Mare Vint (2005)

Mare Vindi näitus "Valitud vaated"

24. V [2004] avatakse G-galeriis Mare Vindi isiknäitus "Valitud vaated". Näituse pealkiri ei tähenda seda, et ekspositsiooni moodustaks valik ulatuslikumast teostekogumist, vaid see on viide paljude võimalike kujutamismotiivide valikule. Väljapanek on ühtne tervik, tosinkond värvipliiatsijoonistust moodustavad esmakordselt eksponeeritava sarja. Vindi valitud vaadetes moodustavad loodus ja inimese loodu ühtse, harmoonilise terviku. Lihtsavormilised, kuid vahel kummaliseltki mõjuvad ehitised mõjuvad igavikulisemana kui loodusvormid. Näituse avamisel esitletakse Mare Vindi viimase tosina aasta loometeed tutvustavat teost, kus ligi poolsada reproduktsiooni (neist 35 värvilist) annavad ülevaate nii litotehnikas loodud estampidest kui värvipliiatsijoonistustest. Raamat sisaldab ka Jüri Haini ülevaatliku kaasteksti, ilmekamaid tsitaate kriitikast jms.
Kopra, K., Miller, H. (2004). 24. V avatakse G-galeriis Mare Vindi isiknäitus "Valitud vaated". Sirp: Uudised, 21. mai.

Näitusest kunstiteadlase pilguga

Katrin Kivimaa, Jüri Hain: Väljapanek koosneb uutest, eranditult esmaeksponeeritud teostest ja see pole mitte valik olemaolevatest joonistustest, vaid valik motiividest, mida Mare Vint täna jäädvustamisväärseks peab. Viisteist värvipliiatsijoonistust, millest enamikul märkimisväärne osa pildipinnast kaetud inimtegevuse tulemiga: kord on need kõrged, vaadet varjavad müürid, kord massiivsuse ja aknatusega kummastavad hoonetegrupid. Kuid ka kõrgete müüride vahelt paistab killuke loodust, poolel piltidest on selleks vaate avanemine merele. Need on tuuletud, rahulikud ja suurejoonelised vaated.

Sarja üksiktööd pealkirja ei kanna, eristuseks on vaid number, mis vastab teoste valmimisjärjekorrale. Kui eelmiste sarjade "Põhjamaa maastikud" ja "Lõunamaa linnad" töödel kujutatu vastas pealkirjale, siis "Valitud vaated" on pigem kunstniku siserefleksiooni kajastus, mis väliste reaalidega vähem seotud. Tegemist on ka suhteliselt uut tüüpi sarjalisusega Mare Vindi loomingus, sellise sarjaga, millel pole algust ega lõppu, mis pole suunatud jutustusele. Üksikteoste motiivid ja koloriit on küll erinevad ning täiendavad mingil määral üksteist, kuid iga teose põhiolemus on sama. Mare Vindi täpsustunud valikud on jätnud peaaegu kõrvale detailid, varem kunstniku töödes sageli esinenud märgiliku "vana"; varemed, murenenud müürid, vihjed ajaloolistele arhitektuurielementidele, mis avasid teose kommunikatiivse aegruumi mineviku suunas, on kadunud. Tänaste teoste aeg on kunstniku tarvis kindlalt "täna" ja vaatajale esitatud sõnumina, et nii on ja jääb. Minevikust ammutatud põlisust on asendamas tulevikku suunatud igavikulisus. Piltkujutus on muutunud varasemast veelgi lihtsamaks, kompositsiooniline ülesehitus monumentaalsemaks. See ei tähenda aga teoste emotsionaalse plaani lihtsustumist, kuna on täpsustunud ka kunstniku valikud selles vallas, mis vahenditega piltkujutust luua. Peenekoelise lineaarsuse, millega hiilgasid Mare Vindi maastikud veel kümmekond aastat tagasi, on asendanud järk-järgult õrnemaks muutuvad tooniüleminekud. Uues sarjas kasutab kunstnik juba kohati tabamatuid värvigradatsioone, kujutluspilt muutub kunstiobjektiks peaaegu mittemillestki. Selline kunstiime tekkimise tunne ning selle olemuse, põhjuse ja sõnumi tajumine võivad pakkuda üsnagi suurt emotsionaalset pinget ja rahuldust. Eriti neile, kes suhtuvad kunstnikusse sama usaldavalt kui tema vaatajasse.

1960. aastate algupoolel kunstiteele asunutel, ka Mare Vindil, oli ainsaks eestikeelseks tähiseks uuema aja kunstiprobleemistikust linnulennulisegi ülevaate saamiseks 1939. aastal sarjas "Elav teadus" ilmunud Herbert Readi teos "Moodne kunst". Oma ülevaate lõpetab Herbert Read selle ühisosa määramisega, mis iseloomustab kõikidel aegadel loodud kunsti, ning leiab selle loovisikute erilises, toimingu kaudu avalduvas väljendusvõimes. Ja sedastab lõpuks: "See on võime lasta isiksusel väljenduda tehnikas: mingi salapärane tasakaal mõtte ja tegevuse vahel. Pliiatsi paberile ja pintsli lõuendile panemise tegevus saab selleks, mida Croce on nimetanud lüüriliseks intuitsiooniks, ja selles tegevuses, selles hetkes avaldubki kunstniku isiksus ja vaimsus." Sõnad, mis sobivad hästi iseloomustama ka Mare Vindi loometööd.
Kivimaa, K., Hain, J. (2004). Galeriid [Mare Vindi näitus "Valitud vaated" G-galeriis kuni 12. VI.]. Sirp, 28. mai.

Filmist kriitiku pilguga

Juta Kivimäe: „Esilinastustel viimasena näidatud Mare Vindi portreefilm oli kaunis ja ajatu, ent tekitas pettumustunde. Ilmselt oodanuks Anri Rulkovilt pärast mullust Koluvere lossis filmitud “Hirmu” julgemaid analüüse, mineviku valgustamist ja eritlemist, millised on siis need aated, mis toidavad Mare Vindi põlvkonna enesekeskseid loojaid praegu ja kas ANKi legend tõepoolest veel elab või on sellest saanud tänaseks vaid peatükk kunstiajaloos. Ent Mare Vindi väärikas sarm oli režissööri täielikult allutanud portreteeritavale. Isegi aastakümnetetaguse ideoloogi, õpetaja ja kunagise abikaasa Tõnis Vindi ilmumine ekraanile ei suutnud väärata kammerliku ansambli mängu staatilist kõla. Ta ilmus tähenduslikuna vaid neile, kes olid kaasa elanud kunagise esteetilise revolutsiooni. Ka noor kunstikriitik kordas Kunstihoone galeriis armsalt Mare Vindi enda tõdesid. Sõnaline info polnudki vist filmis kuigivõrd oluline, kohati tundus, et heli on lausa maha keeratud. Kuid samas, ka üksteise järel ekraanile ilmuvad joonistused ja litod jäid vähem kõnekaks kui filmi koostajad ehk olid soovinud. Mare Vindi loomingut ongi vist väga raske ekraanil edasi anda. Kuna puudus ka ootuspärane tagasivaade klassiku vaimsetele tagamaadele, jäi vaid kummaline mälestus igavesest pargimaastikust, mis on lõpmatult kestev, imeilus ja täiesti eraldatud maailma toimimisest.“
Kivimäe, J. (2005). Kunstnike liidu tellimusel on valminud kolm uut kunstifilmi [“F.F.F.F. läheb laiali”, režissöör Marko Raat, Kuukulgur Film, 2005; “Mare Vint”, režissöör Anri Rulkov, Exitfilm, 2005; “Jaan Klõšeiko”, režissöörid Eve Ester ja Igor Ruus, Estonia Film, 2005]. Sirp, 9. dets,lk 7.  

Riin Kübarsepp: “Keegi meist ei saa kunagi taastada teooriate-eelset süütust, kus kunst ei tundnud vajadust ennast õigustada, kui kunstiteoselt ei küsitud, mida ta ütleb, sest teati, mida ta teeb,” osutab Susan Sontag. Ka eesti kunstnikud peavad oma tegemisi õigustama.
Kunstnike liidu tellimusel on tänavu valminud kolm uut kunstifilmi. Tegelikult pole need lihtsalt kunstifilmid, vaid filmid kunstnikest, kes on oma isikupäraga andnud panuse eesti kunstiajaloo kujunemisse. Oluline on aga just dokumentaalne materjal, mille väärtus ajaga üha kasvab. /---/

Režissöör Anri Rulkov Exitfilmist andis oma panuse Mare Vindi filmi sündi.
Lähimineviku hilismodernisti, nüüd juba klassiku vaatlemine on tänuväärne töö. Legendaarse kunstirühmituse ANK-64 põlvkonda kuuluvana pole Vint minetanud grupi esteetilisi ideaale ning tema looming väljendab endiselt minakeskset mentaliteeti.

Vindi metafüüsilised fiktsioonid on omaette peatükk eesti kunsti ajaloos. Stabiilsus, rahu, vaikus ning geomeetria on autori teostesse projitseeritud, nendest on aastatega saanud firmamärk. Sven Grünbergi “Hukkunud Alpinisti hotelli” muusikat võib käsitada kui Vindi müstiliste maastike auditiivset paralleeli.

Vindi-film torkab mõneti silma lüürilisusega, mis on aga kindlasti tingitud portreteeritava isikust. Sõnaline info kipub aga kahjuks kaduma, sest filmi heli on halvasti töödeldud ja kuuldavus nõrk. Kunstniku taiesed, mis on ekraanile sujuvalt ujuma pandud, on efektsed, kuid pildid on kaotanud värvikvaliteedi ning teravuse.

Kaader, milles kunstnik istub elegantses kostüümis töölaua taga litokivi ääres on väga sarnane Vindi fotoga 1991. aastal kirjastuses Kunst ilmunud autori albumist. See võib olla küll juhuslik, kuid režissöörilt väga teravmeelne tähelepanek.

Dechirkolikku tühjuse ja mahajäetuse meeleolu, mis iseloomustab ka Vindi maale, oli filmis kõrvutatud vaadetega Maarjamäe memoriaalkompleksile. Viimane kooskõla mõjus harmooniliselt, kui mitte nostalgiliselt.“

Kübarsepp, R. (2005). Kolmikportree eesti kunstist ehk kolm uut kunstifilmi ["F.F.F.F. läheb laiali" (Kuukulgur Film 2005, rezh. Marko Raat), "Mare Vint" (Exitfilm 2005, rezh. Anri Rulkov) ja "Jaan Klõsheiko" (Estonia Film 2005, rezh.-d Eve Ester, Igor Ruus)]. Eesti Päevaleht, 5. nov, lk 22.

Loe lisaks:

Mare Vint: algul on vaja iseloomu, lõpuks hakkab töötamata
Allkivi, K. (2012). Mare Vint: algul on vaja iseloomu, lõpuks hakkab töötamata halb! Õhtuleht, 17. sept.