Sipsik (2020)

Filmi saamisloost

Eno Raua lasteraamatu ainetel valminud täispikk animafilm on üks Eesti filmidest, mis sai Loov Euroopa MEDIA arendustoetuse. Produtsent Kristel Tõldsepp ütleb, et Euroopast oli 501 kandideerijat, valituks osutus 78 projekti. /---/

„Tänapäeval on raske üksnes Eesti filmi toota, sest rahalised võimalused on napid, nii ongi meie kaastootjaiks taanlased,“ selgitab Tõldsepp. „Skandinaaviamaades on lastefilmide tegemine väga pikkade ja tugevate traditsioonidega ning taanlased on väga head lookirjutajad-jutustajad. Eesti filmistsenaristika on seevastu alles koolipoisistaatuses.“

Kogemuse Valteri loomingu liikuvasse pildikeelde teisaldamisega sai A-Film juba Ellen Niidu raamatu „Suur maalritöö“ filmindamisel. /---/

„Raua „Sipsik“ ei ole jäänud vanaks, ta ei ole kulunud,“ mõtiskleb Tõldsepp, kui küsida, miks A-Film otsustas just Sipsiku lood filmiks vormistada. „Üks tõuge ideele Sipsikust animafilm teha tuli siis, kui kinodes jooksis „Suur maalritöö“ ning Forum Cinemas korraldas küsitluse, millist järgmist Valteri tegelast nad kinolinal näha sooviksid,“ lausub Tõldsepp. „Enamik inimesi vastas, et Sipsikut ja see oli meile lisatõuge.“
Viira, A. (2015). Animafilm „Sipsik“ sünnib Eesti-Taani koostöös. Õhtuleht, 29. okt, lk 10.

Režissöör Meelis Arulepp ütles ERR-ile antud intervjuus, et eelkõige on tegemist koguperefilmiga, kus on midagi nii lastele kui ka vanemale generatsioonile, kuid ta usub, et „Sipsikus“ leidub huvitavat ka teismelistele. „Kõige suurem väljakutse oli teha erinevatest jutukestest, millest see raamat koosneb, üks terviklik ja läbiv lugu, millega meie stsenaristid aega ja päid murdsid,“ selgitas ta.

Vaatamata sellele, et tegemist on Eesti lastekirjanduse klassikaga, on filmi juures oluline roll mängida ka Taani režissööril-stsenaristil Karsten Kiilerichil, kes andis filmile justkui kõrvalpilgu. „Stsenaarium kirjutati kahasse eestlase ja taanlase poolt ja see on muidugi väga hea märk, kuna taanlastel oli kõrvalseisja pilk,“ tõdes Arulepp ja nentis, et eestlased on „Sipsiku“ maailmas nii sees. „Taanlastel oli lihtsam vaadata, mis suure filmi jaoks töötab ja mis mitte.“
Viilup, K. (2020). Meelis Arulepp filmist „Sipsik“: väljakutse oli teha erinevatest jutukestest üks terviklik lugu. kultuur.err.ee, 17. veebr.

Arvamusi filmist

Mirjam Mäekivi, ERR-i toimetaja: „1962. aastal raamatus esmakordselt sisu ja vormi omandanud Sipsik on nüüd filmiks tehtud ning eri põlvkondade ootused sellele olid mõistetavalt suured, kuna paljudele on Eno Raua loodud karakteri näol tegemist helge kaaslasega lapsepõlvest, kelle seiklusi korduvalt üle loetud. Nädalavahetusel linateost vaatamas käies tabas paraku nii mõndagi lapsevanema generatsiooni esindajat tõsine pettumus ning noorem sihtgruppki vaatas kohati kummastuse ja kahtlusega, kas see, mis filmitegijad raamatu-Sipsikust teinud, ikka päris õige asi oli. /---/

Õigupoolest on film „Sipsik“ suhteliselt juhuslike ja kehvalt seotud sündmuste jada, mis sündinud filmitegijate (nende hulgas taanlase Karsten Kiilerichi) peas ning kuhu on vahele pikitud vihjeid Raua loodule.“ /---/
Arvustuse täistekst:
https://kultuur.err.ee/1036169/arvustus-kes-tappis-sipsiku
Mäekivi, M. (2020). Kes tappis Sipsiku? kultuur.err.ee, 17. veebr.

Matthias Kalev: „„Kes tappis Sipsiku?“ küsib ERR.

„Ühel lapsel meie seljataga oli Sipsik süles ja ta nuttis lohutamatult, kuni poole pealt ütles emale, et soovib ära minna. Läksid. Kolm-neli last nutsid suure häälega üle poole filmist,“ kirjeldab üks lapsevanem Facebookis oma kinoelamust.

„Ütle ausalt, oli siis nii hull?“ küsib isegi „Sipsiku“ režissöör ­Meelis Arulepp mõni hetk pärast filmi lõppu minult. – „Ei olnud. Aga ma saan aru küll, miks film nii palju kriitikat on saanud – see viitas ootamatult vähe Eestile,“ vastan.

Joonisfilm „Sipsik“ on ka depressiivne, melanhoolne ja mitte eriti lihtsasti jälgitava sündmustikuga. Kindlasti aga mitte kohutav, nagu mõne arvustuse põhjal võiks eeldada.

Kui „Sipsik“ esimest korda 1962. aastal ilmavalgust nägi, kirjutas Eno Raud, kuidas Anu ja Mardi isa luges lastele ajalehest uudiseid Juri Gagarini kosmoselennust. Toonases raamatus mängis väike Mart pappkastiga mustvalget telekat, käibel oli rubla, kasutati sõna „neeger“.

Kolmkümmend aastat hiljem sai Eesti vabaks ning „Sipsik“ anti uuesti välja. Enam polnud seal sõnagi Gagarini kangelasteost, rublad olid asendatud kroonidega ning televiisor oli tekstis muutunud värviliseks.

Möödus jälle kolm kümnendit, enne kui ilmavalgust nägi järgmine „Sipsik“. Nüüd elab ta ookeani (või vähemalt järve, mida ta ookeaniks nimetab) ääres. Sõidab taksoga, mida juhib hispaania ja vene keelt kõnelev mustanahaline taksojuht. Kohtub lastega, kelle nimed on Mattias ja Kristel Melanie Pähklimets.

KALTSUNUKK ASKELDAB 21. sajandi kultuurikontekstis. Visuaalselt on „Sipsik“ kaotanud sideme Eestiga. Filmikeskkonda on inspireerinud pigem Ameerika, ängistav tonaalsus aga pärineks justkui „Sügisballist“. Lapsega kinno minevat vanemat, kelle jaoks „Sipsik“ on puutumatu ja püha, see kahtlemata ehmatab. Sipsikut ei ole küll tapetud (nagu väitis ERR), kuid Eno Raua raamatu sõbrad teda ära ei tunne. /---/

Siiski on uues „Sipsikus“ endiselt alles vihjed algupärasele teosele, näiteks oskab ainult Anu suhelda tema kui elusolendiga.

Kõige tähtsam on aga see, et Sipsik meeldib lastele. Kui talle hääle andnud Ott Sepp röhitseb ja krooksu teeb, naeravad lapsed laginal. Või siis, kui Sipsik näo habemeajamisvahuga kokku määrib, või siis, kui elutu karumõmm korraga ellu ärkab. /---/

„Sipsik“ 3.0 ei paistagi olevat valmistatud Eesti publikule, vaid on mõeldud kogu Euroopas ja maailmas näitamiseks. Ka Tallinnas jooksevad filmi all ingliskeelsed subtiitrid. Neil ei ole isegi Anu ja Mardi nimed, neid asendavad Ruby ja Mark. Sipsikust saab ingliskeelses versioonis aga Raggie.

Arulepp ise ütleb, et „kindlasti ei ole see film ainult välismaa publikule sihitud“.

„„Sipsik“ on ikkagi eestlaste lugu. Küll aga oleme tähele pannud, et näiteks „Suur maalritöö“, mille tegime otse algse raamatu põhjal ja mis meeldis eestlastele väga, oli välismaalastele „meh“. „Sipsikuga“ on aga teisiti. Eestlased on esialgu pigem negatiivset tagasisidet andnud, aga välismaal inimestele meeldib.“

„Sipsik“ pole mõeldud kahe- ja kolmeaastastele, või lastele, keda kübeke action’it ja peategelase depressiivsus šokeerib. Aga lasteaia lõpu- või algkooliealise lapse jaoks on see igati okei film. Tõenäoliselt ei ole see nii hea, et sellega Euroopat vallutada, aga ka Inese neljas koht Eurovisionil oli tubli tulemus. Kui traditsioonidest üle astumine on sinu jaoks väljakannatamatu, saada laps kinno kellegi teisega.“

Artikli täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/persoon/kaltsunukk-keda-vihkab-eesti-uldsus-ja-ta-ise-ka?id=88960619
Kalev, M. (2020). Kaltsunukk, keda vihkab Eesti üldsus ja ta ise ka. Eesti Ekspress, 19.veebr, lk 4.

Andrei Liimets: „Kogupereanimatsiooni loojate elu pole tänapäeval kadestamisväärseimate killast. Ennekõike tänu Ameerika stuudiole Pixar, kelle tootmisliinilt pärinevad üleilmselt armastatud linalood, nagu „Kalapoeg Nemo“, „Imelised“, „Wall-E“ ja „Leluloo“ seeria, on latt tõstetud hirmuäratavalt kõrgele. Ootused on sealmaal, et hea multikas toimiks ühtaegu pretensioonitult lõbusalt ja emotsionaalselt tõsiselt võetavalt, oleks vaadatav lihtsa meelelahutusena ja ütleks midagi sügavamat inimeseks olemise kohta, tekitaks elevust nii lastes kui ka täiskasvanuis.“ /---/
Loe lähemalt:
https://leht.postimees.ee/6905092/lelulugu-eesti-moodi-ehk-mida-arvata-sipsikust
Liimets, A. (2020). Lelulugu Eesti moodi. Postimees, 21. veebr, lk 23.

Margit Adorf: „Sipsikule andis filmis hääle Ott Sepp ja mind see veidike häiris. Mitte just see, et Sipsik oli Ott Sepp, sest Sepp oli ju päris sipsiklik, aga see, et nii Anu kui Mart olid ju ilmselgelt lapse häälega, kuidas see Sipsik siis juba selline… imelik oli. Ta nagu ei sobinud hääleliselt ansamblisse, filmi ajal mõtlesin, et Sipsikut oleks ka võinud lugeda mõni laps või siis oleks võinud Ott Sepa häält eriefektiga pisut nukulikumaks muuta. Aga üldiselt see väga ei häirinud, lihtsalt uitmõte.

Laule tundus vähevõitu. Selle koha peal kippusin filmi võrdlema Lottega, kus muusikat palju rohkem. Ewert Sundja kirjutatud lood olid küll väga toredad, oleks tahtnud veel rohkem. Oleks ju võinud olla veel Kuu laul ja Öö laul ja Linnukese laul jpm. Aga laps ei kurtnud, järelikult sihtgrupi jaoks oli kõik korras.

Ja no visuaalist ma ei hakka parem rääkimagi, see on super nunnu nagu Edgar Valteri joonistused ikka. Kunstnikud on väga hästi tema pildikeele tabanud ja liikuma pannud, filmile võib ennustada ka korralikku rahvusvahelist menu, kui seda võetakse vaevaks tõlkida ja dubleerida.

Meie läheme nüüd otsime oma raamatu ka üles ja loeme sealt lugusid juurde. Ja on väga võimalik, et seda filmi vaatame rohkem kui ühe korra, sest selles on hoogu ja särtsu ja päriselu, sõprust, hirmu ja armastust. Tõeline emotsioonide tulevärk, nagu üks korralik lastefilm olema peabki.“

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/kultuur/arvustus-sipsik-depressiivsevoitu-kuid-paris-lapse-moodi?id=89009603
Adorf, M. (2020). Sipsik. Depressiivsevõitu, kuid päris lapse moodi. Eesti Päevaleht, 26. veebr, lk 14.

Tristan Priimägi: „Kui film oleks päriselt ka õnnestunud, siis ilmselt ei oleks praegu neid suhteliselt pseudoteemalisi vaidlusi. Aga tundub, et ikkagi ei õnnestu suurte pingutuste kiuste „Sipsikut“ meie kultuuriväljas puhtalt plusspoolele liigitada.

Ei mäleta, et oleks olnud sarnast jändamist näiteks „Supilinna salaseltsi“ või „Tondikaku Eia“ ümber, aga need olid ka originaallood. Eks tuleb arvestada, et kui minnakse ekspluateerima nostalgiat, siis tuleb selle eest mingit hinda maksta.“
Koppel, A. A. (2020). Kui raamatus ei ole Sipsikul ülinukulikke võimeid, siis ekraanil on asi teistmoodi [lisatud T. Priimäe kommentaaar]. Maaleht, 27. veebr.

Annika A. Koppel: „Peeter Torop on kirjandusteose ekraanile toomise kohta kirjutanud: “Ekraniseeringut võib vaadelda iseseisva filmina, kuid algteksti lugenud inimese jaoks on ta ka kaksiktekst (nagu tõlge või paroodia), kahe teksti, filmi ja teose võrdlemine on psühholoogiline paratamatus.”

Üks esimesi tähelepanekuid või tõrkeid, mis vaatajal filmi pildilise materjaliga kokku puutudes tekib, on konkreetse visuaalse väljundi saanud tegelaskujud ja keskkond, mis ei pruugi vastata lugemisel tekkinud kujutlustele. Tõsi, sellega harjub, kui film on hea, ja võib juhtuda, et film koguni hakkab looma uut kujutlust – nii nagu on ilmselt juhtunud “Kevadega”.

Teiseks, kui ekraniseeringu aluseks on kõrge kunstilise kvaliteediga kirjandusteos, mis on juba pälvinud tunnustuse, siis peaks see looma samasuguse aluse ka ekraniseeringule.

Kui aga algne lugu on omasoodu ümber tehtud, muutes tegelaste loogikat ja õhkkonda, toob see kaasa pettumuse. Asi ei ole selles, et midagi ei tohiks muuta. Aga kui tajume, et ümbertehtu või uuestiloodu ei ole loogiline ja ei ulatu sellele tasemele nagu originaal, siis tekib tõrge.

“Kirjanduse ja filmi kokkukuuluvus tuleb kõige selgemalt ilmsiks lastekultuuris, kui nähtud film või etendus võib tekitada huvi selle teose raamatuversiooni vastu. Näiteks võib tuua sellised nii laste kui ka täiskasvanute seas armastatud ja hinnatud filmid nagu “Nukitsamees”, “Naksitrallid”, “Kunksmoor”, “Arabella, mereröövli tütar”, Lotte-filmid.

Tihti on lastekirjandusel põhinevad filmid algteose autoritruud ülekanded, s.t tõlked teise meediumisse ja täidavad hästi seega ka kirjanduse populariseerija rolli. Olgu öeldud, et lapsed hindavad eelkõige kordusest sündivat naudingut ning on enamasti üsna häiritud, kui filmis, lavastuses või raamatus mõni repliik, tegelane või stseen erineb sama teose neile tuttavaks saanud, teises meediumis esitatud versioonist,” on kirjutanud filmi rolli kirjanduse interpreteerijana uurinud Anneli Saro.

Kui “Sipsiku” filmil õnnestub viia lapsed raamatu juurde, on hästi.
/---/
Kui raamatus on selge, et Sipsik on nukk, kes räägib vaid siis, kui Anu kuuleb, ja tal ei ole ülinukulikke võimeid, siis ekraanil on asi teistmoodi. Film algab Sipsiku memuaaridega: räägin teile loo, nagu mina seda mäletan. Aga lugu ei ole vana, vaid uus.

Raamatu alguses meisterdab Mart Sipsiku ja näeb sellega palju vaeva, filmis Sipsiku sündi ei näidata. Sellest on väga kahju, sest nii ei pääse esile mõte “elab, sest on armastusega tehtud” . Sipsik ise alustab kiitlemisega, kui äge ta on, meenutades mõnevõrra Karlssonit.

Aga filmi kestel järsku muutub nukk hoopiski justkui muretsevaks lapsevanemaks. Seejärel langeb masendusse ja toibudes hakkab jälle praalima. Ning ehkki nukuna ta ei joo ega söö, siis ükskord annab Anu talle piima, mis ajab Sipsiku röhitsema nagu õllejoodikust vanamehe. Milleks see vajalik on, jääb selgusetuks.

Filmi Sipsiku iseloomustamine teebki veidi nõutuks: ühtpidi on ta tohutult iseteadlik, teisalt ülimuretsev ja pessimismi langev.

Anust on aga saanud üks paras kiusupunn ja süüdistaja. Kui enamasti on lapstegelased ikkagi a priori olnud head, siis Anu manipuleerimisoskus avaldab muljet. Tõsi, lõpuks saab Anu aru, et on käitunud venna suhtes halvasti, aga … kas pole see nii mitte taas ainult järgmise korrani, kui on vaja jälle oma tahtmist saada? Muidugi, see kõik ei ole nii must-valge, sest ka vend võiks hoolivam olla.

Küllap see kõik on eluline, ja kui aitab kellelgi peeglisse vaadates ennast paremini näha, siis on hästi. Aga Sipsiku raamatu õhkkond ja tegelaste iseloomud on sootuks teistsugused. Nii et küsimus, miks peab uues filmiloos just Sipsik toimetama, ikkagi jääb.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Kui raamatus ei ole Sipsikul ülinukulikke võimeid, siis ekraanil on asi teistmoodi
Koppel, A. A. (2020). Kui raamatus ei ole Sipsikul ülinukulikke võimeid, siis ekraanil on asi teistmoodi. Maaleht, 27. veebr.

Johannes Lõhmus: „Tegijatele osaks saanud reaktsioon on sümptomaatiline praegusele ajale, mil juba nädal pärast esimese filmiarvustuse avaldamist võidakse olla kutsutud riigi telekanali kultuurisaatesse oma debüütarvustust edasi analüüsima nagu tõeline Sipsiku-spetsialist. Just selline konstantne tagasisidestamise, kuldse kesktee ja võimalikult suurele massile meele järele olla üritamine on külge hakanud ka 2020. aasta Sipsikule. Temast on tehtud heatahtlik, aga sisemiselt segaduses tegelane, kes peab väga kiires tempos kohanema uue keskkonnaga, leppima sellega, et tema looja temasse kui mingisse kaltsunukku suhtub, tema parimat sõpra ähvardab suureks kasvamine ja tal on tunne, et iga tegu viib tema armastatud sõpru üha suurema lahku kasvamiseni. Võib-olla on Sipsiku säärasesse käitumisse peidetud loojate soov näidata lastele, et alati ei ole vaja rahmeldada ja iga hinna eest ennast meeldivamaks teha. Kuigi filmi üldist tegevustikku arvestades jääb vastupidine tunne.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/suuta-sipsiku-seiklused-oova-orus/
Lõhmus, J. (2020). Süüta Sipsiku seiklused õõva orus. Sirp, 6. märts, lk 22–23.