Maastik mitme kuuga (2014)

Autor oma filmist

Video: mängufilmidebüüdi teinud Jaan Toomik: see 80 minutit ei tapa kedagi ära

ERRi Kultuuriportaal (Tõnu Pedaru, Kaarel Tooming) avaldas 01.10.2014 intervjuu, kus on filmi autorile Jaan Toomikule esitatud järgmisi küsimusi: miks ta tegi filmi, millest see kõneleb, miks on see teema oluline? Kuidas valiti näitlejad?

http://kultuur.err.ee/v/muusika/7e4fbf51-822e-4c07-a473-b0b1752f85d4

Katkeid intervjuudest Jaan Toomikuga:

Kas videost filmini jõuda oli loogiline samm sinu jaoks? Algul videod, siis lühifilmid, siis pikad filmid...
Sa ise ütlesid ära juba vastuse. Endalegi üllatavalt õnnestus mul stsenaariumi kirjutamine.
Siin ongi see kardinaalne erinevus: kunstivideos on peamiselt sümbolistlik keel, aga mängufilmis just nimelt sõnaline dialoog. Ja kui sa seda ise kirjutad, on see juba uus meedium.
Ma ennast kirjanikuks ega stsenaristiks ei pea, aga sellise lakoonilise skemaatilise keelega ma sain hakkama, mida filmistsenaarium nõuab. Kuna ma olen interdistsiplinaarsete kunstide õppejõud ja professor olnud pikka aega, siis ma tellisin üliõpilaste jaoks filmistsenaariume ja filmiajalugu ja servapidi olen kursis.
Eluaeg filme vaadanud ja raamatuid ka loetud, ega see võõras maailm mulle ei ole. Mõningaid näiteid on ka maailmast, kuidas kunstnikust saab režissöör: McKenna, Greenaway, Jarman. Ka Tarkovski on öelnud, et olemaks hea filmirežissöör, peaksid olema üle 40 aasta vana ja kunagi tegelenud maalikunstiga.
Eks ma filmi tehes toetun ka oma ala proffidele.

Ütle kahe lausega, millest see film on.
Selline originaalne teema nagu naiste ja meeste vahelised suhted. Suhetedraama. Seal on palju sellist, mida ma olen mentaalselt või füüsiliselt kogenud või mida ma olen kõrvalt näinud. Lisaks ettekujutatud asjad, ja tulemuseks on mänguline kooslus. Kui sa viitsid kuulata...

Jaa, ikka.
Aastat kümme tagasi ma mõtlesin, et kui ma teen filmi, siis ma teen väga erilise ja hästi elutruu asja. Aga mida edasi ma filmi olemusse süüvisin, seda enam hakkasin aru saama, et tegelikult on film iseeneses mingi organism, oma kolmas reaalsus. Otse elust maha kirjutamine ei olegi veenev. Kummalised käärid tekivad. Paradoksaalne loogika. Sa pead seda asja nihestama, siis tekib sinna oma elu sisse.

Kunst kujutab elu siis, kui ta ei kujuta elu.
No ma olen teinud ka selliseid lühikesi dokke, kus täiesti indiferentselt midagi kujutada ja edasi anda, aga kui juba pikka dokki teha, siis läheb meeletuks nämmutamiseks ja korrutamiseks ja formaadi sisse surumiseks, nii et mind see otsekujutamine ei huvita.
Film kui lugu peab ikkagi mingil tasandil olema läbi kogetud, kas fantaasiamaailmas, unenäoreaalsuses või päriselus, muidu inimene ei usu. Aga ma olen filmikunstis nii kogenematu, et usaldan oma intuitiivset taju ja püüan luua mingi seisundi dialoogi ja tegevuse kaudu.

Paar filmilavastajat, kelle töö on sind mõjutanud?
Esimene film, mida ma üldse nägin, oli Akira Kurosawa «Rashomon». Mõjutanud... Paar-kolmkümmend aastat tagasi vaatasin TPI filmiklubis läbi kogu Pasolini loomingu. Ja kuidagi kunstlikult mõjus mulle. Aga hiljuti vaatasin uuesti, ja ülimalt aktuaalselt mõjus «Soodoma sada päeva». Üllatavalt aktuaalselt. Kindlasti on mind mõjutanud Buñuel. /---/
Valme, V. (2013). Risk viis Riiga. Postimees: AK, 7. sept, lk 6-7.

Kui palju olete stsenaariumi töö käigus muutnud?
Ma ei ole stsenaariumi eriti muutnud, pigem võttestiku psühholoogiat, tempereerituse astet, kui see on enne liiga skemaatiline olnud.

See on kindlasti ka üsna pingeline protsess. Olete te juba jõudnud kellegi peale vihastada, näiteks enda peale?
Aeg-ajalt tajun, kuidas öelda, et mingi pagas on nagu puudulik, et ei suuda piisavalt vormis olla, et väga kiiresti otsustada. Te olete ju ise võtteplatsil olnud... seal tuleb sageli sekundi murdosa jooksul otsustada.

Mis on siiani olnud kõige raskem võte?
Eile (19. juunil – toim.) oli päris raske, toimus üks pikk dialoog ja üks stseen, kus oli palju füüsilist tegevust.

Füüsilist tegevust?
See oli üks selline… omalaadne armastus­stseen. (Paus, siis otsustavalt) Kõige raskem on olnud see, et meil on olnud mitu mitteprofessionaalset näitlejat, kes pärinevad marginaalkultuurist. Ma olen neid kaasanud, et paletti rikastada. Nende puhul olen tundnud, et on raske läheneda, nii inimlikult kui professionaalselt, alati ei leia sünergiat, ühist keemiat. Õnneks ma usaldan oma lähedasi, produtsent Ivo Felti ja operaator Mart Tanieli, ja siis me katsetame üksteise peal, kas stseen töötab või ei.

Filmitegemine on teadagi üsna kallis ettevõtmine. Kui lihtne oli leida raha, et oma nägemust teoks teha?
(Lauspilviselt) Mina sellega ei tegelenud, selleks oli produktsioonifirma. Aga eks see protsess oli üsna pikaajaline. Alates stsenaariumi kirjutamisest kuni tänaseni on vist juba kaks aastat kulunud, kui mitte rohkem.
/---/

Kas see Soome liin, mis teie filmis oli, tekkis sinna seetõttu, et…
(Justkui kerget piinlikkust tundes hakkab ­Toomik naerma ja justkui taibates, et küsimus rahastamise poole tüürib, vastab enne, kui küsimus jõuab lõppeda.) See on seal puhtalt sellepärast jah, et noh, oli vaja mõned reeglid täita. Aga ma arvan, et me saime päris hea osatäitja sellesse rolli. Kuidas sulle tundus?

See oli… väga huvitav kogemus.
Hm. (Paus)

Kas on mõni karakter, kelle kaudu te ise kõige valjemalt kõnelete?
Eks ta ole ikka konstrueeritud lugu, aga ma samastan end üsna suurel määral kõikide tegelastega. Mõned neist on suurel määral elust võetud, teised jällegi mitte. [–] Kuna tegu on banaalsete probleemidega – meeste ja naiste vahelised suhted, hirmud, kompleksid, paranoiad –, siis enamik inimesi võib seal ehk kedagi ära tunda. Kui seda ei oleks, siis ma arvan, et asi ei toimiks ka üldse.

Millal võtted lõpetate?
Võtted lõppevad juuni lõpus ja montaaž algab sügisel ja loodetavasti järgmise aasta alguseks on see asi valmis. [–] Ma ei tea, mis pärast seda saab, eks paistab, aga küllap ma hakkan uuesti kirjutama. [–] Ma ei ole tahtnud kõike ühe filmiga ära öelda, olen end kohati lausa jõuga tagasi hoidnud, et mitte üle ääre minna. Eestis on paraku selline olukord, et inimene saab nii harva teha, ja siis ta üritab kõik sellesse ühte filmi paisata ja lõpuks on tulemus väheusutav.

Te mainisite enne Kurosawa “Rashomoni”. Mille poolest just see film teie jaoks eriline on?
See oli esimene film, mida ma nägin, eks ole. Mulle avaldas muljet just atmosfäär, mis seal filmis oli. Tema looming ongi hästi rafineeritud, pealispindsel vaatlemisel ehk isegi natuke naiivne, aga siis kuskilt selja tagant lüüakse sulle nuiaga pähe ja saad katarsise.

Aga kas teie filmis on olulisem atmosfäär või narratiiv?
Atmosfääri loomine on väga oluline! Ütleme, ilma mingi teatava narratiivita on ka raske filmi teha, kuid ma olen vältinud muinasjutuskeeme, mis on enamiku filmide aluseks – stsenaristikas on ju räägitud, et on neliteist muinasjuttu, millel baseerub kogu Hollywoodi looming. Sellest olen püüdnud loobuda ja see film üritab ka olla mitte tüüpiline depressiivne Eesti film; ta ikkagi lõpeb suhteliselt lõbusalt. Žanrimääratluselt ongi ta ehk pigem tragikomöödia, kus puudub didaktiline narratiiv või lahendus primitiivsel moel. Ta koosneb, nagu elu ise, irratsionaalsetest impulssidest, valudest, rõõmudest, kohustustest ja mingist fataalsest liikumisest, mis kõrvaltvaatajale võib suhteliselt koomiline tunduda, kuigi tegelased võivad sealjuures väga kannatada. /---/

Kivi, K. (2013). Artikkel mitme kuuga: Uue Eesti filmi sünd [filmi „Maastik mitme kuuga“ võtetest]. Eesti Ekspress: Areen, 27. juuni, lk 33-35.

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Kressa: “Jaan Toomiku debüütmängufilm ei ole laiatarbekaup. Vaataja, kellele teos ei meeldi, võib õigusega öelda, et filmis on tegevus, aga pole süžeed. Peale pikkade stseenide, kus ei juhtu ega öelda suurt midagi, on siin ka lühikesi. Ilmekas näide on hetk, kui peategelane koorib vorsti küljest kilet ja heidab pilgu aknast välja. Samuti on siin kujundeid, mis on osa publiku jaoks nii rõvedad, et neid pole võimalik kuidagi õigustada. Kui tundsite sellise vaataja endas ära, siis ärge hakake teda asjatult vaevama.

See on väga hea film, kus režissööri taotlusele vastavad nii näitlejatööd, stsenaarium kui ka pilt. Juhan (Hendrik Toompere) on keskealine ja võiks öelda, et piisavalt edukas mees, kellel on justkui olemas kõik eluks vajalik – džiip, maja, naine (Garmen Tabor), poeg (Keiro Mägi) ja paarkümmend aastat noorem armuke (Jaanika Juhanson). Aga kirge ega elamise lusti ei ole. Draamat ka ei ole, tragöödiast rääkimata.

Filmikaanon ütleb, et Juhani elus peaks pärast sissejuhatust toimuma mingi konflikt, ta peaks murduma või tegema kannapöörde, muutuma hulluks, vägivaldseks või lapsemeelseks. Siis võiks karakteri otsad kokku tõmmata. Võimalusi oleks mitu, Juhan võiks oma naise maha lüüa või hoopis leida elu sügavama, kirkama tähenduse. Miks mitte näiteks toetades meelehaiget Mariat (Maria Avdjuško), kes näeb peategelases spirituaalset tuge ja päästjat. Juhan aga ei viitsi kellegagi rääkida, isegi õllepudelit ei viitsi ta tühjaks juua. Toomperel tuleb Juhani hingeseisundi väljendamine suurepäraselt välja, mis tähendab, et ta väljendab vähe.

Samavõrra kui Toompere ja teiste näitlejatööd, tuleb kiita pildikeelt, kus on tõesti tunda maalikunstniku kätt. Mul napib selle kirjeldamiseks erialatermineid ja kui ma neid kasutada oskaksin, ei saaks lugeja millestki aru, aga pilt on tõesti ilus. Ei teki küsimust, miks filmi asemel ei võiks olla hoopis teatrilavastus või raamat.

Kuigi „Maastik mitme kuuga” jutustab inimestest ümbritsetud üksildase mehe keskeakriisist, ei ole see nii sünge, kui võiks ehk karta.

Peategelane pole sotsiopaat, vaataja eluisu kallale ei minda ja siin-seal välgatab isegi põhjamaise huumori kild. Ei realiseerunud ka kartus, et film hakkab ajama mingit moekat meesõigusluse asja ja halama, kuidas elu on eriti ebaõiglane just kiilakate džiibiomanike vastu. Ja kuigi teos on sügavasisuline kunstfilm, on see väga inimsõbraliku pikkusega, kestab ainult 76 minutit.“

Kressa, K. (2014). Toomik tegi kunsti, nagu arvata oligi. Eesti Päevaleht, 3. okt, lk 12.

Tõnu Kaalep: „Ma olen alati imetlenud inimesi, kes sisenevad mõnda suletud tsunfti ja teevad sealviibijate üllatuseks midagi, mida neilt ei oleks oodanud. Kunstnik Jaan Toomiku esimene pikk mängufilm «Maastik mitme kuuga» on just sellise ootamatu liigutuse tagajärg. Toomik pole muidugi esimene sellise karjäärinihke tegija, hea näide on näiteks USA maalija Julian Schnabel, kellest sai täiesti tõsiseltvõetav filmitegija. Siiski, sellised liigutused nõuavad julgust ja toetajaid, sest tsunftidel on praegugi vaid veidi lõdvemad reeglid kui keskajal.

Toomiku kirjutatud ja lavastatud film ilmses keskeakriisis mehest (Hendrik Toompere juunior) sobib oma ainestikult ja mõttelaadilt kunstniku senisesse loomingusse maalide, videote ja performance’ite kõrvale. Siin on ängi, piirsituatsioone, seletamatuid asju meespeategelase elust.

Kui peaksin Toomikut kui filmilavastajat kellegagi võrdlema, siis oleks see ilmselgelt David Lynch. Ei, ta ei jäljenda, ta on lihtsalt kauge mõttekaaslane, kes vaatab maailma läbi pilti irratsionaliseerivate prillide – või näitavad need prillid just tegelikkust, mida inimene reeglina väldib? Ei tea.

Maailm ekraanil on pealtnäha väga realistlik ja argine, vaid vahel luuakse mõni piltkujund, millel on sisulisele täpsusele lisaks ka eraldi esteetiline väärtus. Film on visuaalselt väga tugev ja samas mitte üleestetiseeritud, nagu eesti filmi kunagine probleem ju oli.

Me ei oota videokunstnikult ju tegelikult Hollywoodi tavasid järgivat jutustust. Mängufilmi tulles on Toomik aga üsna lihtsalt omaks võtnud žanrireeglid, see pole hermeetiline kunstfilm, vaid võib olla vaadatav ka täiesti tavalisele kinokülastajale või televaatajale. Saab nalja ja on ehmatavat tõsidust ja kurbust, kui loetleda vaatajas emotsioone tekitavaid asju." /---/

Loe edasi:
Ei saanudki kohvrit tagasi - AK - Arvamus
Kaalep, T. (2014). Ei saanudki kohvrit tagasi [Jaan Toomiku debüütmängufilm „Maastik mitme kuuga“]. Postimees: AK, 4. okt, lk 10.

Tiina Lokk: „Tegemist ei ole filmiga, vähemalt mitte minu silmis. Ometi ta on midagi, mida on omamoodi huvitav vaadata nii nagu igasugust väga isiklikku eneseväljendust. Hinnata ma seda aga ei saa.“

Olle Mirme: „Väga lõbus vaatamine. Tõupuhas vana kooli hullus. Midagi aru ei saa, aga ikka on huvitav. Juhul kui autor on seda kõike tõsiselt ja kunstipäraselt mõelnud, siis ma muidugi vabandan – järelikult eksisin uksega.“

Roman Baskin: „Tõeline autorifilm, mida see termin ka ei tähendaks. Filmi sügavam kiht tuleb välja mitmekordsel vaatamisel. Seda aga on vaatajalt palju tahta. Esmamulje jätab mind oma nõutuse ja vaevaga üksi; oleks tahtnud rohkem mingit võõritavat huumorit... Ja näitlejatelt oleks pidanud rohkem nõudma. Debüüdi kohta siiski väärt saavutus.“

Postimehe žürii hindab: „Maastik mitme kuuga“ (2014). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 4. okt, lk 10.

Jaan Ruus: „Tema [Toomiku – toim] filmi puudused on samal ajal ka voorused. See on väga hea film, mida on väga paha vaadata. Kas see on nii ka tulevikus, seda otsustab lõppeks elitaarne avangardistlik publik. Seda, kas sellest võiks tulla kultusfilm, otsustavad kunstitudengid. Kui film ütleb lahti kõigist kaanonitest, siis harilikud hindepunktid ei tööta.“
Ruus, J. (2014). Elu pärast surma. Eesti Ekspress, 8. okt, lk 49.

Jan Kaus: „On pisut üllatav, et Jaan Toomiku mängu­filmi „Maastik mitme kuuga” senises retseptsioonis on küll viidatud seostele Toomiku varasema loominguga, kuid on jäetud märkimata nende vormiline ilmselgus – tundub, et Toomik lausa tsiteerib ennast. Tõnu Kaalep kirjutab Postimehes, et Toomiku film „sobib oma ainestikult ja mõttelaadilt kunstniku senisesse loomingusse maalide, videote ja performance’ite kõrvale. Siin on ängi, piirsituatsioone, seletamatuid asju meespeategelase elust.” Enamgi. Filmi sissejuhatuses võib näha otsest viidet mitmele Toomiku varasemale tööle, kuulsatele videotele nagu „Tantsides koju” (1995) või „Isa ja poeg” (1998). Esimeses videos näeme praami välistekil tantsivat meest, teises uisutab mees jääväljal. Pinge on ühine: üksik, rütmilisi liigutusi tegev mees ja vete- või jääväli. „Maastiku” avastseenis mängib peategelane Juhan (Hendrik Toompere jr) jalgpalli, taustal meri. Kuna meest on filmitud väga lähedalt, jääb alguses korraks mulje, et ta tantsib – sama kohmakalt nagu Toomik videos „Tantsides koju”. Hanno Soans on kirjutanud, et Toomiku videod „väljendavad meeleheidet”. Mulle tundub, et „Maastik mitme kuuga” on kõnealuste videote järg ja edasiarendus, olulise teema jätkamine teiste väljendusvahenditega: üksiku, pingutuses-pinges mehe kõrvale ilmub filmis hulk naisi, sõpru, laps. „Maastik mitme kuuga” on lugu mehest, kes – kasutades jällegi Soansi sõnastust – on „vangistatud oma haprasse kehasse”, mistõttu ta nii püüab kui ka kardab sealt välja rabeleda.

Seetõttu kuulun nende vaatajate hulka, kellele pole „Maastik mitme kuuga” oma põhihoiakult sugugi keeruline või krüptiline. Toomik ütleb ühes artiklis, et tema arvates „on seal filmis küllaltki universaalsed teemad, millest on kõik võimelised aru saama” ning temaga tuleb nõustuda. „Maastik mitme kuuga” on olemuselt vana hea eksistentsialism, küsimus sellest, kuidas sobitada reaalsust kujutlustega, tegelikkust väljamõeldiste ja unistustega. Sellest ka kõikvõimalikud süžeelised pöörded, nihked, kõrvalepõiked ja katkestused, mis segavad realismi sürrealismiga, ärkvelolekut unenäoga.“ /---/

Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c4-film/maastik-allee-ja-vosaga/
Kaus, J. (2014). Maastik allee ja võsaga [Jaan Toomiku mängufilm „Maastik mitme kuuga“]. Sirp, 17. okt, lk 16-17.

Johaannes Saar: „Juba filmi pealkirjas on intriig, millest on raske mööda vaadata. Ka režissöör Jaan Toomiku nimes kajab konflikt, mille tema kauane osalemine Eesti kunstielus on vaataja mällu söövitanud. Vaataja peaks juba teadma, mida oodata. Tegemist on kunstnikuga, kelle tuntus käib temast ees, ning tal endal, praeguseks juba üle viiekümnesel loojal, on kaelas paratamatu koorem kõnetada ka seda, mida publik temast arvab. Ennetavalt, enne veel, kui saal läheb pimedaks ja ekraan valgeks.

Tõtt-öelda peitubki siin esimene, kunstipoliitiline intriig. Täispikk kunstiline film linastumas Foorumi kõige suuremas saalis, prominentidega pikitud vaatajaskonna ees, saadetuna eelreklaamidest, kutsutud külaliste nimekirjast, produktsioonifirmade tervitustest ja tänuavaldustest neile endile, riigi rahale ja osalevatele tippnäitlejatele. Seltskonnakroonika puistab juba samal päeval meediasse fotoreportaaži kannatlikult saalilävel sissepääsu ootavast koorekihist. See pole ju alati nii olnud. Sellele eelnes pikk teekond täis teeäärsete sõimu, mõnitamist, aga ka kaasaminejate otsusekindlat tuge, professionaalse kriitika tunnustust. Just seda viimast laekus paraku pigem piiri tagant ning see on põhjusi, miks Toomiku tee kohaliku tunnustuseni kulges rahvusvahelise ringiga läbi globaalse haardega biennaalide, tippklassi kuraatorite hästitempereeritud kontseptsiooninäituste ja parimate muuseumide ostude.“ /---/

Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c4-film/kuumaastik-kodukoogis/
Saar, J. (2014). Kuumaastik koduköögis [Jaan Toomiku mängufilm „Maastik mitme kuuga“]. Sirp, 17. okt, lk 18.

Karlo Funk: „„Maastik …” on juba kehtestanud end müsteeriumina, kus filmi kaanonid ei kehti või on vähemalt tasakaalust välja viidud. Kui Pärna animatsiooni puhul võtame seda loomuliku eeldusena, siis mängufilmi vahetult maailma jäljendav esitusviis paneb häält tõstma ja küsimusi esitama. Mis toimub? Mida autor tahab öelda? Me eeldame vaatajana realistlikult filmilt keele ja kommunikatsiooni struktuuri järgimist ja jätame joonistatud graafilisele maailmale piiramatu väljendusvabaduse õiguse. Vahelduseks võime kujutleda „Lendureid …” mängufilmina ja „Maastikku …” reaalsest ruumist irdunud, graafilisest huumorist küllastunud animatsioonina ning teha mõtteeksperimendi, kuidas suhtumine teiseneb.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Autorifilmi (k)ohvrid — Sirp
Funk, K. (2014). Autorifilmi (k)ohvrid [Priit ja Olga Pärna "Lendurid koduteel" ja Jaan Toomiku "Maastik mitme kuuga"]. Sirp, 24. okt, lk 22.

"OP! film" tutvustas kolme uut eesti mängufilmi: "Mustas foorumis" võtsid Barbi Pilvre ja Kalev Rajangu ette Jaan Toomiku debüüdi "Maastik mitme kuuga" (07.10.2014 ETV eetris olnud saates "OP! Film").

http://arhiiv.err.ee/guid/20141007154545301000300112290E2BA238B440000004144B00000D0F024170