Kellele lüüakse pulsikella (2014)

Tekst filmi alguses...

Häbeneda võiks siis, kui muutuda maailma muutmisest ise ludriks ja lödiks. Ent seni, kuni mehed tulevad spordirajale, on Eestil veel lootust.

Meie, tõeliselt sportlike meeste püha kohus on trenni teha. Veel kõvemini, kui varem. Veel otsustavamalt kui seni. Veel kompromissitumalt, kui kunagi eales.

Sportlik valmisolek peaks igale tervele mehele olema iseendastmõistetav auasi. Sport on parim mehelikkuse vormija.

Enda eest suudavad seista vaid need, kes on sportlikult suutlikud ja vormis, ja need, kelles on tõelist eesti meelt, kes ei ole lasknud oma ajusid nn euroopalike väärtuste ajupesust püdelaks sõeluda.

Priit Pullerits

...ja lõpus:

Kabinetis on uus patsient. Vastuvõtule on tulnud jalgrattamees, kes sõitis sada kilomeetrit maha ja vaatas sõidu ajal ainult pulssi, neli tundi järjest vaatas pulsikella! Arst aga poetas vahele: kas midagi muud ei vaadanud, metsa, põldusid, lagendikke, heinamaid ja päikesepaistet, maju, pilvi, taevast – need ei hakanud silma?

Rein Vahisalu, südamearst

Filmist kriitiku pilguga

Ester Vaitmaa: „Võrreldes Andres Keili mulluse Viljandi folgi filmiga „Folk juu!” oli tänavune „Kellele lüüakse pulsikella” terviklikum. Siiski mõjus see nagu pikk videolugu, sest filmilikke elemente oli vähe. Ometi on Priit Pullerits filmi jaoks hea persoon. Filmis käiakse läbi tema spordialad ja ta räägib oma mehelikust egoismist – nii nimetab ta spordiks võetud aega ja möönab, et võib-olla peaks veetma seda oma perega. Ent filmist puudub peale selge fookuse ka Pulleritsu pere, kellest on palju juttu.“

Vaitmaa, E. (2015). Uued lood: putked, Pullerits ja Stromka [esilinastusid uued "Eesti lood": "Kellele lüüakse pulsikella", "Stromka", "Vennad Karuputked" ning "Poissmees ja Volga"]. Eesti Päevaleht, 23. jaan, lk 12.

Tõnu Karjatse: "Hoopis teistsugust maailmatunnetust näitab Andres Keil oma filmis „Kellele lüüakse pulsikella“. See räägib terviseajakirjanik Priit Pulleritsu kaudu harrastussportlastest, kellele on saavutustest saanud eesmärk omaette. Ehkki pealkiri varjab endas irooniat, on Keil hoidunud hinnangutest. Ta näitab ja dokumenteerib meest, kellest on enese teadmata saanud iseenda karikatuur. Keil peegeldab üht tänapäeva Eesti iseloomujoont: enese näitamise ja tõestamise vajadust, sealhulgas ka poliitilisse retoorikasse jõudnud loosunglikku püüdu jõuda viie aastaga viie parema sekka. Keili filmi kangelane (antikangelane?) on tulihingeliselt sporti armastav eesti mees, kes hoolitseb eelkõige oma tervise eest. Talle on püha tervis, osalemine maratonidel, Eesti sportlaste esinemine maailmamängudel, vormel 1, korralik auto, edukus tööpostil, truu ja kaunis naine, perekond ja õiged eetilised väärtused. Kes sellest mudelist kõrvale kalduvad ja keda maratonirajal ei kohta, pole konkurentsivõimelised. Keil räägib ennasthävitavate harrastussportlaste kaudu noore ühiskonna lastehaigusest, mille sümptomid pole veel üle läinud. Samal teemal oli „Eesti lugudes“ teisigi filme: eespool mainitud Kilmi ja Heifetsi „Järjekord“ ning Marta Pulga „Lusmägi INC.“."

Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Multifunktsionaalsel Andres Keilil on õnnestunud saada nõusolek toimetaja Priit Pulleritsult — entusiastlikult rattasõitjalt ja suusatajalt, et tõsta ta pjedestaalile filmis harrastussportlastest. Pullerits tuleb tões ja vaimus kaasa ja filmi algul näeme suusatava toimetajaga vaheldumisi ta steitmente teemal „sport teeb mehe”. Tahtmatult tekib huvi, mis hoiaku võtab Keil Pulleritsu suhtes, kes laulis kiitust hokiväljakul vanade mängijate kõrval parimaks kuulutatud Vladimir Putinile ja vajutas mutta rolleriga pruudi juurde sõitnud (ja turvameeste eest plehku pannud) François Hollande’i kui lödi­püksi.

Mul on tunne, et Keil tahab küsimärgi alla panna harrastusspordi, mis kasvab monomaaniliseks, obsessiooniks. Kui tervisespordist saab mehelikkuse etalon, elueesmärk, mille all võib kannatada spordimehe pere (naistervisesportlastest filmis juttu pole). Tal on vaja keskset kangelast ja ta teab, et musterharrastussportlasena eksponeerib end meelsasti Priit Pullerits. Kui see köieots on Andres Keilil pihus, ei hakka ta ometi tiidsalt sikutama. Keil jääb poolele teele. Sest milleks Pulleritsuga tülli minna! Küllap see on mõistlik lähenemine, aga film jääb niipidi üsna hillitsetuks pildireaks.

Näeme, et harrastussport on kirg (et mitte öelda endorfiininarkomaania — filmis räägitakse spordisõltuvusest), mida paljud tegijad väärtustavad vaat et üle kõige. Jah, Soomes-Rootsis võtavad neist dopingut (ehedat) riigiti 10 000 või 40 000 sportijat (kõik mehed?), Eestis pole me veel teinud rehkendust, ehkki SA Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port on kindel, et me sörgime neis asjus skandinaavlaste sabas.

Priit Pullerits intervjueerib kirglikku spordimeest Heino Puud ja kuulab naeratamisi, kuidas too pajatab, et naisega on juttu tulnud teemal „kas mina või jalgrattad” ja siis on lastud kõrvad alandlikult alla ja tunnistatud: „Sorry, jalgrattad.”

Hoiak, et kellele on jalgpall parem kui seks, aga kellele pedaalid, suusad ja kepid, kumab filmist läbi. Film jääb siiski teema lahkamisel poole vinna peale. Vist oli Keili lootus, et Pullerits kogu ooperi ise suureks laulab, ülehinnatud. Natuke oleks lavastaja pidanud asja avardama. Me näeme harrastajaid, kes tahavad väga mehed olla. Ja spordiarste, kes on kahtlevad ületreenimise suhtes (mis pole uudis). Kus on teised mehed ja nende hoiakud, arvamused? Ja naised? Ülejäänud ühiskonnaliikmed? Mis nood arvavad?

Kas peaks filmi pealkirjast rääkima? Otse ei pea, aga siiski… Pealkiri on puust ja punaseks tehtud südamearst Rein Vahisalu kujundit loova repliigiga lõpus — harrastusjalgrattur vahtis nelja tunni jooksul 100 km läbi Eesti sõites visalt pulsikella, aga kas ta maastikku ka vaatas? Ei, ta vaatas oma surmakella.

Kui ma enne kurtsin, et selgust ja kunsti on lugudes vähe, siis „surma tiksuv pulsikell” on liiast. Jah, me teame Ernest Hemingway romaanipealkirja „Kellele lüüakse hingekella”, aga kust oli see pärit? Jah, John Donne’ilt. Ja Donne’i kirjakoht ütles? Eks ta ütles, et me kuulume kokku ja kui ühele kuulutatakse surma, siis selles on kõigi surma ettekuulutus. Poeesia? Jah. Harrastussportlastega seotud? Ega vist. Pealkiri on meeldejääv, kuigi kistud ja kohatu.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/2015/05/eestis-lugusid-jatkub-i/
Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), I [„Eesti lood“ 2014: „Poissmees ja Volga“, „Kahe maailma vahel“, „Järjekord“, „Vennad Karuputked“, „Lusmägi INC.“, „Kellele lüüakse pulsikella“]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 86-95.