Sokurovi hääl (2014)

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Leena Kilpeläise portreefilm «Sokurovi hääl» on meeldivalt kummaline. Aleksandr Sokurov on praeguse Venemaa filmikunsti üks suuremaid nimesid, seni peamiselt operaatorina tegutsenud Kilpeläise puhul on aga tegemist tema debüüdiga, seda vähemalt kinematograafia suurima tesauruse Internet Movie Database'i (IMDb) andmeil. Umbes sama oleks, kui Balti filmi- ja meediakooli tudeng teeks oma esmafilmi näiteks Kaljo Kiisast.

Tegemist on 17 mängu- ja 35 dokumentaalfilmi autori pihtimusega, tagasivaatega, tema elu ja töö kokkuvõttega. Sokurovi jutu vahele näeme katkendeid tema filmidest, mõnel puhul Sokurov kommenteerib neid, räägib selle või tolle teose saamis- ja keerulisest käikuminemiseloost ning mis mõtted ja kavatsused tal olid, kui ta tööga alustas. Kõik see on üliväärtuslik info nii looja isiku uurimise kui ka Vene filmikunsti ajaloo aspektist.

Ometi ei ole film mammutintervjuu, ühtegi küsimust klassikule ei esitata. Sokurov räägib ise. Sealjuures ei jää filmi monoloogiosad tehnilise meisterlikkuse poolest sugugi alla katkenditele filmidest, mis on ülemaailmse kuulsuse pälvinud. Kui peen valguse ja varjude mäng selle dokumentaali kaadrites! Kui täpselt on tabatud Sokurovi näoilmed, tema miimika ja žestid! Kui toon-toonilt harmoneerub portreefilmi ning esitatud katkendite esteetika!

Muidugi tekib huvi, kas maestro aitas režissööri võtteplatsidel? Näitas, kuhu ja kuidas kaamerat seada? Ütles, kus ta rääkida tahaks? (Teise plaanina näeme Sokurovi selja taga Peterburi vaateid.) Ja ometi pole need peamised küsimused. Tahaks hoopis teada, kuidas Kilpeläinen saavutas filmist õhkuva sügava siiruse, kuidas ta pani vanameistri oma hinge avama? Kuidas ta vabanes aukartuskrambist maestro ees? Kas ka siin aitas Sokurov kaasa? Sel juhul oleks portree Sokurovist mõnevõrra ka autoportree.

Teine üllatusmoment seisneb selles, et film on tehtud enam-vähem kõiki dramaturgiasoovitusi eirates. Teos areneb lineaarselt ning peaaegu (kuid mitte täiesti) kronoloogiliselt, esmalt võetakse ette Sokurovi lapsepõlv, seejärel tema tööd niisama hästi kui nende valmimise järjekorras. Kummati ei saa seda tähelepanekut pidada etteheiteks. Kogu Sokurovi südamest tulev jutt on nõnda väärtuslik, ülev ja puhas, et igasugune trikitamine dramaturgianippidega oleks olnud ebakohane. Pihikamber kirikus on ka ju lihtne: oleks maitse- ja kõlblusvääratus dekoreerida seda kulla ja karraga.

Kõneldes 2003. aasta Cannes’i festivalil proffide hulgas kõrgelt hinnatud FIPRESCI (filmikriitikute rahvusvahelise organisatsiooni) preemia pälvinud mängufilmist «Isa ja poeg», ütleb Sokurov, et tema isiklik elu on nii igav ja üksluine, ilma igasuguste sündmusteta, et sellest ei olegi midagi jutustada. Samas lükkab ta tagasi kõik lääne arvustajate leitud homoseksuaalsed motiivid selles töös.

Kuna isiklikku elu (peaaegu) ei ole, siis saab Sokurovi pihtimus sotsiaalse, religioosse ning poliitilise mõõtme. Sokurovi ideaaliks on Andrei Tarkovski, temal lastakse filmi alul ja lõpul rõhutada eetika ülimuslikkust esteetika ees.“ /---/

Loe edasi Postimees+ tasulisel digilehel:
Venemaa südametunnistuse hääl - AK - Arvamus
Remsu, O. (2015). Venemaa südametunnistuse hääl [filmist „Sokurovi hääl“]. Postimees: AK, 11. apr, lk 10.

Tiina Lokk: „Väga hea dokumentaalfilm. Sokurov on keeruline isiksus nii eraelus kui ka loomingus. Autor on talle väga lähedale saanud, mis näitab tema professionaalset võimekust teha head portreefilmi, ja mitte ainult. Filmis tõstatuvad nii mõnedki olulised eetilis-filosoofilised teemad, mis ulatuvad Sokurovi isikust palju kaugemale.“  

Olle Mirme: „Võimu ja vaimu igipõliselt lepitamatust konfliktist on jutustatud, kirjutatud ja filmitud loendamatuid lugusid. Lugusid Meistritest ja Wolanditest. Lugusid ühest inimkonna suuremast saladusest – ühtaegu kohutavast ja ülevast «vene hingest». Lugusid olemise talumatust kergusest ja talutavast piinast. Ometi kõlavad need iidsed teemad Sokurovi loos ikkagi uudselt ja erutavalt. Säravate tsitaatide ja lõikavalt täpsete sõnastuste tulevärk.“

Roman Baskin: „Väga profilt tehtud. Filmis on suure inimese ja filmitegija portree, on sügavus, valu, filosoofia, pingestatud ülesehitus ja rütm, väga hea montaaž – ühesõnaga, kõik heale filmile omased tunnused.“

Postimees hindab: „Sokurovi hääl“ (2015). [Tiina Lokk, Olle Mirme, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 11. apr, lk 10.

Vaata ka:

Sokurovi keelatud ausus — Sirp

Film Review: 'The Voice of Sokurov' - Variety

Sokurovin ääni / The Voice of Sokurov - Antti Alanen: Film ...