Jüri Arrak 60 (1997)

Jüri Arraku omamüüt

Leonhard Lapin

Jüri Arrakust on kirjutatud palju, teda on ka rohkesti küsitletud. Juubeliks ilmus lisaks mahukaim raamat tema loomingust (toimetaja Harry Liivrand), kus kriitikud Eda Sepp (Kanadast), Boris Bernštein (USAst) ja Harry Liivrand (Eestist) Arrakut veel kord põhjalikult lahkavad.*

Pean raamatut Kultuurkapitali heaks ja tulevikkuvaatavaks investeeringuks: lähiaegadel peaks õieti kõigist tuntumatest eesti kunstnikest sellised teosed üllitama, et rahva hulgas hakkaks lõpuks ometi levima teave tõelisest eesti kunstipildist, paradigmast, mis on vaba tsensuurist ning ideoloogiatest. Olen veendunud, et kaunid kunstid on ühiskonna seitsmes meel, milles aimub meie tänane olemine ning ka homne suundumine kõige ehedamalt: küll peidetuna sümbolite keelde, aga mõistetav neile, kelle hing avatud Taidele.

Eelöeldut silmas pidades on siinkohal põhjust puudutada vaid Arraku loomingu üht tahku – kunstniku omamüüti. Tuntud müütide kasutaja ja kujutajana ei ole Arrak ometigi ainult kollektiivse alateadvuse avaja, sõnumitooja möödunud aegadest. Kunstnik pöördub eelkõige nende müütide poole, millel on tihe side tema enda elu ning probleemidega. Või mütiseerib hoopis oma elukogemust. Mäletan, kuidas Arrak umbes paarkümmend aastat tagasi kujutas figuure laialivalguva peaga – see oli vastukaja tema mälestustele taksojuhi-ametist, kus ta nägi segilastud peaga meest, aju autosse laiali pritsinud. Tausta mitte tundev kriitik võiks siin tuhandeid lehekülgi sümbolite teatmeteoseid uurida, ent liiguks ikkagi valedel radadel, nii nagu Jüri Arrakut nendesamade kujutiste eest sarjanud kommunistlik kunstijuhtki, kes ei võinud aimatagi, et jubedate koletiste prototüüp oli hoopis kuulsusrikka Nõukogude armee mõrvatud major.

Väliste eluseikade kajastamiselt pöördus Arrak aga ajapikku oma elu seesmiste sündmuste poole ning tundub, et pöördeliseks teoseks selles protsessis sai kuulus “Mees trepil” 1976. aastast, kus murtud Maali-Arrak kannab trepilt laskudes oma taaka, ülisuuri loomanahka meenutavaid kindaid. See absurdne motiiv sümboliseerib aga ilmekalt tollast vägivaldse ühiskonna vaevatud vaimuinimest, kes elas raskelt läbi lõhet seesmise ning välise vahel ning kes, tulnud kaunist lapsepõlve-maastikust, seisis keskealisena allalaskuval trepil tundmatusse, vanadusse ja surma. Tagantjärele selgubki, et 1980. aastatel üha süvenev usuline temaatika loomingus oli kunstnikule vahest ainuke vabastav võimalus liikumisel ahistavast ümbrusest oma seesmisse perspektiivi, rajajuhtideks vanad kristlikud õpetajad. Ometigi ei ole kunstnik ka piibli müüte rakendanud süsteemipäraselt või hierarhilises järjekorras. Heaks näiteks on siin 1979. aastal maalitud teos “Jüri võitlus lohega”, mida võib vaadelda ju Arraku võitlusena punase koletisega, kelle sees ta ise on – ilmne viide nõukogude okupatsioonile –, taustaks taevas, kus kumavad sinised, mustad ja valged toonid. Sedaviisi valib ta pühakirjast müüte, mis nii või teisiti seonduvad tema elu ja olemisega, kusjuures ümbritsev maailm osaleb neis omamüüdi-kujutistes petliku ja sageli ilusa dekoratiivse dekoratsioonina. Eks see pettis ära ka omaaegseid kunstiametnikke, kes küll kõhklesid, ent ikkagi Arraku maalikunsti ka okupatsiooniajal tunnistasid. Talle ei jagatud auhindu ja tiitleid, ent oma mitmemõttelisi töid sai ta näidata ja müüagi. Jüri Arrak pani end tugeva isiksusena ka siin maksma, ja ei ole tänagi noortel kontseptualistidel teda tahaplaanile õnnestunud suruda. On ju kunstniku looming isegi pärast kristlikku eneseleidmist kontseptuaalne, ainult et ideid esitatakse siin traditsioonilise maalikunsti vormis, enam käsi- kui kirjatööna. Analoogseid, käsitöö vahenditega kontseptsioonide esitamise viise võib tänapäeval kohata kõige moodsamais kunstitrendides, sest taide omaduseks on alati pärast uuenemist olnud taas end traditsioonidesse neelduda lasta. Elu näitab, et tahe muutuda kehastub vaevaliselt ja ümbritsevas maailmas toimuvad teisenemised meist sõltumata ning näiliselt uus sulatatakse kiiresti tõeliselt olevasse, nii et aastate pärast küsime, kus oli siis see uus, kus on see uus?

Arrak on aga läbi kahe aastakümne jätkanud pühakirja müütide interpreteerimist ning püstitanud särava monumendi nii endale kui ka oma põlvkonnale Halliste kiriku 1990. aastal maalitud altariga, olulisema loomingu omamüüdi – autoportreega. Sealtpeale tõusebki kunstniku maalides jõuliselt esiplaanile Jeesuse-teema kui lunastuse idee kandja. Arrak on jõudmas ikka, kus isiklik taandub üldise ees, kus individuaalne lahustub kollektiivses. Ka ristilöömisele järgnenud ülestõusmises kaotas üksikisiku saatus oma tähtsuse, muutudes meie kõigi võimaluseks ning eesmärgiks vahetada oma ainumas elu igaveseks eluks. Kuidas Arrak selle ülestõusmise ning igavese elu müüdi oma maalikunstis esile toob, on tema tulevaste tööde probleem, ent Jumala Poega on ta juba paar korda ristile naelutanud ning Ristilöödu keha on ka ema viimase süleluse lembust tunda saanud. Nüüd maine keha kirgastub ja kaob. Mida teeb Arrak?

Lapin, L. (1996). Jüri Arraku omamüüt. Eesti Ekspress: Areen. http://blog.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1996/45/areen/kunst.html (19.05.2014).

* Mõeldud on raamatut „Jüri Arrak“. Koostaja ja kujundaja Jüri Arrak. Toimetaja Harry Liivrand. Tallinn: 1996, 69 lk. – Toim.

Tõnu Aru filme Jüri ja Ivi Arrakust

1.
„Jüri Arrak ja PUHKAV MEES“ 1978, 13 min.
I koht XI Balti liiduvabariikide ja Leningradi amatöörfilmide festivalil, Läti NSV Kinematografistide Liidu diplom ja Läti
Filmiamatööride Ühingu eriauhind parima režii eest, Soome Filmiamatööride Liidu eriauhind.

2.
„Jüri Arrak ja LEEKIVAD TULBAD“, 1980, 7 min.

3.
„Jüri Arrak ja TAEVANE MUUSIKA“, 1998, 28 min.
Kaamera jälgib Eesti Vabariigi 80. aastapäevaks „Estonia“ kontserdisaali tarvis sündiva maali lugu, mida kommenteerib kunstnik ise. „Kui kunstnik on hingega asja kallal, kipub ta ennast paljastama... Tema alateadvus tuleb piltidesse... See pole Tallinn, vaid fantaasialinnake, kus ma kujutan end mõne majakese elanikuna. Kujutan endale mööbligi sisse... Igal majal on oma iseloom. Sellega läheb tükk aega – linna ehitamine on pikk toiming.“
 
 4.
„KAKS LINNA“, 2002. 17 min.
 Jüri Arraku näitusest galeriis G.
 
 5.
„AINULT VIIS MINUTIT“, 2003, 6 min.
Jäädvustus Jüri Arraku loomeõhtust Tartu Kunstnike Majas

 6.
„ALGUS“, 2004, 28 min.
Ivi Arraku esimese maalinäituse avamine Tartu Tampere majas.

 7.
„Jüri Arrak ja KIVINE RIST“, 2007, 17 min.
Kunstnik valmistab kivist risti oma perekonna viimasele puhkepaigale.

 8.
„Jüri ja Ivi Arrak VIINISTUS“, 2009, 19 min.

Allikas: Soosaar, M. (2009). Ivi ja Jüri Arraku ühisnäitus Pärnus [näitust täiendab Tõnu Aru filmiprogramm Jüri ja Ivi Arrakust: 8 filmi kirjeldus]. Sirp, 1. dets.

 Jüri Arraku koduleht: Jüri Arrak

"Filmis vaadeldakse rahulikul, lihtsal ja siiral moel vähemalt kuuest vaatepunktist Jüri Arraku kunstnikuks olemist. Näeb alalõike Jüri Arrakust ja tema suvekodust Pärnumaal, ta kodust, ateljeest, juubelinäituse avamisest möödunud aastal ...," oli Tõnu Seero arvamus.

Järvine, J. (2000) Eesti amatöörfilm III. Tallinn: Eesti Filmiamatööride Liit.