Fast Eddy vanad uudised (2015)

Filmi esilinastus raadios

Esmaspäeval 20. aprillil kell 22.05 saab kuulata Klassikaraadio saates “Fantaasia” Marko Raati uue filmi “Fast Eddy vanad uudised” heliriba.

Sõjatuultes Kanadasse sattunud filmireporter jätab endast maha suure hulga tolmunud filmirulle. Mis edasi?

“Fast Eddy vanad uudised” (Allfilm 2015) portreteerib eesti päritolu filmimeest Edgar Väärit (1929-2014), kes sõjatuultes sattus elama Kanadasse ja teenis seal elatist filmireporterina. Väär oli vabakutseline, tegi kaastööd Kanada televisioonile CBC ja muudele kanalitele, tema kaamera võttis üles palju “kuuma” materjali, krimilugusid, õnnetusi, ajaloosündmusi ja muid uudiseid.

Mis on filmimehe keldris paksu tolmukorra all seisvate filmirullide saatus, kui mehe enda eluring hakkab täis saama?
Kuulamisele raadios eelneb intervjuu Marko Raatiga, küsitleb Tiia Teder.
Samaaegselt, 20. aprillil kell 21.50, toimub filmi esikuulamine kinos “Artis”, kus lisaks helile on ekraanil ka subtiitrid.
Pilti ei ole. Linateose muusikaline pool koosneb Sigur Rosi ja J.S.Bachi loomingust.
Film on kinodes alates 22. aprillist.

Allfilmi pressiteade, 20.04.2015.

Filmist kriitiku pilguga

Katrin ja Andres Maimik: „„Fast Eddy vanad uudised“ on pealtnäha lihtne lugu, millele režissöör on osanud lisada uusi põnevaid kihistusi. Raat käib Eddy filmitud materjaliga ringi üsna lugupidamatult. Ta haagib uudisklipid lahti oma algsest kontekstist, lisab kaadritele hoopis teistsuguseid komponente, nagu näiteks Sigur Rósi eeterlikud helid. Sellega muutub kaadrite tähendus, ilmsiks tuleb filmitu ilu, omamoodi metafüüsika. Eddy salvestatud kaadritesse tekib enigmaatilisus: kes on see politseiautosse topitud ehmunud näoga noor naine? Mis on selle kanderaamile seotud psühhootiliselt kriiskava mehe lugu? Millest rääbib meile kaunite sahisevate sügislehtede tagant paistev punane laibakott? Kui kaotada kaadrite ümbert ära kriminaalkroonika või uudisloo narratiivne kontekst, muutub kujutis ise intensiivseks visuaalseks kujundiks. Ühelt poolt filmi režissööri lisatud efektid, muusika ja aeglustused, teiselt poolt ajajäljed – punakaks tuhmunud emulsioon, kriimud ja täkked filmilindil – estetiseerivad materjali omalaadseks kunstiteoseks. Kaadrid alasti inimkehadest nudistide pulmas võivad mõjuda samamoodi kui lopsakad naisekehad mõnel Rubensi maalil.“ /---/

Arvustuse terviktekst Eesti Ekspressi tasulisel digilehel:
Morbiidsus ja intiimsus - Eesti Ekspress - Delfi
Maimik, A. ja Maimik, K. (2015). Morbiidsus ja intiimsus [filmist „Fast Eddy vanad uudised“]. Eesti Ekspress, 22. apr, lk 46-47.

Tiit Tuumalu: „Selle filmi pealkiri ise on juba peaaegu et võimas oksüümoronlik kujund, vastuokslik ja mõttetihe, ka dramaatilisele alltekstile viitav. /---/

Ometi pole sellest intrigeerivast loost osatud või ka tahetud välja võtta kogu dramaatilist potentsiaali. Poolteist tundi pikk film kaotab keskpaigas korraks intensiivsuse, ka mõttelise, muutub heitlikuks. Väär pajatab mõne juhusliku fragmendi oma minevikust, mille järel hüpatakse taas teise teemasse.

On näha ka, et portreteeritav ei taha end eriti avada, või ei saa juba – võimalik, et kõrge vanuse ja tervisliku seisukorra tõttu –, ka režissööri kaadritaguste provotseerivate küsimuste peale mitte, mis näitab, et autoril pole enam muud üle jäänud kui otse küsida.

Võiks juba arvata, et sinnapaika see film tammuma jääbki, aga seda ootamatum on järsk pööre, mis selle tagasi rajale juhib, koguni teravaks ajab. Me saame aru, et Ed on juba sealse Eesti arhiiviga kokku leppinud, et annab oma eluöö 10 000 dollari eest ära, aga siis hakkab Edi naine Yvonne vastu puiklema ja olukord muutub isegi natuke piinlikuks.

Yvonneʼist saab ühtäkki filmi peategelane, kuigi me teda ennast ei näe: kogu filmi vältel hoidub ta kaamera eest kõrvale, ei taha, et teda filmitaks. Kostab ainult tema hääl, mis annab filmile huvitava, äraspidise pinge.

Sest kas pole paradoksaalne, või hoopis sügavalt inimlik: naine, kes käis sageli uudishimu pärast Ediga kaasas, kui too kogu seda soppa filmis, varjab nüüd oma nägu? Justkui saanuks need inimesed, olgu nad siis kurjategijad või veel enam, kannatanud, keda Ed filmis ja CBC eetrisse paiskas, ise valida, kas jääda kaadrisse või mitte. Vähemalt too õnnetu joodik mitte, kes kanderaami külge seotuna hirmuäratavalt kisendab: «Who are you?» /---/

Mida põduramaks Ed jääb, seda tähtsamaks muutub Yvonne, üha suuremat kontrolli üritab ta mehe üle haarata – isegi selline väike vastandite heitlus hargneb ekraanil. Oma väljendusviisilt ongi Yvonne mitmetahulisem tegelane kui Ed, Yvonneʼi pärast annab autor filmile veel teisegi, üsna kurioosse sisuga lõpu, ilmselt sellepärast, et tema okkalist iseloomu veelgi reljeefsemalt välja tuua.

Raat on alati olnud intellektuaalne filmitegija, tema töid kannab pigem mõistus kui tunded. Tema portreefilmid räägivad alati rohkemast kui ainult portreteeritavast. Ka sellesse filmi on ta põiminud hulga Edi elu ja saatusega seotud üldisemaid teemasid – visuaalsest prügist privaatsuse piirideni välja –, mis kõik üksteise järel korraks helisema hakkavad. Iseasi on, kas nende helin just polüfooniaks muutub.

Aga mis siis sai ikkagi Edi arhiivist?“

Arvustuse terviktekst Postimees+ tasulisel digilehel:
Inimene filmikaameraga - Postimees +
Tuumalu, T. (2015). Inimene filmikaameraga [filmist „Fast Eddy vanad uudised“]. Postimees: AK, 25. apr, lk 10.

Tiina Lokk: „Huvitav ja üllatuslik persoon, kelle elu avades koorub välja mitu põnevat teemat. On inimlikku traagikat ja üldistusjõudu. Portreteeritava filmitud kroonikakaadrid hoiavad huvi üleval ka siis, kui lugu ise pisut ekslevaks muutub. Ainult pikkust on saanud natuke liiga palju.“

Olle Mirme: „Hämmastavalt mitmekihiline film. Peamiselt elu roppuse ja madaluse jäädvustamisega leiba teeninud väliseestlasest telemees kustub meie silme all. Sellest esmapilgul suvalisest «Toronto Võsapetsi» lahkumise loost koorub aga ribureas suuri küsimusi ja mõtteid – nii sügavuti kui laiuti. Kahju ainult, et filmitegijad temani kübe liiga hilja jõudsid. Eluküünla leek hubiseb juba liiga nõrgalt, et loo kõiki salasoppe valgustada suudaks.“

Roman Baskin: „Ühelt poolt tekib küsimus, et milleks see film!? Meil jääb Eestis portreteerimata suur hulk väga markantseid inimesi, kes on andnud väärika panuse eesti kultuurilukku. Siin aga telereporter, kes käis laipu ja tulekahjusid filmimas ja kelle materjalid tunduvad praeguseks enamasti väärtusetud. Teisalt jälle on film huvitavalt ja profilt tehtud, inimlik traagikamõõde tõuseb valusalt esile. Pealegi üks filmi huvitavamaid tegelasi jääbki kaadri taha, nagu Maximilian Schelli dokis Marlene Dietrichist. Igal juhul ükskõikseks ei jäta!“

Postimees hindab: „Fast Eddy vanad uudised“ (2015). [Tiina Lokk, Olle Mirme ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 25. apr, lk 10.