Sisekõla (2014)

Režissööri kommentaar

Madis Reimund: „Helilooja kuulab sisemist vaikust. On kingitus, kui sinna ilmuvad helid. Need kogunevad, leiavad endale vormi ja mõnda aega on justkui hoiul – sisekõlaga sisehelid. Helilooja paneb need kirja, teeb kuuldavaks. Kui kuuldavaks?

See on lugu, kuidas Pärdi hinge peegeldus muusikas jõuab inimesteni. Läbi selle keskendub film peaaegu aasta jooksul Pärdi teekonna jälgimisele alates kooriproovidest ja inspiratsiooni otsimisest kuni teoste jõudmiseni suure publiku ette. Kaamera hoiab vähest distantsi ja kogu film on intiimset laadi. Pärt on vaatajale üsna lähedal/lähedane. Film proovib näidata, mis on heliloojaks olemise hind.“

Filmist kriitiku pilguga

Tõnu Karjatse: "Madis Reimundi „Sisekõla“ teeb katse pääseda lähedale sellele lihtsale inimesele ja suurele talendile, jälgides Uusbergi tema autoriõhtu ettevalmistamisel, EMTA lõpetamisel ja filmi finaalis, laulupeo kontserdil, kui Uusberg astub ise dirigendipulti. Argiselt madala ja vaimselt üleva kõrvutamises on eeskujuks olnud ilmselt Dorian Supini filmid Arvo Pärdist, kuid antud juhul ei teki seda vapustavat efekti. Rääkiv pea seisvas kaadris katkestab filmi sisemise liikumise ja helilooja igapäevatoimetuste näitamine ei tekita edasiviivat kontrasti. Filmis on ilusaid sümboolseid ja unikaalseid kaadreid, samuti mõjub hästi see, et režissöör on lasknud filmi tempot kujundada muusikal. Siiski on tunda mõningast argust selle võttega lõpuni minna ning peataolekut sellise ülla ja tundliku materjaliga ringikäimisel."

Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Viimane vaadeldav on paraku taas lugu, mis ei ole film, kuigi filmitav on sisukas ja hea sõnaga helilooja Pärt Uusberg. Aga ülesvõetu tahab olla glorifitseeriv üksühele pildistus. Milleks? Et näidata meile Uusbergi? Midagi rohkemat oleks vaja. Filmi.

Pärt Uusberg pakub häid tekste: fa-noodile ei ole põhjust heliloojana alla kirjutada, sest see ei kuulu heliloojale ja sügavalt õnnelik olevat ta olnud siis, kui on olnud sügavalt kurb. Uhked mõttekäigud, priimad paradoksid, aga filmis mõjuvad dekoratsioonina. Uusbergi paraadportree lüüakse läikima ja ongi kogu lugu. Miks sealt edasi ei minda? Miks näidatakse kenitlevat koosolemist Arvo Pärdi ja Veljo Tormisega? (Ei, kõik kolm on kaadris väärikad, aga filmija teeb nad pjedestaalile tõstes (tahtmatult?) totraks). Miks taas tekitada jumal teab mitmendat korda eksponeeritud pilti, kuidas helilooja oma laulu laulupeol juhatab (kui uus Gustav Ernesaks)? Kui keegi seda tulevikus veel soovib näidata, leidku värskem vaatenurk, kui alt üles filmitud õnnelik dirigent koori juhatamas.

Nii filmides teete karuteene. Ja terane Pärt Uusberg vääriks paremat. Ta on kaadris vaba, loomulik ja räägib sisukalt (näiteks, et võiks olla aasta, kui ei õpi — originaalne ja uhke mõte), aga filmitegijad on selle lihtsalt üles võtnud ja oma mõtteid (suure pieteeditundega) mitte lisanud. Mõnikord võiks see olla voorus, aga siin mõjub laiskusena. Film ei ole ju jumalusest. Ülevuntsimine mõjub mõnitamisena (mis ilmselt polnud plaanis). Autoril võiks olla meile öelda midagi omalt poolt. Mida pole, seda pole.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/2015/06/eestis-lugusid-jatkub-aga-kus-on-suured-lood-ii/
Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), II [„Eesti lood“ 2014-2015: „Kiirtee kordnik“, „Stromka“, „Elizabethi mänguväljak“, „Majavalvur“, „Lained ja võnked“, „Sisekõla“]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 86-94.