A. H. Tammsaare II (1972)

A. H. Tammsaare tsitaadid filmi vahetiitrites 

"Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna."

"Huvi oli mul revolutsioonilise liikumise vastu suur, aga minul puudus nähtavasti see terav ja hoolimatu aktiivsus iseenese ja teiste suhtes, mis vajalik igas revolutsioonis."

Arvamusi filmist

M. Liidja (kogu sarja kohta): „Dokumentaalfilm kui nähtus on nii noor, et tema tunnetuslikke võimalusi alles avastatakse. Vist ei aimanud Haridusministeeriumi töötajad, kes tellisid õppefilmi Tammsaarest, mida filmimehed on võimelised sellel teemal andma. „Tallinnfilmi“ režissöör Peep Puks ja operaator Mati Kask (viimase surma järel jätkas kaameratööd Toivo Kuzmin) lõid Helene Siimiskeri käsikirja põhjal 80-minutilise ekraaniteose, mille poeetiline ja tunnetuslik väärtus lubab seda praegu, kirjaniku juubeliaastal, nimetada üheks sõnameistri vääriliseks mälestusmärgiks.
Filmikunst on süntees. Antud juhul on kirjandusloo faktide, Tammsaare tsitaatide, looduspiltide, vanade dokumentide ja kirjade, arhiivifotode ning – filmikaadrite abil pandud elama kirjanik ja tema aeg, tehtud kujukaks niihästi ajaloosündmused ja nende mõtestamine kirjaniku poolt kui ka Tammsaare elutee.“ /---/ 
Liidja, M. (1977). Kaamera vaatab inimesse [dokfilmide režissöörist Peep Puksist ja tema filmidest]. Õhtuleht, 26. apr, lk 2. 

Enn Nõu: "Triloogia teises osas on raskus pandud linnale, Tartule, koolimajadele, hoovidele, Kivisillale ja Emajõele. Saateks mängitakse viiulit ja loetakse kirjaniku tekste. Dokumentaalne joon tuleb rohkem esile Mauruse kooli õpetajate ja õpilaste piltides. /---/ Lurichi ja jõumeeste filmikaader tundub olevat kuidagi ruumi täitmiseks ja aja näitamiseks peale kleebitud. Köleri matused on ilmselt mõeldud ajastu illustreerimiseks ja sobivad rohkem seoses. Ajalooliselt tõesti huvitavad on kaadrid tsaariaegsest Tartust. 1903. aasta, ema surm ja Treffneri kooli lõpetamine on hüplikumalt välja pakutud. Filmi dokumentatsioon on hästi esitatud, kuigi oleks rahulikult ka ise tahtnud tekste lugeda. Nende üle edasi-tagasi "sõitmine" on irriteeriv. /---/ Tallinna "Teataja" toimetuse pildi tutvustamisel minnakse Konstantin Pätsist umbes samal moel mööda kui 1940. aasta juuliparlamendi filmides selgelt kohalviibivast Karl Särest. Ometi on Päts pildil! Aga Tammsaare film on tehtud veel riiklikul ajaloolise tõe moonutamise ajal. /---/ Kõike saadavad Tammsaare enda sõnad. Piltidel motiividele edasi-tagasi lähenemine, suurendamine ja vähendamine on aga vaatamist segav. Kirjanduslik tekst on liiga hakitud ega paku terviklikku muljet."
/---/
"Teatud mõttes on see triloogia rohkem näide oma aja filmikunstist ja ajaloo tundlike momentide vältimisest kui ammendav dokumentaalfilm kirjaniku elust."

Nõu, E. (1990). Viis mustvalget dokumentaalfilmi eesti kirjanikest [Peep Puksi "A. H. Tammsaare (Vargamäe)" ("Tallinnfilm", 1971), "A. H. Tammsaare II" ("Tallinnfilm", 1972), "A. H. Tammsaare III" ("Tallinnfilm", 1974), "Juhan Liivi lugu" ("Tallinnfilm", 1975), "Rändaja" ("Tallinnfilm", 1986), Peeter Toominga "Intiimne Adams" ("Tallinnfilm", 1986) ja Vallo Kepi "Üks pilk Betti Alverile" ("Eesti Telefilm", 1988)]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 63-64, 66.