Vihma tegemine (2007)

Vahetekstid filmis

Shonade maal Mosambiigi lääneosas on algamas vihmahooaeg. Juba kaks aastat pole korralikult vihma sadanud.

Oma õuest, mis asub püha Maramba mäe nõlval, valitseb Vumba piirkonna mambo Chirara - pealik Chirara - 40 000 inimese üle.

Tasandikul Vumba mägede jalamil elab Mbuya Gondo - vanaema Gondo. Ta on meedium, kes suhtleb vaimudega. Ta on kutsunud oma inimesed kokku, et vihma tegemise tseremooniaks õlut pruulida.

Kui lahendamist vajavad tähtsad küsimused, siis lahkub Mambo Chirara oma kohalt mangopuu all ja ronib Maramba mäele.

Esivanemate vaimude kõrval peetakse võimsaks ka katoliku pühakuid. Mbuya Gondo käib igal pühapäeval missal.

Ka mambo Chirara on pühendunud kristlane. Inimesed kogunevad tema juurde, et arutleda Piibli teemadel.

Selleks, et rääkida oma vanaema vaimuga, ronib Mbuya Gondo mäkke, Chinhamapere kaljujooniste juurde. Mõnikord võtab ta kaasa turiste, kes tahavad kaljujooniseid näha.

Valitsemisel on mambo Chiraral abiks 6 nõunikku ja 25 alampealikku.

Mbuya Gondo teeb teatavaks oma seisukoha.

Õlu on käinud juba seitse päeva. Käes on vihmatseremoonia aeg. Üheaegselt toimub kaks tseremooniat. Mbuya Gondo tseremoonia leiab aset mäenõlval Chinhamapere kaljujooniste lähedal.

Guiduingues on inimesed leidnud pangoliini. Seda harvanähtavat looma peetakse sõnumitoojaks inimeste ja jumalate vahel.

Tseremoonia lõpule viimiseks pakub Mbuya Gondo esivanematele õlut.

Kaks päeva hiljem.

Allikas: Tekst filmilindilt

Filmist meedias

Art Leete, etnoloog: „Film on tehtud Mosambiigis elava Tširara hõimuliidu vihmarituaalist. Käiakse pühal Maramba mäel vihma puudumise kohta esivanematelt seletust saamas. Siis minnakse kirikusse. Trummide ning kõristitega pühakute ning Jeesuse tähelepanu endale tõmmatud, palutakse lähedaste, valitsuse ja vihma pärast. Siis on õlu seitse päeva pruulinud, korraldatakse vihmategemise taig.

Mõnevõrra kahtlane vanamemm Mbuya hakkab paluma valitsusametnike eest, et oleks rahu, ning inimeste eest, et oleks vett. Tants, huilged, plaksutamine, laul, protsessioon, kõik toimub korraga. Leitakse soomusloom – sõnumitooja jumalate ja inimeste vahel, keda harva nähakse. Järgnevad taas huilged, plaksud, naer, hurraa-hüüded, palvetamine, laul, ringiskäimine.

Rituaali lõpuks annetab Mbuya esivanematele õlut. Memm palvetab esivanemate poole, palub vihma. “Oleme süüdi!” karjuvad teised. “Oleme valestiminejad!”

Mühinal hakkab puhuma tuul, rahvas kiljub, tantsib, pilved saabuvad. Pilved ongi viimane argument. Ja siis vihm, õige vihm.

Vihma kadumise seletuseks leidub kohalikel inimestel seega juttu küllalt. Ühed väidavad, et probleem on turistides, teised, et valitsuses, kolmandad, et mingites kohalike inimeste endi eksimustes. Vihma taasilmumist seletatakse aga nii rituaali, korraliku käitumise, soomuslooma ilmumise kui ka valgete meeste saabumise tagajärjena. Kunagi ei või ju päris kindlalt teada, milline ebatavalistest asjadest tõi vihma. Ja nii toimibki hea maailmapilt – tagantjärele tõlgendustes.

Üldiselt pole kaameraga tegelased ennast esiletoppivad. Filmist leiame vaid paar vihjet kellegi võõra kohalolule. Esimese kohtupidamise ajal palutakse hagejal end filmimisest mitte segada lasta. Teine mõistaanne filmitegijate kohalolule ilmub lõpus, kui Mbuya–memm tänab filmijaid põua peletamise eest. Nagu olnuks kohalike (eesotsas memme endaga) rituaalsed ponnistused kõik mõttetud olnud. Aga pildivoog saab enesepeegelduslikult raamistatud.

Film annab seega ülevaate kohalikust elust ja olust, rituaalist ning viisidest, kuidas inimesed asju seletavad. Tunni aja sisse on filmitegijad suutnud mahutada hulga teavet ning liigendanud seda kultuurile kaasa tundvalt, kellegi arusaamu eelistamata ega alla surumata. Ning ennast vaid pisut-pisut vaatajale meelde tuletades.“
Leete, A. (2007). Õige vihma tegemine. Eesti Ekspress, 23. märts.

Mathura: „Kui oma varasemates tuntumates töödes on Niglas rännanud Siberimaal (“Brigaad”, “Juri Vella maailm”), siis seekord on ta sattunud hoopis teistele radadele – Kesk-Aafrikasse. “Vihma tegemises” jälgitakse Mosambiigis asuvate Vumba mägede kahte rivaalitsevat autoriteeti, pealik Chirarat ja naisšamaan Mbuya Gondot, iga-aastase vihmakutsumise tseremoonia ajal. Huviobjektiks on seega endiselt põliskogukonna silmapaistvamate isiksuste jälgimine muutuvas maailmas – traditsiooni edasikandmine ja kohandumine. /---/

Nagu oli kuulda mitmest festivalil kõlanud sõnavõtust, võib filmitegemine olla kogemus, mis rikastab või muudab üksjagu filmitegijat ennast. Film võib olla mitte vaid viis talletada infot, vaid ka sügavam kogemus, mida jagada. “Vihma tegemine” täidab seejuures mõlemat funktsiooni: lindile on saadud tseremoonia, mida mitmete antropoloogide arvates enam kuigi sageli ei sooritata. Samas on jäädvustatud aga ka riituse ehe tulemus – vihmasadu, uskuda seda siis või mitte.“ /---/

Mathura (2007). Vihmahooaeg Tartus [festivalist Maailmafilm 2007 Tartus Eesti Rahva Muuseumis]. Sirp, 13. apr, lk 10.

Andris Feldmanis: „Tegemist on klassikalise vaatlusdokumentaaliga, kuigi paaris kohas on viiteid ka kohal viibivale võttegrupile. Jälgitakse väikese kogukonna suhteid ja rituaale. Esiplaanil on rituaalid (vihma esilekutsumine), mis segunevad ratsionaalsuse, imporditud ja kohalike usunditega. Kohati võib vaatlusformaat aga tunduda veidi ahistav-jäik, nagu oleks tegu tegijate enda rituaaliga.“

Feldmanis, A.(2007). Rasedad mehed Eesti tõsist dokumentalistikat ei ohusta [Tartus Maailmafilmi festivali raames toimunud noorte loojate ümarlaud eesti dokumentalistika probleemidest]. Eesti Päevaleht, 2. apr, lk 17.

Merit Kask: „Festivali populaarsemaks sündmuseks kujunes Liivo Niglase ja Frode Storaasi filmi «Vihma tegemine» esilinastus. Filmi autorid uurivad vihma tegemise rituaali ettevalmistuse ja korraldamise kaudu ühe Mosambiigis elava rahva usukombeid ja elukorraldust.

Filmi autorite lähenemine on klassikaliselt teaduspõhine, akadeemiline. Eesmärk on vaadelda, jäädvustada ning isiklikul suhtel materjali ei ole siin mingit tähtsust. Kaine mõistus enne emotsioone on trumbiks, kui tegijad filmitud materjaliga montaažilaua taha jõuavad.

Film on tihe, iga valitud kaader on linateose üldist sihti silmas pidades õigustatud. Ometi ei tähenda see seda, et «Vihma tegemises» elu ei oleks. Kaadrites rituaalsetest tantsudest on energiat ja nakatavust küll.“

Kask, M. (2007). Filmid kirglikest seiklustest kaine teaduseni [äsja lõppenud festivalist MaailmaFilm 2007 Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Pikemalt Liivo Niglase ja Frode Storaasi filmist "Vihma tegemine"]. Postimees, 3. apr, lk 21.

Mathura: „Niglas on seega intelligentse ja väljapeetud filmikeele esindaja ning mul isiklikult on väga hea meel, et selline filmikeel on eesti tänapäeva dokumentalistikas olemas. Niglase esteetilistest ja filmifilosoofilistest eelistustest leidub tema loomebiograafias kaks head näidet. Esimene on kaks versiooni šona hõimu vihmakutsumise tseremooniast Mosambiigis. Kui esimesse, "Vihma tegemisse" (2007), põimib autorite paar Liivo Niglas - Frode Storaas ka poliitikat ja intriigi, siis kaks aastat hiljem kokku monteeritud lugu "Kui vagiinal oleks hambad: šona vihmategemistseremoonia Lääne-Mosambiigis" (2009) võiks nimetada puhta vaatleva antropoloogia musternäiteks. See pakub esteetilist naudingut juba ainuüksi oma sirgjoonelise ja selgemõttelise ülesehituse poolest - kehastab lihtsust, mis kannab - ning kahe filmi ajalist järgnevust vaadates võib arvata, et ka autori enda eelistus kuulub just hilisemale versioonile.“ /---/

Mathura (2013). Vaatlemise kõnekus: Liivo Niglase kümme film. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 97-100.