Staar maakas (2010)

Tekst filmilindilt

Pärast selle filmi vaatamist otsustas Martin Koppel pöörata oma elus uue lehekülje. Ta loobus alkoholist ja valmistub praegu lavakooli sisseastumiseksamiteks.

Filmist kriitiku pilguga

Jüri Laulik: „Jah, vastab küll tõele, et igast inimesest saaks teha filmi. Ja mitte jama filmi, vaid sellise, mida viitsid vaadata,” ütleb Urmas Eero Liiv ühes intervjuus. Eks ole ta püüdnud seda ka tõestada, näiteks filmi „Palju õnne!” tegelasteks on kolm kaheksateistkümneaastast poissi, kes ise omal diletantlikul kombel filmisid osa materjalist, mida õppinud filmimees täiendas ja siis filmiks monteeris. Sel kevadel tuli avalikkuse ette samast põhimõttest lähtuv „Staar-maakas”, mille peategelaseks äsja keskkooli lõpetanud Martin Koppel. Üks väikekoha kutt, kusjuures pidevalt korratavast iseloomustusest „maakas” hoolimata on ju tegemist täiesti üle keskmise vahetu, asjaliku ja aruka poisiga, kes sattunud elama mingisse mitte päris kolkasse, aga siiski ka mitte linna. Ta töötab pärast kooli lõppu hobusekasvatuses ja traktori peal, aga unistab huvitavast ja põnevamast elust.

Filmitegija Urmas E. Liiv provotseerib aga teadlikult ja on otsustanud Martini mingiks Eesti maakoha stereotüübiks teha. See koht, Kõima, pole ju ka päris ääremaa, paarkümmend kilomeetrit Pärnust. Isegi külapood ja postkontor alles. Hobusekasvandus. Samas võiks sajad ja tuhanded inimesed üle Eestimaa öelda filmis näidatu kohta, et „meil on samamoodi, isegi hullem”. Urmas E. Liiv peaks olema ka ise pärit Pärnumaalt, seega murdis hunt sedapuhku kodu lähedalt. /---/

Urmas E. Liivi „Staar-maaka” pluss on see, et kaamera sulandub ellu, peategelane on ka täitsa ehtne poiss, kes elab kaamera ees täiesti ehtsat elu. Ta on „Valli baari” tegelaste sugulashing: poisile meeldib kangesti esineda. Tema lemmikud on Elvis Presley ja Georg Ots ning tundub, et need on valitud pigem poisi suurest soovist teistest erineda. Kõima on üks sadadest Eestimaa kohtadest, millest saaks samasuguse filmi teha. Liiv provotseerib rohkem teksti kui pildiga, film jutustab sujuvalt ühte suvelugu. Tähtsaima kõrvaltegelasena jookseb läbi filmi Martini ema. Kena küps naine, kes hääbub diivanil seebikaid vaadates. Maal linnakorteris elada on hullem kui linnas linnakorteris. Loodetavasti on pärast filmi vaatamist tema juurde Kõimasse sõitnud soliidne hallipäine härra, kes kutsunud ta kaasa oma Mercedesesse ja viinud pikale sõidule läbi värvilise, ilusatest piltidest tulvil elusügise.

Räägime sellest ka, mis filmi juures ei meeldinud. Kui vanasti emakeeletunnis õpetati kirjandi  kirjutamist, siis öeldi, et see on halb stiil, kui järgmises lauses kordub sõna, mis eelmises juba oli. Leidke sünonüüm! Haritud inimene teab ühe asja kohta mitut erinevat sõna. Urmas E. Liiv seda õpetust ei järgi ja need kaks sõna, mis pealkirjas, „staar” ja „maakas”, korduvad lõputult. See, mis alguses tundub irooniline — keda kõiki siin väikeses Eestis pole „staariks” nimetatud — ja naljakalt ebakorrektne ning mõnitav, hakkab lõpuks pinda käima nagu purjus lauakaaslase lõputult räägitav vana anekdoot, mis ei lõpe ega lõpe ära. Ma usun küll, et ta on teadlikult teksti primitiviseerinud, aga läheb tüütuks. Mind hakkas filmi vaadates kummitama Sulev Keeduse „Jonathan Austraaliast”. Küllap varsti teeb mõni auahnem projektijuht välismaal näitamiseks eesti dokumentaalfilmidest koondkava „Eestlane, alkoholist räsitud hääbuv degenerant”.

Teisalt hakkab „Staar-maaka” puhul häirima see, et inimestele, kes elavad väikeses maakohas või vähemalt käivad ja elavad suviti ääremaal, on see film nagu filmitud teatrietendus. Kohapeal oli ju eredam ja rikkalikum kui ekraanil, värskelt niidetud heina lõhna ja pärast mõningast harjumist (linlasele) aeglaselt voolama hakkava „päikesest rammestunud” aja tunnet ei ole kuidagi võimalik edasi anda. Aga mis siin viriseda, jäägem „Staar-maaka” puhul positiivsema poole peale. Kaasaegsetele kuhjaga äratundmisrõõmu ja kunagi järeltulijatel hea vaadata, et kujutad sa ette, kuidas Eestis 2010. aastal elati. Mulle meeldis üks kommentaar, mis kirjutati pärast filmi esitamist teles. „Kui see film andis tõuke, et muuta oma elu, siis on üks hing päästetud. Edu noormehele."
Laulik, J. (2010). Kaameraga (jobukakkude) maale. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 128-131.