Kuidas ma Aafrikat päästsin (2014)

Lõputiitrite tekst

Siisi kolis tagasi Ugandasse, leidis uue kavaleri ja müüb naistepesu. Ta jätkab heategevusprojektidega.

Filmi saamisloost

Režissöör Kullar Viimne: „Minu esimene kokkupuude Ugandaga oli 2007. aastal, kui viibisin GLEN  vabatahtlikuna kolm kuud konfliktijärgses Põhja-Ugandas, kus tegin koos saksa vabatahtliku Sophiega endistest lapssõduritest filmi. Kolm kuud on piisavalt pikk aeg, et vabatahtliku rolli üle mõelda ja igasuguse abi vajalikkuse üle mõtiskleda, mida läänemaailm Aafrikale osutab. Lootsin kogutud tundmusi ja küsimusi ka tehtavas filmis puudutada, aga teledokumentaal valmis läbi mõningate raskuste kaks aastat hiljem Saksa produktsioonifirmas juba suuresti stuudio taktikepi järgi. Kogemusena oli see siiski igati väärtuslik õppetund ja mul on hea meel teada, et kõigist neljast filmis osalenud traumaatilise lapsepõlvega noorest on kasvanud tegusad pereisad.

Veel aastaid hiljem tundsin, et Ugandas jäi midagi olulist tegemata ja et ma pean ühel päeval sinna tagasi minema. Mäletan selgesti seda rõõmu ja elevust, kui 2011. aasta sügisel kuulsin, et Eesti vabatahtlik küsib annetusi Ugandas avatava kohviku tarvis, mis hakkaks pakkuma tööd puuetega noortele. Kuuldes vabatahtlikust Siisist, teadsin, et olen saanud teise võimaluse. Kohtusin Siisiga ühes Kalamaja kohvikus ja rääkisin oma soovist kogu "kohvikuseiklus" tema kõrval kaameraga kaasa teha. Ilmnes, et mitmed filmitegijad olid juba tema poole pöördunud, aga mitte keegi polnud valmis koos temaga, seljakott seljas, üheksaks kuuks otse Aafrika südamesse kolima, nii et tänu turvakaalutlustele oli mul üks oluline trump teiste dokumentalistide ees. Pealegi polnud Uganda mulle võõras riik ja veel enne filmiõpinguid olin lõpetanud sotsiaaltöö eriala ning omasin mõningast töökogemust puuetega noortega.

Kohvikus Siisiga kokku saades selgus, et me oleme tegelikult paari aasta eest Tartus, Maailmafilmi festivali saunalaval tutvunud. Siisi oli filmifestivalil vabatahtlik ja mina näitasin just tollel korral Ugandas tehtud filmi endistest lapssõduritest. Näib, et Maailmafilmi festivali saun on üks tugeva väega paik, sest festivalisaunast on alguse saanud ka "Regilaulu" filmiidee. Kohvikus Siisile oma varasemat Uganda kogemust kirjeldades võtsingi võrdluseks sauna, sest esimesed kolm nädalat Ugandas tundusid nagu viibinuks naiste saunas, oli kohutavalt palav ja kõigist kohalikest nii erinev välimus oli kohmetuks tegev. Aga nagu ikka, reeglina inimene harjub olukorraga ja ma ütleksin, et enamikel juhtudel hakkab talle see ka meeldima.

26. märtsil 2012 istusime Siisiga lörtsises Tallinnas lennukile kavatsusega maailma muuta, teadmata, missugused elu muutvad üllatused meid mõlemat ees ootavad...“
Allikas: Režissööri eessõna

Filmist kriitiku pilguga

Tiina Lokk: „Hästi jutustatud suur lugu, millel vaid mõned pisivead, meie dokumentaalfilmi kohta harvaesinevalt dramaatiline.“

Olle Mirme: „Ühtaegu kurb, naljakas ja õpetlik lugu sellest, kuidas Projektide Maailm kohtub Päris Maailmaga. Mõnda aega ajavadki need kaks «ühist asja» – ehkki selle askeldamise illusoorsus ilmutab end igas viimseski pisiasjas. Ja siis saab raha otsa ja loodusseadused pääsevad taas maksvusele. Kullar Viimne on teinud hea filmi, mis räägib mõndagi nii eestlaste, aafriklaste kui inimloomuse kohta üldisemaltki.

Roman Baskin: „See dokumentaal oleks võinud ka telereportaaž olla; kuidagi õhukeseks jäi see kõik. On ju kummaline eeldada, et ilma ärilahendusteta saaks äri ajada, ainult südametunnistuse ja hea tahtmisega vist kaugele ei sõida, selles suhtes olid Uganda inimeste küsimused ja soovitused õigustatud… Aga põhiline mõte, mis seda vaadates sõelale jäi, oli see, et miks see kaunis neiu ei tee seda kõike Eesti ääremaal!?“

Žürii hindab: "Kuidas ma Aafrikat päästsin“ (2014). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 1. nov, lk 10.

Peeter Vihma: “Ehkki film on pealtnäha lihtne ja kaasahaarav lugu noorest naisest Siisist (või „lihtsalt väikesest tüdrukust”, ka filmi tutvustuses mängitakse need kaks määratlust teineteisele vastu), kes püüab Ugandas sotsiaalse suunitlusega kohviku käima saada, on filmi kätketud sedavõrd palju teemasid, et teatud üldistusega on jäädvustatud kogu praeguse globaliseeruva maailma mudel. Arenguabi, antropoloogia ja äriajamine, globaalne ebavõrdsus ja inimeste vaesus, rassisuhted ja invaliidid – Kullar on oma filmi temaatikaga tabanud naelapea pihta.“ /---/

Loe edasi:
Aafrika päästmise võimalikkusest — Sirp
Vihma, P. (2014). Aafrika päästmise võimalikkusest. Sirp, 31. okt, lk 30.

Tiit Tuumalu: "Mulle jääb pisut arusaamatuks, miks on vaja korjata raha ja avada kusagil Ugandas mingit sotsiaalset ettevõtet, mis sest et õilist – antud juhul pop-up-kohvikut sealsete puuetega noorte rakendamiseks –, tundmata sealjuures kohalikke olusid ja inimesi. Neid tuleks avada rohkem Eestis, kui on maailmaparandamise tung. Aga see on vist minu, mitte filmi probleem.

Film ise on just tänu sellele välja kukkunud õnnestunud. Tõeline draama, kus idealism põrkub julmalt kokku tegelikkusega. Ja pange tähele, me räägime dokumentaal-, mitte mängufilmist!

Kullar Viimsel on sisuliselt algusest lõpuni – ja seda pole mitte sugugi vähe, kokku umbes üheksa kuud – õnnestunud olla ühe pidevalt areneva dramaatilise loo keerises, tunnistada vahetult selle tõuse ja mõõnu, peategelasest vabatahtliku Siisi lootusrikkust ja selle järkjärgulist kustumist, suhete sassiminekut mõne kohviku töötajaga.

Ja ta on olnud piisavalt tark seda lõpuks ka nõnda – aja-, koha- ja ruumiühtsena – esitada, sündmuste katkematu vooluna, suhteliselt sidusana ja dünaamilisena, intervjuude ja muude selliste segavate vahepaladega lõhkumata.

Ühesõnaga, rääkida lugu üksnes tegevuse, mitte jutu kaudu." /---/

Tuumalu, T. (2014). Viimse tund on tulnud. Postimees: AK, 1. nov, lk 10.

Kullar Viimse fotosid Ugandast ja POP UP kohvikust Kampalas vaata SIIT.

Filmi koduleht:  www.howisavedafrica.com