Songamissioon Mongoolias (2013)

Filmist kriitiku pilguga

Kalle Mälberg: „Laiapea filmid on tehtud viguriteta, lihtsalt ja ausalt. Aimata on filmimehe vaatlevat, mõista tahtvat ja kaugele nägevat silma. Liikuv pilt on justkui ajupikendus, südame külge aheldatud autorikaameraga tehtud. Me rändame Mongoli stepis, kus rohukasv sel suvel pole võrreldav suurkhaani aegadega. Rahulik kaamera jalutab aeglasel nomaaadiratsu sammul lüpstavatelt hobustelt kumõssist jõudu ammutava vägilaseni, keerab end ringi jurtas vaikivate naisteni, äkitsselt libiseb pildikasti eest mööda noor mongoli neiu teksades ja moblaga, tahtmatu tsitaadina välgatab angloameerika meediaklišee „tits and ass“. Aga kohe näeme tühjas stepis jurtat ja selle tipus hiina elektroonikale pauerit andvat päikesepatareid.

Laiapea filmib õlalt, nagu oskab. Tal pole kompositsiooni, valguse, statiivi, läätsede, filtrite ega fookustega edvistamist. Filmis on soe mõte ja aus idee, moodne aeg ja Tšingis-khaani kuldaeg. Kõik on jurtas kenas budistlikus võtmes kõrvuti. Pole targutavat autoriteksti, poliitröga, läänemaist ülbamist ega poliitkorrektset soigumist.“

Mälberg, K. (2014). Nagu ahvi karastusjook [Vahur Laiapea filmidest „Songamissioon Mongoolias“, „Võidupüha ootus Siberi Haida külas“ jt]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 110-115.

Loe lisaks kirurg Jüri Terase reisiülevaadet:

TŠINGIS-KHAANI jälgedes « GO Reisiajakiri
Teras, J. (2012). Tšingis-Khaani jälgedes. GO Reisiajakiri, nr 6, lk 34-37.