Amalimbo (2016)

Rootsi-Eesti lühianimafilm “Amalimbo” valiti Veneetsia filmifestivalile

Rootsi-Eesti ühistööna valminud lühianimafilm “Amalimbo” valiti 73. Veneetsia rahvusvahelise filmifestivali Orizzonti lühifilmide võistlusprogrammi. “Amalimbo” stsenarist ja režissöör on Stockholmis elav argentiinlane Juan Pablo Libossart ning kunstnik ja peaanimaator eestlane Roland Seer. Veneetsia filmifestival on maailma vanim filmifestival ning koos Cannes’i ja Berliiniga üks kolmest maailma olulisimast filmifestivalist.

Selle aasta märtsikuus võõrustas lühifilmi keskus ShortEst Veneetsia filmifestivali lühifilmide eksperti Enrico Vanuccit. Põgusa külastuse käigus tutvustati Enricole värskelt valminud Eesti lühifilme. „Oli meeldiv näha ühtlaselt tugeva tasemega filme erinevatest žanritest“, tunnustas Vanucci eestlaste nelja värsket filmi. Esitluste tulemusena said kolm filmi otsekutse kandideerima Veneetsia filmifestivali võistlusprogrammi ja "Amalimbo" osutus ka valituks.

15-minuti pikkune “Amalimbo” on fantasy-žanris lühianimafilm 5-aastasest tüdrukust Tipuanast, kes satub emotsionaalsesse “limbosse”, püüdes mõista ning toime tulla oma isa ootamatu hukkumisega. Film kasutab julgelt neljas erinevas stilistikas 2D-animatsiooni ning seob need tundlikult tervikuks. “Amalimbo” on valminud tihedas loomingulises koostöös Rootsi režissöör Juan Pablo Libossarti ja Eesti animaatori ja kunstniku Roland Seeri vahel. Filmi peatootja on Stockholmis baseeruv Fasad ja Eesti-poolne kaastootja animatsioonistuudio Fork Film.

"“Amalimbo” sai alguse juunis 2013, kui näitasin Turus toimunud produtsentide töötoas Juanile Rolandi varasemaid töid. Juan inspireerus neist koheselt ning “Amalimbo” idee sai esialgse visuaalse suuna. “Amalimbo” on üks ilus näide rahvusvahelisest kaastootmisest, kus film on saanud alguse kahest riigist pärit loovisikute vastastikusest inspireerumisest ning sündinud nende tihedalt läbipõimunud loomingulises dialoogis ja koostöös. Seni produtsendina tegutsenud Juan Pablo Libossarti jaoks on tegemist esimese režissööritööga ning Roland Seeri jaoks on see esimene suurem filmiprojekt pärast Viborgi The Animation Workshopi lõpetamist 2014. aastal. Eestis Fork Filmi animatsioonistuudios on valminud ka lõviosa “Amalimbo” animatsioonist,” kommenteerib filmi Eesti-poolne produtsent Marianne Ostrat ning lisab: “Filmi tegemisel oli Juanil ja Rolandil väga suur loominguline vabadus ning “Amalimbo” on saanud üdini mänguline. Eksperimenteerimisjulgus on üks põhimõtteid, millest lähtuvalt me 2011. aastal peamiselt nukuanimatsiooni tehnikas reklaame tootva Fork Filmi rajasime ja oleme väga õnnelikud, et meie esimesele sõltumatule filmiprojektile on nüüd langenud osaks nii suur tunnustus nagu “Amalimbo” Veneetsia filmifestivalile valituks osutumine."

73. Veneetsia Rahvusvaheline Filmifestival toimub 31. augustist 10. septembrini Itaalias. Eestist on Veneetsia filmifestivalil osalenud varasemalt 2007. aastal Veiko Õunpuu “Sügisball” ning 2008. aastal Tanel Toomi lühimängufilm “Teine tulemine”.

Eestis esilinastub “Amalimbo” 13-17. novembril toimuval festivalil Animated Dreams.

Allikas: Pressiteade 28.07.2016

Intervjuu animaator Roland Seeriga:
Veneetsia filmifestivalil võistleb ka Tartu animaator - Uudised - Tartu ...
Olmaru, J. (2016). Veneetsia filmifestivalil võistleb ka Tartu animaator. Postimees: Tartu Postimees, 7. sept, lk 5.

Filmist meedias

Eva Liisa Sepp: „"Amalimbo" kohta võib öelda, et see näeb ilus välja, kõlab ilusalt ja tekib tahtmine kihla vedada, et see ka lõhnab hästi. Film läheneb surma teemale abstraktselt, mis teeb sellest väga isikliku filmikogemuse. Tekib tahtmine vaadata "Amalimbot" uuesti ja uuesti, et märgata nüansse, mis olid läinud mõttepauside ajal kaduma, või siis lasta silmal puhata dialoogide ajal, mis olid teistkordsel vaatamisel veel meeles. Animaator Roland Seer on loonud filmile väga isikupärase pildikeele, ainuüksi selle pärast tasub seda vaatama minna – nagu animahuvilised kevadel korduvalt mainisid, siis vahepeal tahab hing midagi ilusat.“
Sepp, E. L. (2016). Mis toimub eesti animatsioonis? [PÖFFi alafestival Animated Dreams: Priit Tenderi "Linnugripp", Kristjan Holmi „Täismaja“, Rao Heidmetsa „Elu enne elu“, Ülo Pikkovi „Tühi ruum“, Juan Pablo Libossarti „Amalimbo“, Helen Undi "Siseilmadest väljas"]. Sirp, 25. nov, lk 24-25.

Aurelia Aasa: „Juan Pablo Libossarti joonisfilm „Amalimbo“ avab surma tagamaid utopistlikus tulevikumaailmas. Filmi kunstnikutöö on teinud ja selle animeerinud Ronald Seer, tegu on ühe viimaste aegade stiilipuhtaima animafilmiga. Visuaalne pool on detailideni välja mängitud. Tegelasi saadavad pikaks veninud varjud. Erkroosal taustal laotub lahti helendav kuu.

Loodud miniatuurses universumis otsib pisike neiu siitmailt lahkunud isa. Tüdruku jaoks ei kao isa hing iial. Ent leinav tüdruk surutakse robotlike psühholoogide tooli. Selle asemel et rääkida, olukorda mõtestada, skaneeritakse tema ajuvõnkeid, põigeldakse surma mõtestavate küsimuste eest.

Surmaga suhestumine on „Amalimbo“ ja „Igaveste jahimaade“ puhul erinev. Viimases lahkunuid pühitsetakse. Nende hingede eest kantakse hoolt. „Amalimbos“ on surm osa urbanistliku maailma igapäevaelust. Surma märkavad vaid need, keda see otseselt puudutab. Teiste jaoks on ühe inimese lahkumine kui killuke miljonitükilisest mosaiigist – liiga väike, liiga ebaoluline.

Nõnda annab „Amalimbo“ hinnangu maailma käekäigule. Isegi juhul, kui see ei ole olnud režissööri eesmärk, jõuab mõte filmi vaadates selliste fenomenideni nagu progress, individualism, kiirus. Vahel näib, nagu olekski meie ühiskonda haaranud mõtestamata võidujooks ebamääraselt utopistliku tuleviku suunas, milles ei oma tähtsust isegi surm.

Väike tüdruk on kui mässaja, kes püüdleb mineviku poole, et jõuda taas isani, enne kui sünge jääauk ta jäädavalt viib. Minevikku vaatavad kaadrid on seejuures joonistatud Walt Disney varastele animatsioonidele sarnanevas stiilis. Tüdruk on nondel hetkedel nagu Miki-Hiir, kes keksib ringi mustvalges universumis.

Nii „Igavesed jahimaad“ kui „Amalimbo“ jutustavad surmast, andes sellega tähenduse elule. „Igavesed jahimaad“ rändaks ajas justkui tagasi, mütoloogilise maailma rüppe. „Amalimbo“ tõttab edasi, ent mitte just kuigi palju.

Näib, et nii mõneski mõttes on inimesed reaalses elus olukorras, mis sobitub kahe animeeritud maailma vahele. Ühel pool on looduslähedane minevik, millest on juba liiga kaugele tüüritud. Teisel pool futuristlik tulevik. Õhku jääb hõljuma küsimus: kuhu ja mis suunas?“
Aasa, A. (2017). Animeerides surma [filmidest "Igavesed jahimaad" ja "Amalimbo"]. Postimees, 16. jaan, lk 17.