Kristus elab Siberis (2015)

Filmi algustekst

"1991 kukub kokku NSV Liit. Miljonid kommunismiusku inimesed langevad majanduslikku ja vaimsesse kaosesse.
1991 saab Siberi miilits Sergei Torop ilmutuse, et ta on uuestisündinud Jeesus Kristus… Ta võtab nimeks Vissarion Kristus ja räägib, et on tulnud ühendama kõiki uske. Siberis asub tema välja valitud püha maa. Peagi on tal ligi 10 000 järgijad. Tuhandete viisi kolitakse Õpetaja juurde Siberisse, Krasnojarski.
1995 hakkavad nad taigasse rajama Päikeselinna. Sellest peab saama inimkonna varjupaik tulevaste katastroofide ajal. Siin ei pruugita alkoholi, meelemürke, liha. Kasvatatakse kogu toit ise. Tehakse tööd oma kätega."

Filmi lõputekst

„Magomed plaanib ehitada Peterburi äärelinnas tühjale krundile maja. Ta usub, et ühel päeval saabuvad tema lapsed Siberist tagasi ja asuvad sinna elama.“

Filmi saamisloost

Siberis elab oma järgijate poolt tänapäeva Jeesuseks peetav Vissarion, kelle lähikonda on kolinud üle 5500 tema õpetusse uskuja, lisaks elab vissarionlasi üle kogu maailma. Idee teha Vissarionist ja teda ümbritsevast kogukonnast dokumentaalfilm küpses juba mõnda aega filmiprodutsent Margus Õunapuu peas, temaga liitusid režissöörid Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaar. 2012 kevadel kolis Tammiksaar koos kaasa Tuuli Roosma ja nende kaksikutest poegade Andrese ja Kristjaniga aastaks vissarionlaste juurde Lõuna-Siberisse elama (Krasnojarski krai asub Moskvast ligi 4000 kilomeetrit idas). Filmi tegijate soov oli jutustada oma lugu kogukonnas elavate laste kaudu, jälgides neid nii kodus kui lasteaias ühe aasta jooksul.
Ulfsak-Šeripova, M. (2012). Eesti režissöör kolib Siberisse ­uus-Jeesuse kogukonda jäädvustama. Eesti Ekspress, 22. märts, lk 40.

Produtsent Margus Õunapuu filmist

"Film on ühiskonnast läbi laste silmade", ütles produtsent Margus Õunapuu saates "Ringvaade", märkides, et õpetaja Vissarion annab küll intervjuu ja on mõnes kaadris.

Vissarioni järgijatest usulahk - karsklastest, taimetoitlastest, lihtsat, ilma elektrita maalähedast elu elav kogukond on produtsendi sõnul maailma kõige kauem vastu pidanud alternatiivne usulahk, ja ka rahvaarvukuse poolest suurim - üle 6000 inimese.

"Dokumentalist on skeptik," ütleb Margus Õunapuu, aga lisab, et filmi tegemisel oli Vissarioniga algusest peale kokkulepe, et filmi tegijad ei esita sisule survet - on vaid jutustav pilt ilma kaadrikõrvase kommentaarita.

Üldjuhul on sealne ühiskond teiste filmitegijate jaoks suletud. "Meil õnnestus täiesti ainulaadselt viibida seal pikema aja jooksul ja meil õnneks konkurente ei ole*," ütles Margus Õunapuu, kelle sõnul see sai juhtuda vaid tänu headele nõustajatele, tutvustajatele ja Arbo Tammiksaarele, kes sinna oma perega mõneks ajaks elama läks.

Vaata lähemalt: http://kultuur.err.ee/v/film/b8b5ce32-2e7f-46cb-8534-de6e45040bdc

* Vissarionlastest on seni tehtud mitu telesaadet ja vähemalt üks Läti ning üks brittide dokumentaalfilm. “Hetkel ametlikest konkurentidest pole kuulda olnud. Teemat on eelnevalt käsitletud palju, aga õnneks ühtegi head käsitlust pole ma senini nägema juhtunud. Keegi pole tegelikku temaatikasse senini üritanudki süüvida,” kommenteerib Õunapuu.
Ulfsak-Šeripova, M. (2012). Eesti režissöör kolib Siberisse ­uus-Jeesuse kogukonda jäädvustama. Eesti Ekspress, 22. märts, lk 40.

Vissarion

Vissarion sündis 14. jaanuaril 1961 Krasnodaris ja kandis nime Sergei Torop. Tänaseks on ta viie lapse isa ja teist korda abielus. 29-aastaselt tabas teda suur sisemine valgustus ja ta hakkas jagama Viimase Testamendi Kiriku nime kandvat õpetust, mille tuumaks on idee kõikide usundite ühendamisest. Oma kirjutistes ühendab ta Vene Õigeusu elemente budismi, kogukondlike ja ökoloogiliste väärtustega ning seal leidub ka apokalüptilisi nüansse. Vissarioni järgijad on taimetoitlased ja karsklased - nad ei joo, ei suitseta ega tarbi muid meelemürke. Ka raha kasutamist püütakse hoida minimaalsena. Nagu ikka usuliidrite puhul on ka Vissarioni isiku suhtes erisuguseid arvamusi - vastased peavad teda sektijuhiks, pooldajad taassündinud Kristuseks, kes propageerib jätkusuutlikke ja hoolivaid kogukondlikke väärtusi. Vissarioni järgijad elavad Lõuna-Siberis Krasnojarski krai Kuragino rajoonis, kus tema residentsi Päikeselinna lähedal elab 30 külas arvatavasti umbes viis tuhat vissarioonlast.

Kuula saadet "Hallo, Kosmos!": HALLO, KOSMOS! Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar ...

Saate külalisteks on aasta Siberis vissarioonlaste juures elanud teleajakirjanik ja -produtsent Tuuli Roosma ja filmimeister Arbo Tammiksaar. Dokumentaalsarjaga "Meie aasta Siberis" televaatajate südamed võitnud Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar jagavad kuulajatega oma muljeid elust vissarioonlaste seas ning arutlevad Vissarioni fenomeni ja õpetuste üle. Vahele kõlavad vissarioonlaste esitatud laulud. Saatejuht Ingrid Peek, helirežissöör Margus Müür.

Vaata ka:

Jaanus Piirsalu blogi: http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2008/07/ks-minut-siberi-jeesusega-reisikiri.html

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Kressa: „Seega ei tähenda tegijate nägude varjujäämine, et film katsuks isiklikest hinnangutest hoiduda. Seda, kellele nende sümpaatia kuulub, rõhutab ka montaaž: lüürilisele kaadrile liblikaparvest järgneb näiteks suurlinna autodetulv. Tõsisel skeptikul on filmi moraaliga ilmselt raske leppida. Lapsed võetakse normaalsest keskkonnast ära ja kasvatatakse üles religioosses vaimus. Ja riik ei tee midagi! Vissarionlastel on oma kool, aga seal antakse üsna isemoodi haridust – alustades sellest, et kogukonna juht on reinkarneerunud Jeesus.

Filmis kujutatud olukord põhjustab kindlasti vaidlusi, sest paneb mõtte mitmes suunas tööle: milline on normaalne kasvatus, mis on õnn, mis on vaba tahe ja nii edasi. /---/

Pilt, millega seda põnevat sisu edasi antakse, on kaunis ja lüüriline. On palju tõeliselt hunnituid kaadreid, näiteks mainitud stseen liblikaparves jooksvate lastega. Või see, kus kujutatakse väikese Daniali trummitundi vaheldumisi pliidi ääres askeldava koolitädi Niina potikolistamisega. Heliribagi on õnnestunud: Andre Picheni filmimuusika ja vissarionlaste kirikulaulud põimuvad pildiga orgaaniliselt.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Kas sektis on ikka nii halb elada? - Eesti Päevaleht - Delfi
Kressa, K. (2015). Kas sektis on ikka nii halb elada? Eesti Päevaleht, 5. veebr, lk 14.

Donald Tomberg: „Kui kirjutasin, et film on näiliselt lihtne, siis lihtsana mõjub see fookuse selguse ja selle tõttu, et konflikti ei asetata esikohale, ei otsita draamat. Pole siiski sugugi lihtne tuua vaatajani vähemalt osaliselt see tunne, kuidas on olla laps sellise lapsepõlvega Siberi taigas. See ongi filmi sügavam sisu ja põhjus, miks seda kinno vaatama minna. Saab päriselt ka järele mõelda. Ja pildil liblikaparves jõe ääres jooksvatest lastest on kinnistuv jõud.

Filmis näeb seda, millest meil puudu on ja mida võiks alati olla rohkem: tähelepanu teise inimese vastu, üks naeratus ja miks mitte ka veidi arvestamist ja märkamist. Režissöör Sulev Keedus on kusagil märkinud, et ära on kadunud laste häbelikkus. See on tegelikult päris karm indikaator; lapse häbelikkus tähendab ju puhaste tundevarjundite ja oma intiimse ruumi olemasolu.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/onnelik-lapsepolv-siberis/
Tomberg, D. (2015). Õnnelik lapsepõlv Siberis. Sirp, 13. veebr, lk 15

Olev Remsu: „Film on voogavalt suurejooneline nagu Siberi hiigeljõed. Filmis on võimsaid ja kauneid, Siberi-väärilisi kaadreid. Vahest on pisut ülearu korduvaid episoode (eriti põhitegevustikule vastanduvas Peterburi liinis, kus kirjutatakse ainult kirju), ehk oleks kasuks olnud suurem tempokus.

Žanreerida võiks selle pigem vaate- kui probleemfilmiks ning kindlasti ei ole see justkui teist korda maale tulnud Jumalapoja portree.

Ma olen näinud varemgi filme eraldunud sektidest, lugenud nende kohta artikleid. Need on olnud taunivad. Selles filmis on aga välditud hinnanguid. Ehk poleks liiga teinud kõrvaltvaade? Piisanuks intervjueerida mõnd õigeusupreestrit, ateisti või muidu skeptikut, küsida, mida nemad arvavad sektantlusest? Kui selles suhtes oli eelnev kokkulepe filmitavatega või nende liidriga, siis on hinnanguist hoidumine küsitav.

Austust väärib tegijate töössesuhtumine. Üks põhiautoreist, Arbo Tammiksaar, kolis koos perega terveks aastaks Siberisse ning tegi seal filmiga tööd. (Neist tegemistest andis meile ajakirjanduse kaudu aimu tema elukaaslane Tuuli Roosma.)

Täpselt samal viisil tehakse BBC parimaid dokumentaale. Minnakse pikaks ajaks kohale, elatakse teemasse sisse ning nii sünnivad šedöövrid.“

Arvustuse terviktekst Postimehe tasulisel digilehel:
http://arvamus.postimees.ee/3090269/miilitsast-sai-jeesus-kristus
Remsu, O. (2015). Miilitsast sai Jeesus Kristus. Postimees: AK, 14. veebr, lk 10.

Tiina Lokk: „Tohutu potentsiaaliga materjal: väga huvitav kangelane/kangelased, meeletult ilus ja võimas loodus, väga hea positiivne energia, aga mitte esimest korda ei räägi ma sellest, et ka dokumentaalfilmis, vähemalt heades, on olemas dramaturgia, intriig, konflikt, ja mis peamine: ka vastused küsimustele mis, miks, milleks ja kuidas. Siin on materjalis sisalduv potentsiaal jäänud kasutamata ja kuidagi tühi tunne on pärast vaatamist. Tavaline olustikukirjeldus.“

Roman Baskin: „Nähtus sai näidatud! Žanriks dokumentaalfilm, kuigi telesaade oleks samaga hakkama saanud, sama korraliku komandeeringu korral. Mingi probleemike ju isegi on: kas on tegemist kõrgema vaimse ühendusega või lihtsalt laiskuse või hoopis šarlatanlusega, aga see on kuidagi lõdvalt kokku pandud. Kui parafraseerida üliõhukese riigi mudelit, siis tegijad jätavad kogu vastutuse vaataja kaela (vaataja päästmine on vaataja enda asi), aga küllap seegi on üks võimalusi!? Kui tsiteerida Pirandellot: nii see on, nagu neile meeldib. («Right You Are (if you think so)»)“

Postimehe žürii hindab: „Kristus elab Siberis“ (2015). [Tiina Lokk, Roman Baskin, Lenna Kuurmaa ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 14. veebr, lk 10.