

Lilja

Vabatahtlikuks kutsus teda sõbranna Reet. Aegviidus on lastega järvede ääres kogu aeg tegemist, sillad ja vettehüpped on igapäevane meelelahutus ning suviti saabub alevikku rahvast, kellel on võõra ranna kultuur kaasas ja sellevõrra on nad ka ohtudele avatumad. Just seetõttu pidaski Lilja vajalikuks hakata priitahtlikuks päästjaks. Lilja on Reedaga võrreldes veel algaja. Kõige rohkem valmistab naisele raskusi veevoolikute lahtiviskamine, kuid see on ilmselt harjutamise küsimus. Lilja peab oluliseks, et ajal, mil kodud on meestest tühjad, tuleb see tühimik täita raudvaraga, kes on kogu aeg kohal - ilma naisteta ei veaks kuidagi välja.
Allikas: EFA

Loe lisaks

Aegviidu naised Reet Kanger ja Lilja Piibeleht-Tarassov räägivad oma kogemustest vabatahtlike tuletõrjujatena:
Naistuletõrjujad: vabatahtlikeks hakkasime murest oma laste pära
Karumets, M.(2012). Naistuletõrjujad: vabatahtlikeks hakkasime murest oma laste pärast. Õhtuleht, 25. aug.