Koguja (2014)

Filmi lõputekst

Filmitud Pärnus 2011 -2013

Aeg on otsida ja aeg on lasta kaotsi minna;
aeg on hoida ja aeg on ära visata.
Koguja raamat, pt.3.5

2011. aastal autasustas Vabariigi President
Olaf Esnat Valgetähe V klassi teenetemärgiga

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Tõsijutt, viimati tegi Mati Põldre filmi 17 aastat tagasi. Olulist filmi («Antsla. Sügis 1993») 20 aastat tagasi. «Koguja» näitab, et püssirohtu on veel salves küll ja vanameistreid vara maha kanda.

52-minutiline film portreteerib äsja 80-aastaseks saanud Pärnu antikvaari, bukinisti ja kohaliku ajaloo teadmameest Olaf Esnat, kes peab juba 19 aastat Nikolai tänaval antikvariaati. Tegu on värvika isiksusega, kelle suust kostab alatihti võrratuid tsitaate. Näiteks kostnud ta riikliku teenetemärgi kohta, millega president Ilves teda kohaliku elu edendamise eest autasustas: «Olen praegu natuke segaduses, et kes, pagan, mind sinna esitas. Mis kohalikku elu sa siin keldris ikka edendad!»

Sinna keldrisse on Põldre nüüd oma kaameraga roninudki ja sel kahe aasta jooksul käia lasknud. Ja tõesti, ega seal ju pealtnäha midagi väga erilist juhtugi. Ei juhtunud ka Jim Jarmuschi «Kohvis ja sigarettides». Esna nokitseb niisama või/ja ajab külastajatega juttu. Kui neid muidugi on, sest… juhuslik sinna ei satu, nagu ta ise ütleb. Ütleb sedagi, et eelmisel aastal tuli kokku 50 päeva, kui kassa oli nullis. Ja aeg-ajalt uputab ka.

Külastajad ise ei jää värvikuselt Esnale palju alla. Plekksepp Valdo näiteks tuleb nõu küsima, mida ta peaks tegema vanamutiga, kes maja välisust lahti hoiab – soe läheb nõnda keldrisse ja rikub hoidised ära. Ühel hetkel võtab aga portfellist välja… «Eesti mõtteloo» sarja köite ja kiidab, et praegu loeb üht usklikku meest, Tõnu Lehtsaare nimelist, kes kirjutavat nii kuradi huvitavaid asju igapäevasest elust ja probleemidest. Mul jäi lausa suu lahti, kui ma seda vaatasin.

Anneli jälle uurib kummituste kohta ja tahab teada, kas teda huvitavas majas on kunagi kedagi tapetud, sest ta nägevat seal viirastusi. Veel on seal endine operetiprimadonna Therese, Norras töötav Ago, advokaat Ants, Kullamaa muusik Loit, lihtsalt üks Ristiküla poiss, kooliõde Dora ja paljud teised toredad inimesed. Kes tuleb Esna juurde oma kollektsionäärikirge rahuldama, kes nõu küsima, kes lihtsalt juttu ajama, kes Pärnu ajaloo kohta pärima.

Kui külastajaid ei ole, ajab Esna juttu Põldrega, kes teda küsimustega tagant torgib ega pelga ka tõredaid vastuseid. Näiteks selliseid, et kuule mees, sa ei jaga asjast kohe üldse mitte midagi… Vedelam või mõni peenem vend lööks sellise portreteeritava peale, kes väga kaasa ei taha mängida, kohe põnnama, aga Põldre on vintske, tal endal ju ka kuraasi küllalt.

Tulemuseks on selline inimlik, vaba kulgemise ja hingamisega lugu, mida ei varjuta pretensioonikus. Inimesed on selles lihtsalt inimesed, mitte ideed või mõne teema mänguklotsid. Juba «Igavesti Teies», Põldre ühes kõige tuntumas filmis, mille aluseks on Raimond Valgre kirjad Niinale, oli näha, mida autor kõigepealt taga ajab: meeleolu! Ka «Koguja» on meeleolukas film. Sellise lüürilis-nostalgilise alatooniga, mida muusika omakorda rõhutab, natuke kurb ja natuke naljakas. Just selliseid «lihtsaid» filme on kõige raskem teha.

Ent Esna antikvariaadist saab siin ka suur sümbol – see eksisteeriks justkui väljaspool moodsat aega, sõna otseses mõttes kaasaja põranda all. Igapäevane kiire elu tormab sellest mööda. Uus aeg kipub hindama teistsuguseid väärtusi, mitte kogumist. Rohkem palagani, mitte pühendumist, iseäranis veel siis, kui viimasel ka tõredavõitu mekk juures on. Paljukest neis uutes majades enam raamaturiiuleidki leiab.

Korraks tundub isegi, et madala resolutsiooni ja vana, 4:3-formaadiga pilt, mille vahendusel «Koguja» lugu jutustatakse, on nimme kasutusel – et ka sellega tollele moodsale ajale vastu töötada.

Mina jätnukski kogu tegevuse sinna keldrisse, lasknud sealsel ajal omasoodu tiksuda ja andnuks vaatajale tunda ka selle venivat kulgu. Võimendanuks seda. Mäletate: kõik need 50 päeva, kui Esna ei müünud midagi… Üle ei maksaks väga tähtsustada ka toda Koguja raamatu konteksti, mis siia lõppu juurde on haagitud, et filmile avarust anda.

Avarust on siin selletagi küll. Mulle piisab õigupoolest ka sellest mõnusalt vahetust inimlikust torinast, mille Põldre on siia kinni püüdnud.“

Tuumalu, T. (2014). Mati Põldre on tagasi! Postimees: AK, 22. veebr, lk 9.

Tiina Lokk: „Väga ilus kujund on leitud, väga huvitav kangelane koos huvitava maailmaga, mis teda ümbritseb: asjad, inimesed, meeleolud. Puudub aga sisemine dramaturgia ja palju jääb kaamera taha, st avamata. Kogujaid on mitmesuguseid: ühed koguvad asju ja inimesi, üritades jõuda tuumani, teised rahulduvad ainult fassaadi ja kvantiteediga. Kumb on meie koguja, jäigi arusaamatuks.“

Roman Baskin: „Koguja on öelnud, et kõik siin ilmas on tühine, ja Mati Põldre filmist kumab läbi sama küsimus: mis on siis üldse oluline!? Paraku jääb õhku küsimus, kas see on autori taotluslik hoiak või isevooluline asjade käik.“

Eksperdid hindavad: „Koguja“ (2014). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 22. veebr, lk 9.

Jaanis Valk: „Mäletate veel neid ammuseid aegu, mil televiisorid meie elamistes olid enamasti ruudukujulised, mitte külgedelt välja venitatud ja ebaloomulikud? Siis aga tulid uued, laiad, õhukesed ja ilma suure „tagumikuta” televiisorid, kust nägi saateid nii, et külgede peal olid mustad ribad. Ja siis hakati ka selliseid saateid ja filme tegema, edastama nendes uutes ilmaimedes pilti, mis sinna ka sobis.

Mäletate neid ammuseid aegu, kui inimene oli kirjandussõber ja ajaloohuviline ning nautis igat hetke, mil ta sai kätte võtta kirjandusteose raamatu kujul ja seda lehitseda?

Mati Põldre on oma kodulinnas Pärnus leidnud sellise tegelase, kes pole „maapealne olend”. Ta elab kuskil ajaloohämarusse surutud keldrikorruse riiulite vahel, mis on täidetud kirjanduse, ajaloohõngu  ja mälestustega. Isegi kui selles väikeses ruumis võtavad võimust seened, on 1934. aastal sündinud põlise pärnaka Olaf Esna missioon üritada jätkuvalt inimestele vahendada kõike seda, mida neil tema arvates veel vaja võiks minna.
1936. aastal sündinud filmimehe Mati Põldre missioon on aga jäädvustada see põline pärnakas stiilis, mis on ilmselt ainuvõimalik nii talle endale kui tema tegelasele. Film on üles võetud videokaameraga, mille pilt peaks sobima selle vana, aegade hämarusse vajunud televiisori sisse. Ta on ise nii filmi stsenarist, režissöör, operaator kui helimees – one man band, nagu võõras keeles öeldakse.

Stiilile on tõesti truuks jäädud, seda tuleb tunnistada: kahe vanahärra jutukatked keldrikorrusel, värisev pilt ning pidevad parema kadreeringu otsingud aitavad sellele kaasa. On sellest aga abi loo jutustamisel? Sellele julgen vastu vaielda. 58minutine dokumentaalfilm, mis vahel eksib oma pildiga küll keldrist välja, on liiga pikk. Kõik oluline jõuab vaatajani juba esimese paarikümne minuti jooksul: nii filmi stiil, keldriruumi atmosfäär kui ka peategelase olemus. Esna on mees, kellel on aastakümnetega kujunenud kindlad veendumused, millest ei taganeta, ja kelle ajalooteadmistest ning armastusest ristsõnade vastu saame filmi jooksul üksjagu aimu. Küllalt, et tunda edaspidi huvi Olaf Esna kirjatükkide vastu Pärnu lehes, aga mitte piisavalt, et mõista selle mehe teadmiste mastaapsust. Kõik vestlused keldrist läbi astuvate klientidega kinnistavad eespool mainitut ning hakkavad lõpuks mõjuma kordusena, mis informatsiooni mõttes midagi uut juurde ei anna. Siis hakkabki film venima.

Kõige rohkem tunneb „Kogujas” puudust sellistest klientidest, kelle kaudu oleks peategelast rohkem avada saanud. Kaks aastat Pärnus filmimist peaks ju olema piisavalt pikk aeg. Võib ju olla huvitav teada saada, kellega härra Esna koos koolis käis, kuid see teadmine ei aita kuidagi mõista, kuidas on need koolikaaslased muutnud tema elukäiku ja mõttemaailma. Ja kui ei muutnudki, siis miks on just tema seal maa all ja teised maa peal?
Tõe huvides tuleb märkida, et filmis on siiski ka õnnestunud stseene, näiteks lugu sellest, kuidas peategelane endale uuemat vana kraami keldrikesse hangib. Materjalide sorteerimine, hinge kõvakstegemine ja paljude asjade kõrvalejätmine näitab ilmekalt, et tegemist pole mitte lihtlabase unistajaga, vaid pragmaatikuga. Esna mõistab, et tema keldrikesel on omad piirid, mille sisse kõik ei mahu ega peagi mahtuma, et elus tuleb teha valikuid. See on tugev stseen, mis jääb filmist selgelt meelde ja eristub teistest.

Maailmas on palju tähelepanuväärseid inimesi, keda me ei märka ja kes jäävadki avastamata. Mati Põldre filmi suurimaks väärtuseks võib pidada just seda, et ühe suhtluskonna jaoks väga oluline isiksus on lubanud Põldrel kui dokumentalistil end videokaameraga jäädvustada. Kaamerasilma ette on jäänud ka teisi Pärnu legende, näiteks kas või endine operetiprimadonna Therese, kelle klaverimäng kohvikus ei aita peategelase avanemisele küll kuidagi kaasa, kuid tore on ikka, kui Pärnu tuntud inimesed leiavad tee ekraanile. Vaataja mõistab, kuidas elutempo jääb vananedes aina aeglasemaks ja aeglasemaks, nii et pole enam mõtet taga ajada ei mammonat ega ka uut filmikaamerat, millega toota sisu õhukestesse ja kergetesse laiaks venitatud televiisoritesse.“

Valk, J. (2014). Uued vanad pildid. Sirp, 7. märts, lk 31.