Kahe maailma vahel (2014)

Loe lisaks

Kristi Ockbast:

Islamimaailmas kuulub naise raha ainult naisele
http://www.idamia.net/blog/2009/02/islamimaailmas-kuulub-naise-raha-ainult-naisele/   
(16.02.2015).

Pagulasorganisatsioonist:

Mis on UNHCR?
http://www.piireyletades.org/factualweb/ee/2.1/articles/What_is_UNHCR.html
(16.02.2015).

Eestlased ehitasid pagulaslastele Jordaanias arvutiklassi
http://www.pagulasabi.ee/sildid/pogenikelaager
(16.02.2015).

Filmist kriitiku pilguga

Tõnu Karjatse: "Vastandusele on üles ehitatud ka Liis Lepiku intrigeeriva kompositsiooniga „Kahe maailma vahel“. Vaataja saab alles filmi lõpus teada, mis ühendab humanitaartöötajana Süüria põgenikelaagrites tegutsevat araabia päritolu noort naist ja sufistliku müstika vastu huvi tundvat Tallinna noort meest, kes loeb Kelmi klubis eakaaslastele ette oma luulet. Lepiku film on ka sarja ainuke „Eesti lugu“, kus siinne elu ja inimesed pannakse laiemasse poliitilisse konteksti. „Kahe maailma vahel“ räägib Eestist kui avatud ja abistavast lääneriigist, kes täidab oma rahvusvahelisi kohustusi ja kus elavad rahvusvaheliselt kohusetundlikud kodanikud. Eesti-Jeemeni päritolu Kristi kaudu näitab film harva esinevat oskust ja meelekindlust mõelda oma muredest kaugemale ning midagi konkreetselt ka ära teha. Lepik ei kavatsegi rääkida kogu lugu, vaatajal on võimalus see ise kokku panna ja teha omad järeldused igapäevase, näiliselt turvalise ja muutumatu maailma haprusest."

Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Liis Lepiku film on ülemõtlemise patust prii. Paraku on siin paradoks. Kui lihtsalt näitad elu ja suuremaid tähendusi ei otsi, kipub asi olupildistuseks, reportaažiks, samas tähendusi taga ajades on oht muutuda subjektiivseks ja elu oma mustri alla mahutada. See on dokitegemise juures lõputu otsing ja ilmselt toimib spontaanselt, sest ega keegi pika töö juures neid asju kalkuleeri. Nii selgub aja jooksul, kelle natuur passib doki tegemiseks, kes leiab seal oma tee ja kes ei. Ja loomulikult võib dokitegemise teid olla tuhandeid.

Film on Kuveidi(-Eesti) päritolu Kristi Ockba katsumustest ÜRO pagulaste ameti põgenikelaagris Jordaanias, kus peatuvad Süüria põgenikud. Ockba tausta, mille tuhnin üles netist, film ei anna. Kuveidi isa ja eestlasest ema läksid lahku, Kristi elas ja õppis (ärijuhtimist) aastaid Kuveidis, tuli siiski koos õega Eestisse. Filmist näeme, et ta elab koos eestlasest poeedi Steveniga, kes on samuti saanud moslemiks, ja nad kasvatavad kaht väikest last.

Küllap on hea, et seda kõike meile filmis ei seletata ja ette ei nämmutata. Hea, et saab filmi jooksul mõistatada, kes võib olla see eesti ja araabia keelt vaheldumisi lobisev tüdruk, kes tunneb end meessoost islamipõgenike hulgas vabalt (küllap pisut kummastades neid vabameelse araablannana, maailmakodanikuna) ja kel samas humanitaarabilise amet (mis teab kui raske ei tundu) juhtme kokku jooksutab, nagu ta oleks mõni printsess.

Kui Kristi korduvalt kurtis, et tal pole funktsiooni ja ta ei saa aru, miks teda põgenike juurde ametisse on pandud, siis mul tekkis tunne, et ta ongi angažeeritud selleks, et oma joviaalse olemisega paotaks tõsimoslemitele ust kaasaegsemasse maailma ja muudaks selle ihaldusväärseks. Aga loomulikult ei saanud töölevõtja talle öelda, et seeliku keerutamine ongi ainus amet. Ehk liialdan ja eksin.

Film näitab pikalt Kristi Ockbat Jordaanias askeldamas ja üht eesti poissi Tallinnas, kes sööb samamoodi hamburgerit kui Kristi Aafrikas, ja siis on poiss ühel hetkel pannud seina äärde vaiba maha ja asub musulmanina palvetama. Kristi kodumaine boyfriend. Niisiis on tugev segavereline naine keeranud eestlase islamiusku ja moslemitele puhub lääne maailma vabameelsus- ja kodanikuvabaduse tuuli. Uks kahe maailma vahel tõesti. Ehk Kristi enda teadvustamata.

Siin oleks olnud võimalus tõmmata lõõts laiali ja viidata, kui väga on meil vaja kahe kultuuri (ida ja lääne) vahel sidepidajaid ja mitte ainult Eestis, vaid ka Prantsusmaal ja Taanis ja kogu Euroo­pas. Samal ajal on mul hea meel, et seda ei tehta filmis otsesõnu, vaid lastakse järele mõelda. Kristi eesti mees, poeet Steven, on siin kandis Allahit kummardades erand. Ta pole uusfanaatik, nagu neid Londonis leidub, pigem filosoofilise hoiakuga ja arutleb sufide elutunnetuse üle. Tahtmatult tuleb tunne, et poolaraablane Ockba on võõras Lähis-Idas ja Steven jällegi Eestis. Veelgi enam, ehk me otsime võõrandumist (kas Albert Camus sellest rääkis oma romaanis?), otsime martüüriumi, milles üleneda. Võõrandumist, mis aitaks kõigega üheks saada. Nii, tunnistan, et siinkohal on filmist saadud impulss viinud mind mägedesse, kuhu režissöör ehk ei soovinudki juhatada. Vormiliselt on asi lihtne, vaid harva sigineb tunne, et kasutatakse juhuslikult sülle kukkunud kaadreid, millel pole sisu. Enamasti õnnestub peas panna arusaamatu episood hiljem konteksti. Mõned näited. Simultaanne hamburgerisöömine Tallinnas ja Ammanis (Kristi ja ta mees) on hea leid. Kristi suutmatus autoga teed leida, kui juhe koos, on kõnekas. Kristi läheb üle aia lastele tagasi viskama palli, kui ükski moslemimees ei märka end liigutada — hea. Kristi ohked ÜRO ametnikule muutuvad näitemänguks kaamera ees ja sama teema peal sõidetakse pikalt. Samas laste õnnesoovilaul emmele Skype’is ja kohe nutmapuhkemine ja jonn on head.

Muessin mošeetornist palvusele kutsumas ja tänavaturg on tühjad pildid, aga võibolla vajalik tühjus ja tausta joonistamine. Võib öelda, et Kristi Ockba mees Steven Kloostri Aidas luulet lugemas ja Raul Velbaumiga kraaklemas (ajal kui naine Jordaanias askeldab) on irdne episood, aga ehk pole paha anda filmi värsket õhku vahele. Isegi kui stseen lugu edasi ei vii.

Kokku võttes, lugu pole paha, aga on natuke üheülbaline ja igatseks väikest nihet, mis teeks filmi suureks looks ida ja lääne haakumise võimalustest ja kokkusaamisraskustest. Mul ei tulegi meelde, kas eesti-vene teemal selline suur film on juba tehtud.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/2015/05/eestis-lugusid-jatkub-i/
Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), I [„Eesti lood“ 2014: „Poissmees ja Volga“, „Kahe maailma vahel“, „Järjekord“, „Vennad Karuputked“, „Lusmägi INC.“, „Kellele lüüakse pulsikella“]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 86-95.