Majavalvur (2015)

Filmist kriitiku pilguga

Tõnu Karjatse: "Kohakeskne on ka Ingel Vaikla „Majavalvur“, film laguneva linnahalli valvurist ja hingest Peetrist. Vaikla esimene režissööri- ja operaatoritöö annab hea eeskuju, kuidas töötada pildiga. Trööstitud kaadrid hüljatud suurhoonest justkui kadunud tsivilisatsiooni jäljest ja ühe ajajärgu tummast tunnistajast. Pilti elavdab vaid oma igavesel ringkäigul valvur. Vaikla on näinud vaeva võttekohtade ja kaameranurkade leidmisega selles hiigelsuures hoones ja materjali küllus on näha ka tulemuses. Inimesest oma igapäevaste toimingutega tööl saab kustunud kultuuritemplit hingestav sümbol, mis kannab ja annab lootust, et see koloss hakkab kunagi taas elama. Vaikla laseb Peetril rääkida, ise sealjuures sekkumata. Peetri vaatajaga jagatavad mõtted kujunevad tema töökohustusi saatvaks sisemonoloogiks. Leitud on tasakaal sõna ja pildi vahel: üks toetab teist, tagades vajaliku emotsionaalse laengu."

Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Veel üks päris ja elus film. Ennäe, ettevaatlikult lähenedes õnnestub hea film teha tühjast majast ja selle erivajadustega valvurist. Less is more-hoiak on taas päevakorral. Selge aga, et iga minimalism suureks ei kasva. „Majavalvuri” tegijatel on jätkunud nutti. Ma tahaksin teha algorütmi, et kui palju hea dokfilmi tegemiseks on vaja mõistust ja kui palju lihtsalt aega. Varem oleksin ma pakkunud, et aeg on põhiline, visadus filmi tegemisel, aga nüüd pole ma enam kindel. Võib olla nii või naa. Kas kukub film sülle oodates või mõtiskledes — mõlemad töömeetodid võivad olla kobedad. Aga iga magava kassi suhu hiir muidugi ei jookse.

Täpselt nagu eelmise filmi puhul, kogu asja teeb ära vaatenurk ja persoon — tõmbab sama nõks „Majavalvuri” mängima. Ja oluline — vaatenurka ei ole välja mõeldud, see on üles leitud. Oletan küll, et leidmise taga on Ingel Vaiklal pool elu, sest ta vanemad Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla on vanade majade eludest ja lugudest viinud Veneetsia biennaalile uhke väljapaneku. Ja väga hea, et asjad nii arenevad, kasvavad, toimivad.

Raine Karbi välja mõeldud Linnahall polegi nii vana. Püstitati Moskva olümpiaks nagu Pirita hotell ja spordikeskus, millest hiljem sai klubi. Ja ma ei usu, et me teadlikult hävitame tolle aja arhitektuurimärke — poliitharidusmaja ehk Karla katedraali, kesklinna postkontorit ja Linnahalli —, aga ehk alateadlikult me siiski ei talu, et need arhitektuuriliselt uhked, aga häbisisu kandvad hooned püsti on. Vastaku mulle nüüd mõni arhitektuuriloolane.

Filmis on hea, et kümmekond minutit ei anta selget sotti, kes on rääkija. Mulle tundus, et tegemist on vene rahvusest purjus inimesega, kes on Linnahalli valvur. Ja kui helile tuleb juurde pilt, pean ma oma arvamust korrigeerima. Ei ole purjus venelane, on hoopis eesti mees, kes on erivajadustega, isikupärase liikumis- ja kõnemaneeriga! Mõtle teinekord põhjalikumalt ja ole ettevaatlikum, Peeter, enne, kui inimesi lahterdad.

Kokku võttes — kas film peaks elu muutma? Või eluolu teadvustama? Kas ma sööstan pärast filmi vaatamist Linnahalli päästma? Ei söösta. Kas on hea, kui nõukaaegne, Tallinna jaoks pentsikult suur koloss sealt kaob (mida keegi ei söanda välja öelda)? Ehk ongi. Eesti pole maa, kuhu oleks vaja püramiide püstitada. Olgu siin või olnud nõukogude olümpiamängud.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/2015/06/eestis-lugusid-jatkub-aga-kus-on-suured-lood-ii/
Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), II [„Eesti lood“ 2014-2015: „Kiirtee kordnik“, „Stromka“, „Elizabethi mänguväljak“, „Majavalvur“, „Lained ja võnked“, „Sisekõla“]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 86-94.