Jüri (2015)

Filmist meedias

Tõnu Karjatse: „Legendaarsest operaatorist, režissöörist ja õppejõust Jüri Sillartist on valmimas eluloodokumentaal "Jüri". Filmitegijad ise on filmi valmimise suhtes vastakatel seisukohtadel.

Filmi "Jüri" eesmärk on tuua esile Eesti filmiajaloos märgiliste teoste valmimise juures olnud ja oma isikupärase operaatorikäekirjaga kineasti Jüri Sillarti pärand. Kineasti ja õpetajat meenutavad ta kolleegid ning õpilased Balti filmi- ja meediakoolist, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Filmis on palju näiteid Sillarti osalusel valminud linatöödest, esimest korda jõuavad vaataja ette filmilõigud Sillarti koduarhiivist, tema eluloolised seigad on pandud animatsiooni. Filmi režissöör Julia Sillart soovib aga filmi veel viimistleda. "Selles on osi, mis tuleb välja võtta ja asendada. Ma pole rahul sellega, nagu see oleks juba valmis versioon, et seda näidata," lausus Sillart.
Filmi produtsent Arko Okk leiab, et tegijad on filmi valmimiseks ette antud tähtaja pea poole aasta võrra ületanud.
Filmi esilinastus on kavandatud 29. oktoobrile, seejärel saab dokumentaalfilmi Jüri Sillartist näha ka kinolevis.“

Karjatse, T. (2015). Jüri Sillartist on valmimas eluloodokumentaal "Jüri". ERR: Kultuur, 20. okt.
http://kultuur.err.ee/v/film/e3312cbf-9e02-4668-9df3-a255554b3fc9/juri-sillartist-on-valmimas-eluloodokumentaal-juri

Esilinastusest: Kinos Artis esilinastus 29.10.2015 portreefilm Eesti filmikunsti uuendajast, ekspressionistist, säravast filmimehest, eredast loojast, muhedast koolipapast Jüri Sillartist (1943 – 2011), kelle töid tunnustati nii Eestis, endises Nõukogude Liidus kui välismaal. Samaaegselt Tallinnaga esilinastus film ka Kuressaare Linnateatris, kus külaliste hulgas oli ka Jüri Sillarti õde. /---/

Esilinastusel läbiviidud anonüümse küsitluse kohaselt meeldis film 84%-le vastanuist. 38% pidas filmi õnnestumiseks ja samavõrd palju inimesi soovitaks filmi ka oma sõpradele. 100% vastanutest leidis, et film ei veninud,  film käivitus ehk “hakkas kohe tööle” 31% meelest. Arvamust “Sellist filmi oli vaja” toetas 54% vastanutest. Film “Jüri” üllatas 15% vastanuist, samavõrd palju vastanuist aga teadis “kõike seda Jüri Sillarti kohta juba varem”. 7% vastanutele oleks dokumentaalfilm “Jüri” meeldinud rohkem ilma animatsioonilõikudeta.

Parimaks Jüri Sillarti osavõtul valminud filmiks üldse pidasid üle poole vastanutest Kaljo Kiisa “Nipernaadit”, kolmandik vastanutest eelistas Grigori Kromanovi “Hukkunud alpinisti hotelli”. Mainiti veel “Metskannikesi” (rež Kaljo Kiisk), “Varastatud kohtumist” (rež Leida Laius), “Karget merd” (rež Arvo Kruusement) ja “Äratust” (rež Jüri Sillart). Vaieldamatult parim vastus selles rubriigis oli “Minu meelest on parimad Jüri Sillarti osavõtul valminud filmid kõik need, mille tegemisel osalesin.”
Esilinastus dokumentaalfilm “Jüri” (2015). Eesti Filmi Sihtasutus, 2. nov.

Tõnu Virve: „Film Jürist on kindla käega dokilavastaja peenekoeline, analüütiline, freudistlik lugu. Tegevuskohaks on sobivalt Harju tänava peamaja vaatesaal. Toimub infarkti surnud mehe mälestusüritus. Osalevad ka kolmanda korruse naabrid joonisfilmist. Kuigi me ei näe tolle aja interjöörist ühtegi kaadrit, tunnetame ajastu õhustikku. „Nõukogude Eesti“ ringvaate diktori helitämbri kasutamine mõjub! Tajun isegi Vene aja spetsiifilist Krasnaja Moskva parfüümi aroomi. „Jüri“ algab kriibitud filmilindi lõpuakordidega. Efektsed ja emotsionaalsed avakaadrid. Lavastaja on suutnud Tiina Loki viia niisugusesse seisundisse, et tahtmatult tekib uudishimu: kuidas oleks Julia lavastanud mängufilme?

Tiina asub analüüsima mitmekülgse Sillarti loomingut ja elu. Istub üksi saalis. Kaasteelised on lahkunud. Punased toolid sümboliseerivad hävinud punase impeeriumi mõtteviisi järjepidevust. Loo kulgemise reisikaaslaseks on teadlikult valitud filmiteadlane Lokk, sest Jüri, Julia ja Tiina on õppinud VGIKis. Armastus sidus Julia ja Jüri kogu eluks. Arhiivikaadrite valikus on nostalgilised noorusajatunded. „Jüri“ produtsent Arko Okk on viimane Moskva filmiülikooli eestlasest lõpetaja.

Me ei näe Juliat ekraanil, kuid tajume tema kohalolekut igas hetkes ja kaadris. Niiviisi, tagaplaanil ja ennastohverdavalt on kaunis ja kirglik lõunamaa naine saatnud Jüri loomingulist teed. Võimas kinematograafiline kujund. Lugu ongi köitev seetõttu, et Julia, kes kuulub päritolult Bulgaaria kultuurieliiti, vaatab Eesti filmielu kõrvalt. Tegelikult ülevalt. Ta kuulub teise kultuuriruumi ja usku. Eraeluline taust on mõjutanud ka Jüri loomingulist mõtteviisi. Filmis on eraelu varjunud, nagu eluski.

Tiina analüüsib Sillarti filmistiile. Toimetaja fantaasiaga püüab ta valgustada loomingu tagamaid. Rõhutab Sillarti-Virve tandemit. Tegelikult olid meil tavalised töösuhted. Ei mäleta, et oleksime niisama kokku saanud. Jüri ei käinud kordagi KuKu klubis. Nautisin filmitegemises tohutu raha kulutamise võimaluste võlu varjumängumaailma loomiseks, teatris ei saanud sellest unistadagi. Lähisuhted olidki teatriinimestega. Jüriga koos tehtud filmide perioodil kujundasin üle poolesaja lavastuse. Tiina fantaseerib filmis meie võimaliku egodevahelise konflikti üle „Nipernaadi“ loomise ajal. Mul on raske seda kommenteerida. Filmi lõpetamine venis. Jüri tundis ennast Gailiti kultuuriruumis ebakindlana ja soovis, et oleksin toeks lõpustseenide võtete juures. Sõitsin aga enne võtete lõppu Moskvasse, kus Mikiveri-Virve tandem tõi Efrose teatris lavale Mats Traadi näidendi „Päike näkku“. Kui Tallinna naasin, tõusis direktsioonis hirmus kisa, et olen lepingut rikkunud, kuna ei viibinud platsil võtete lõpuni. Õnneks oli Kiisk soovitanud võtta minister Penult kirjalik kooskõlastus Moskvasse minekuks. Tänu ministri paberile asi vaibus. Minu, Jüri ja Kaljo vahelisi suhteid juhtum ei mõjutanud. Filminduses järgnes mul paus Tallinna olümpia purjeregati ava- ja lõputseremoonia peakunstniku mahuka töö tõttu. Peaks olema säilinud paaritunnine kahe kaameraga tuleviku jaoks filmitud intrigeeriv materjal Kaljo Kiisa portreefilmi „Sest ma nagu linnukene“ (Jüri Sillart, 2004) ajal, kus lahkame Jüriga avameelselt oma koostegemisi. Tiinale oli „Nipernaadi“ esimene toimetajatöö. Ta on öelnud, et meie loominguline õhustik meelitas teda filmindusse jääma. See on suur õnn, et Tiina jäi. Energilise filmiteadlasena on ta Eesti filmi arengut palju mõjutanud.

Julia loob paari kaadriga oma meest eluteel ümbritsenud filmiinimeste portreede kaleidoskoobi. Kõik meenutavad Jüri, aga räägivad endast. Intervjueeritavate võttekohad on sisuliselt sobivad. Helilooja Sven Grünberg Kadrioru lossisaalis mõjub Mozartina. Klaasikunstniku haridusega Toomas Hõrak on Vabaduse väljakul. Julia on ta meenutuse geniaalselt monteerinud. Mõnest kaadrist koosnev lugu on üles ehitatud intriigile, kus Hõrak siunab kostüümikunstnikku allumatuse eest. Samal ajal näitab Julia Kaljo Kiiska Ann Lumiste sümbolistlikus kostüümis Jüri filmist „Äratus“ (1989). Kaadrid mõjuvad eelpostina Martin Helde küüditamisfilmile „Risttuules“ (2014). Lumistele filmis sõna ei anta, kuid ta on kõnekalt jäädvustatud õppejõuna vilksamisi muheda koolipapa Sillarti foonil.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Loovuse taustajõud — Sirp
Virve, T. (2015). Loovuse taustajõud. Sirp, 30. okt, lk 25.