Otsides valgust (2014)

Tekst filmilindilt

Ponnistused, mida inimene teeb universumi mõistmise nimel, annavad tema elule tragöödialikku väärikust.
Steven Weinberg

Filmi saamisloost

„Enamasti Mustjala Selgase külas elavast ja seal observatooriume omavast Raivo Heinast valminud filmi “Valgust otsides” võtted kestsid viis aastat.

Raivo Hein seostub enamikule sõnadega “taevas”, “kosmos” ja “universum”. Hein on tuntud kui taevapiltnik ja mees, kellel on esimesele eraisikutele mõeldud kosmoselennule piletki juba ostetud.

“Otsides valgust” filmi autorit Heini Druid liigutas Raivo Heina ja taeva suhe nii, et ta otsustas temast dokumentaalfilmi vändata. /---/  “Üks vana sõber rääkis mulle, et on kuulnud sellisest mehest, kes tahab kosmosesse lennata,” rääkis Drui sellest, kuidas filmiidee sündis. Mida rohkem ta uuris, seda huvitavamaks Raivo Hein tema jaoks muutus. Drui ei salga, et ka tema esimene armastus oli universum kogu selle ilus.

“Mingil kummalisel moel tuli see film minu juurde, aga ma olen väga õnnelik, et ta just minu üles leidis,” kinnitas filmi stsenarist ja režissöör. Heini Drui sõnul ongi filmil kaks peategelast: Raivo Hein ja universum. Ideaalis oleksid nad lõpuks kokku saanud ehk Hein oleks kosmosesse lennanud, kuid selleni seekord veel ei jõutud. Filmi rahastaja ei olnud enam nõus lisaaega andma, kosmoselennu aeg on aga praegugi veel teadmata.

Universumi üle arutavad filmis mitmed inimesed. “Läbiv liin on aga ikkagi Raivo tegemised ja tema ootus, et ehk pääseb lendama,” kergitas Drui katet veel linastumata filmilt.
“Ühe sõnaga öeldes – film on armastusest,” võttis Drui oma töö kokku, lisades, et soovis selle filmiga ärgitada inimesi mõtlema suurte küsimuste üle ja nakatada neid maailmaruumi imetlemise pisikuga.

Raivo Hein ise on filmi põgusalt vaadanud ja on rahul. “Hästi tehtud, traagiline, konflikte, maailmavaateid vastandav ja eluväärtusi esiletõstev film,” märkis Hein.“ /---/
Vinni, R. (2014). Kosmosemehest Raivo Heinast valmis film. Saarte Hääl, 16. sept.

Kosmosereisi ootel Raivo Hein

Internetiärimees ja kosmosehuviline Raivo Hein on kosmosereisi ootel. Hein on ostnud pileti Briti ettevõtja sir Richard Bransoni ettevõtte Virgin Galactic korraldatavale kosmosereisile.

Sõit kosmosesse maksab 200 000 dollarit. "Võtame seda kui hästi kallist turismireisi. Mina olen valinud selle välja," rääkis Raivo Hein ETV "Ringvaatele". "Samas hinnas ja veel kallimaid reise korraldatakse küll ja küll ning kui vaatame majandusolukorda, siis see on niivõrd odav."

Hein ütles, et esimese sissemaksu jaoks ta laenu ei pidanud võtma, aga "kui on vaja, siis saab ka panka mindud." Pettumust Raivo Hein kosmosereisil ei pelga, sest juba lennukiga sõites on tema jaoks vaated, mis ülevalt avanevad, lummavad. "Ma usun, et see vaade, mis sealt ülevalt avaneb, kindlasti pettumust ei valmista." Pigem valmistub Hein nn merehaiguseks, mida kõik astronaudid põevad ja sinna midagi parata ei saa. "Selle vastu peab tõesti midagi ette võtma, et seda lühikest hetke mitte rikkuda," rääkis kosmosehuviline.

Raivo Heinal on kaks observatooriumit – üks Tallinnas ja teine Saaremaal. Jumalamõtteid pole Heinal pimedas observatooriumis istudes pähe tulnud. Ka UFO-sid ei ole Hein näinud. "Aga ma oleksin väga imestunud, kui neid ei ole," sõnas Hein. "Küsimus on lihtsalt selles, millal saabub tõestus."
Kosmosereisi ootel Raivo Hein ei pelga pettumust, vaid merehaigust (2014). Õhtuleht, 29. sept.

Kosmoselennuk Space Ship Two tõuseb 100 kilomeetri kõrgusele. Õige kosmoselend peaks viima Maast kaks ja pool korda kaugemale, kuid kaaluta olekut saab Hein kogeda juba mainitud kõrgusel. Sõit kestab kaks tundi, millest viis minutit ollakse kaaluta olekus.
Kuidas kirglik suitsumees Hein sellele vastu peab, on iseasi. Kuuekohaline tiivuline kihutab kuni 40 000 kilomeetrit tunnis ehk veidi enam kui 11 kilomeetrit sekundis! Igal juhul lubab Raivo nüüdsest enam terviseradadel ja jõusaalis rassida. Pealegi, lennuni on aega kaks aastat.
Hämarsoo, J. (2008). Miljonite eest tähtede poole. Kroonika, 12. veebr, lk 42-46.

Vaata ka:

Briti miljardär Richard Branson kutsus Raivo Heina külla. Postimees, 22. jaanuar 2010
Raivo Hein teel tähtede poole. Postimees, 6. veebruar 2010

Filmist kriitiku pilguga

Tiina Lokk: „Korralik hea teledokumentalistika. /---/ Kunstilise dokumentaalfilmina siiski puudustega. Justkui mitu eri filmi oleks üheks kokku pressitud. Ja peategelane tundub huvitavam, kui lastakse välja paista.“

Roman Baskin: „Eesti dokumentalistikal kipub olema sarnane sümptom: pealisülesanne ähmastub. Ehk teisisõnu: pole selge, millest on tahetud filmi teha. Kas tegemist on portreefilmiga või filmiga astronoomiast kui teadusest või lihtsalt filosoofilisest ilmaruumi üle mõtisklemisest; kõike korraga läheb paljuks ja fookus hägustub.“

Postimehe žürii hindab: „Otsides valgust“ (2014). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 4. okt, lk 10.

Aarne Ruben: „Heini Drui filmi võib pidada tõeliseks õnnestumiseks, sest heas filmikeeles on avatud üks isiksus, tema elukäik. Sekka on sattunud ka palju kosmosemüstikat ja arutelusid elu mõtte üle. Põhiliselt toimub siin diskussioon tõsiteadlaste ja usuteadlaste vahel. /---/

Drui film on küsimus selle järele, miks me siin maailmaruumis eksisteerime, kes andis meile selle sinise planeedi? Tuleb välja, et keegi ei andnud ja meid ei jälgita ka. Tema minimalistlikud kaadrid on eriti õnnestunud: kõikjal on olemas liikumise alge, konjak püsib kaadris õige vaikselt tule pragisemise saatel (mõlemad lähiplaanid), lisaks veel kangelase tütre – kangelanna – karskusteemaline loeng. /---/

Film jälgib, eriti algusosas, ka tähistaeva pildi muutumist Maa liikumise, iseäranis pöörlemise taustal. Efekti annavad kiirendatud kaadrid. Neid ilmestavad taas naiskoorilaul (Pjotr Tšaikovski „Keerubite hümn“), new age’i mesmeriseerivad, üksteisesse sulanduvad helid, millest ei puudu ka idamaised rahvapillid (Deuter) või siis vaikne, unistav klaver (Tony Koopmani „Fantaasia ja fuuga c-moll“). „Keerubite hümnist“, mis on juba IV sajandist peale Bütsantsi liturgia osa ja kuulub vaimulike pühadest ustest sisse astumise juurde, on võetud kõige melismaatilisemad lõigud. See tähendab, et üle kümnenoodiline fraas kohandatakse kõik ühele silbile. Meil on Tšaikovski töötlus nendest teemadest, filmis seda muusikat kuulates tajume selle lihtsust ja kokkusobivust pildikeelega. Melism ei kesta siin üle kümne noodi, mis esiteks teeb seda vastuvõtlikumaks inimkõrvale, teiseks aga toob kaadrisse ujuvuse fiktsiooni.

Selline pildi ja heli kokkukõla on mõistagi kaugel geniaalsusest, ent filmi sobib. Ta harmoneerub lõpus endiselt püramiidi ülemisel astmel istuva-unistava kangelasega.

Filmist „Otsides valgust“ nähtub, et Drui on dokkide tegemist kaua harjutanud. Pole liialdus tunnistada, et meie kinomaastik on taas rikstunud ühe omapärase teosega.“

Ruben, A. (2015). Lugu taevasse vaatajast. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 98-102.