Kaks Afganistani sõja veterani naasevad noorusaja sõjatandrile: kahekümnestena saadeti nad võõrasse sõtta, kust ei olnud ega ole võimalik väljuda võitjana.
Aivar Simson, kes teenis aega Afganistanis dessantvägedes sõja algul aastatel 1979-1981, meenutab kõike kodutalu ateljees: sõjas omandatud agressiivsus hakkas alles kümne aasta pärast tasapisi lahtuma, tänu tegelemisele kunstiga. Sõjast meenuvad Simsonile nälg, läbiotsimised, afgaani võitlejate mahalaskmised, külmetamine, mussoonvihmad, narkootikumid, kollatõbi ja malaaria, täid ja pesematus. Eriti valus on meenutus sõbrast, kes hukkus pärast seda, kui Aivar oli temast pildi joonistanud. Leino Juhkam teenis Afganistanis sõja lõpupoole aastatel 1987-1988 snaiperina, kuid enamasti kuulipilduja taga. Ta näitab oma medaleid. Emaga koos köögis süüa tehes meenutab söögijagamist sõjaväes. Võimatu on Leinol unustada saatuslikku hetke, mil ta maamiinile astus. Ta meenutab šokki, elu ja surma vahel vaakumist ning valu, mis ta reaalsusse tagasi tõi. Leino ema räägib külaskäigust haiglasse ja jahmatusest, et hoolikalt seatud teki all ei olnudki pojal enam jalgu. Leino on kohanenud eluga jalutuna, proteesidega saab kõndida ja teha vajalikke majapidamistöid. Enne Afganistani-reisi saab ta uued mugavad jalaproteesid. Afganistanis minnakse Kabuli, mis on pikaajalisest sõjategevusest kõvasti kannatada saanud. Palju varemeid, mahajäetud sõjatehnikat, kodutuid ja vigaseid inimesi. Külastatakse turgu, mošeed palvuse ajal, vanavarapoodi. Surnuaias kinnitab Simson meeste mälestuseks aia külge oma toonase madrusesärgi. Islamisõdalaste auks pandud rohelisi lippe silmitsedes tõdeb ta, et afgaanidel oli vähemalt õnn oma kodumaa vabaduse eest langeda. Otsitakse üles ka paik, kus Leinot saatuslik õnnetus tabas. Nüüd seisab poolkõrbes hoiatustahvel, taustal kaunid mäed. Afganistani lugu lõpeb sügisesel Eestimaal. Mõlemad mehed on kodus tagasi ja tegelevad oma igapäevaste asjadega. Kauge sõjatandri külastus on aidanud endas selgusele jõuda.
Vaata lisainfot selle filmi kohta