Mul annet on ka äikeseks (2012)

Režisööri kommentaar

Vahur Laiapea: „Nüganen on lavastaja, on olnud ka filmilavastaja. Juba meie esimene kohtumine ei jätnud kahtlust, et ta ütleb kaaluka sõna ka käesoleva filmi tegemisel, püüab lavastada ennast selles filmis. Esimesel võttepäeval rääkis ta kaamera ees ära, milline see film tema arvates võiks olla ja milline ei peaks olema. Mis teda huvitab ja mis teda ei huvita üldse. Intrigeeriv algus filmi tegemiseks. Sest filmil on ju veel üks lavastaja - käesoleva esildise autor, kes tahab ikkagi teha oma filmi, leida peategelase olemusest mitte ainult seda, mida viimane esitada tahab, vaid midagi ka tema peidus poolest. Luua oma filmi tekst sellest, kuidas lavastaja teatriteksti loob. Ehk ongi siin olemas see, mis selle filmi huvitavaks teeb - peategelase nägemuse ning filmitegija nägemuse dialoog, mitme nägemuse põimumisest sündiv polüfoonia, kahe tahte kohatine võistlus. Lavastamine ja tõeotsimine, mis ei pruugi absoluutselt teineteisele vastanduda, küll aga võivad teineteist vastastikku rikastada. Sest nii nagu teater, nii ka film otsib kunstitõde, mitte elutõde. /---/

Elmo Nüganen on väga liikuv objekt,  filmis jäädvustada on teda raske ja seltskonna arvamust jäädvustuse kohta ei tea iialgi ette. Mis on väga hea, mis teeb selle filmi tegemise tõeliselt huvitavaks. Ta rääkis, et kolleeg Adolf Shapiro on lavastajaid liigitanud sprinteriteks, staieriteks ja maratonijooksjateks. Ise peab ta end maratonijooksjaks, kes teeb maratoni sees palju sprinte. Tõsine väljakutse filmitegijale - sprindid maratoni sees kaasa teha ja kinni püüda."
Allikas: Ikoon OÜ arhiiv

Sünnipäevaks film ja raamat

Elmo Nüganeni 50. sünnipäevaks 2012. aasta veebruaris valmis kaks omalaadset kingitust, Vahur Laiapea film Elmo Nüganenist  „Mul annet on ka äikeseks” ja Tallinna Linnateatri raamat „Elmo Nüganen. Esimene vaatus” (koostajad Triin Sinissaar, Anu Lamp, Kalju Orro ja Ruudu Raudsepp). Kriitika käsitles neid tihtipeale koos.

Heili Sibrits: „Film jälgib lavastaja Nüganeni prooviperioode Tallinna Linnateatris, tegemisi Permi teatrifestivalil (näeme ettevalmistust etenduse „Ma armastasin sakslast” tõlkimiseks, publiku ovatsioone jne). Samuti saatis kaamera Nüganeni Moskva teatris Et Cetera.

Eelkõige Moskva, kuid ka Permi kaadrid vajanuks selgitusi, näiteks pole ju laialt teada, et Nüganen käib seni üks-kaks korda kuus mängimas 2007. aastal esietendunud Adolf Šapiro lavastuses „451 kraadi Fahrenheiti”.

Kahjuks pean ütlema, et dokfilmil puudub kindel selgroog, idee – iseseisva filmi asemel näeme pigem 45-minutilist vaatlust. Samas on tegu ajalooliselt väärtuslike kaadritega.

Vaataja saab jälgida lavastajat tööhoos, näeme, kuidas Elmo Nüganen mõtleb! Kuidas ta suhtleb näitlejatega, millise tooniga ta räägib, millise tähelepanuga näitlejad teda kuulavad.

Kuidas ta elab kaasa näitlejate ebaõnnestumistele. Kinni on püütud hetk, kui Nüganen laval teksti ära unustanud Hele Kõrvele lohutussõnu lausub. See kaisutus on isalikult lähedane, sosin on kui mantra. Näitleja ja lavastaja täielik usaldus! Hindamatud on ka Moskva-kaadrid, kus näeme Nüganeni keskendumist hetk enne lavale astumist.

Mis filmist puudu, leiab raamatust. Seega peaks filmi võtma raamatu osana, neid võiks lausa komplektina müüa! Sest filmis rääkimata jutud – kuigi filmi sissejuhatus lubab mõtisklusi, ei lausu Nüganen kaamerasse lausetki – on trükitud raamatusse. Sõnad, mis raamatus võivad mõjuda magusa kiitusena, nagu Nüganeni õpilaste jutt, saavad filmi taustal siiruse kinnituse.

Vahel ütleb mõni pilk rohkem kui tuhat sõna. Ja mõned pilgud vajavad selgitust.
Teatriajalooliselt on raamatu «Elmo Nüganen. Esimene vaatus» ja filmi «Mul annet on ka äikeseks» olemasolu ülioluline.“
Sibrits, H. (2012). Võimalus piiluda Nüganeni pähe. Postimees, 16. märts, lk 17.

Maris Balbat: „Kahjuks jääb kaadri taha filmi hindamise seisukohast oluline teave selle kohta, mida Nüganen ise oli valmis filmida laskma. Film algab paljulubava stseeniga valges särgis pidulikuna mõjuvast Nüganenist (filmitud ilmselt tema kabinetis): Nüganen keskendub, valmistub formuleerima seda, mida ta lubab filmida, mida mitte, vaataja ootab põnevusega – kuid sellega episood lõpebki. Mida Nüganen filmida lubas, mida mitte, jääb vaataja jaoks saladuseks. Seega võivad ka mõned etteheited filmile ülekohtuseks osutuda: režisssöör ehk ei tohtinudki kaameraga igasse soovitud kohta minna. /---/

Filmi tugevuseks on siiski see, et enam-vähem järjekindlalt jälgib kaamera filmi  kangelast – olgugi ta mõnikord Venemaal külalisetendustel vaid tehnilisi asju paika panemas või näitlejatega etendusejärgselt suhtlemas.

Näeme Nüganeni suhtluses, tegutsemises, temale iseloomulike reaktsioonide ja temperamendiga, enesekindlana, eneseteadlikuna. Kui tulevikus – võibolla mitmekümne aasta pärast – kirjutab keegi Nüganenist näidendi, siis on teda kehastaval näitlejal filmi näol olemas päris rikkalik autentne materjal /---/

„Mul annet on ka äikeseks!” deklameerib Nüganen ühe tehnilise proovi vaheajal. Nähtu põhjal võib oletada, et küllap filmi peategelasel sellist annet ka on. Mingil määral räägitakse tema võimalikust „äikeselisusest” ka raamatus, kuid filmis me seda tema külge lavastajana ei näe. Näeme hoopis liigutavat hetke, kus Nüganen etenduse järel oma fopaast õnnetut näitlejannat teda emmates lohutab.

Filmi põhimõtteks näib olevat just tegutseva Nüganeni jälgimine. Ei räägi filmis teised Nüganenist (nii nagu seda arusaadavalt tehakse raamatus), ei räägi ta ka ise otse kaamerasse. /---/ Olen miskipärast täiesti kindel, et ka film ennast otsesõnaliselt avava Nüganeniga oleks äärmiselt huvitav olnud. Praegu on film üles ehitatud põhimõttel „igast asjast natuke“. /---/

Mingit kontseptuaalset lähenemist peale tegutseva Nüganeni näitamise ma filmist välja lugeda ei osanud. Ning kuigi filmis on huvitavaid kaadreid, näiteks Nüganeni suured plaanid lugemisproovis või väga ehedana mõjuv stseen, kus Šapiro etenduse järel näitlejatele oma rahulolematust avaldab, jääb filmi põhiliseks puuduseks asjaolu, et erineva materjali paljususele vaatamata on Nüganeni isiksuse huvitavus suuresti siiski avamata.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti:
kaks sünnipäevakingitust elmo nüganenile - Teater. Muusika. Ki
Balbat, M. (2012). Kaks sünnipäevakingitust Elmo Nüganenile [Vahur Laiapea portreefilm „Mul annet on ka äikeseks” ja Tallinna Linnateatri raamat „Elmo Nüganen. Esimene vaatus”]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 127-131.

Filmile pealkirja andnud luuletus

Oodake ainult!

Heinrich Heine

Ma välku löön, kuid müristada
ei oskagi, näib teile, eks?
Te eksite - kord näete seda!
Mul annet on ka äikeseks.

Kord kohkute, kui õigel ajal
saab minu häälgi õige jõu.
Siis alles kõlab täiel kajal
mu sõna, mis on välk ja kõu.

Siis puhkeb raju, mille teedel
ei ole püsi tammepuil.
Siis müürid vanguvad paleedel
ja vaovad tornid kirikuil.

Väljaanne:
Heine, H. (1979). Luuletused. Saksamaa: talvemuinasjutt [koostanud G. Grünberg, tõlkinud E. Aun]. Tallinn: Eesti Raamat.