Kristjan Svirgsdeni portreefilm kunstnikust ja ühiskonnategelasest Heinz Valgust.
Heinz (Heinrich) Valk värvib üle raudristi esivanemate haual. Siin on näide endistest orjadest, kellest said peremehed, märgib ta. Tagasivaade laulva revolutsiooni sündmustesse, meeleolukad kaadrid Balti ketist (1989), dramaatilised hetked 1988. aasta Eestimaa laulust lauluväljakul, kus Heiz Valk sütitab rahvast oma kuulsa fraasiga „Ükskord me võidame niikuinii!“ Valgust kui teise Eesti ärkamisaja tulihingelisest eestkõnelejast räägivad Andrus Öövel, Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar. Pärast Eesti taasiseseisvumist tõmbub kunstnik Valk aktiivsest poliitikast tagasi. Peagi tajub ta, et aeg on muutunud ja sellesse aega pole tal enam asja, tema aeg poliitikuna on möödas. Talle ei istu poliitilised kemplemised, silmakirjalikkus ja konjunkturism ning uue aja tarbimismentaliteet. Valk on oma missiooni täitnud ja kohtub nüüd endiste kaasvõitlejatega Eesti taasiseseisvumise aastapäeval 20. augusti klubis.
Heinz Valk joonistab kodus šarže Arnold Rüütlist, Lennart Merist, Edgar Savisaarest, Ülo Nugisest jt, kommenteerides neid talle omase huumoriga. Temast räägivad kunstnikud Jüri Arrak ja Jüri Jürna. Näeme teda ka toimetamas suvekodus koos lastelastega ja erinevatel seltskonnaüritustel. Režissöör tõstatab küsimuse – kes on Heinz Valk, kas kunstnik või poliitik? Valk ise identifitseerib end kunstnikuna, ent noorte kunstikriitikute (Karin Paulus, Anders Härm) arvates pole tänapäevale temal, nii nagu ka mitmel teisel ta põlvkonnakaaslasel (Jüri Arrak) kunstnikuna midagi öelda. Nõndasamuti on Valk jäänud võõraks noorte poliitikute seas.
Vaata lisainfot selle filmi kohta