Õnn tuleb magades (2016)

Filmi saamisloost

"Kuulsin mingit naiste juttu, et saaks endale tissid! Ja mul hakkas mõte jooksma," meenutab kirjanik ja režissöör Mart Kivastik, mil moel ta sattus kaks aastat tagasi kirjutama novelli "Õnn tuleb magades", mille põhjal valmis nüüd koostöös islandlastega film. "Tõusis puht­sportlik huvi, kas ma suudan kirjutada naistekat. Saingi hakkama."

Aastal 2014 Vikerkaares ilmavalgust näinud novell keskealisest üksikust naisest Viivist, kes leiab ühel hommikul enda kõrvalt voodist võõra mehe, pälvis aasta hiljem Friedebert Tuglase novelliauhinna.

"Kohe oli mul mõte, et sellest võiks tulla film," tõdeb Kivastik, kel jooksis poole kirjutamise aegu Viivi loo pilt silme ees kui film. "Sellepärast, et mulle oleks selline film kangesti meeldinud." /---/

Kui süžee käivitus Kivastiku jaoks naiste mõttevahetusest rindade suurendamise üle, siis ebaõnnestujast meestegelase Andresegi leidis kirjanikust filmimees oma tutvuskonnast.

"Selle äpardujast okei-mehe kuju loomine oli lihtne," sõnab Kivastik. "Selline on üks mu sõber ja ma kirjutasin ta üsna maha. Tegelikult ei ole see tüüp eriline erand, neid on rohkelt. Selliseid tüüpe, kes lihtsalt istuvad ja vaatavad: "Mis see nüüd on?" ning kõik on neil kogu aeg okei."

Et seesama Andres satub saatuse tahtel Islandile, on otsapidi saareriigi vulkaani Eyjafjallajökulli süü. Aastal 2010 alanud purskest atmosfääri paiskunud tuhk põhjustas mäletatavasti lennuliikluse seisaku suures osas Euroopast ja jäi Kivastikule hinge peale.

"Kui Islandi pull juhtus, siis mõtlesin, et see on nii hea värk," meenutab ta. "Kõik hakkas aga sellest pihta, et kunagi sõber Imat sõitis ei-tea-kuhu, aga jäi Hispaaniasse kinni ja istus seal vähemalt kaks nädalat. Mõtlesin siis, et näe, maru kihvt, et istub Hispaanias, aga kui oleks vastupidi – pead näiteks Hispaaniasse lendama, aga istud kuskil külmas.

Selle ma lihtsalt võtsin elust. Tookord olid nii paljud sunnitud selle Islandi vulkaani pärast kuskil suvitama."

Islandi vulkaani mängutoomine ei kergendanud aga sugugi siinsete filmitegijate unistuse täitumist koostööst islandlastega. "Meie eelarve oli nii väike, ega keegi taha sellistega koostööd teha," muigab Kivastik.

"Kõik otsivad ikka miljonilist eelarvet, see tundub juba soliidne asi olevat. Aga kui tuled Eestist ja ütled, et meil on mikroeelarvega film, siis ega keegi väga rõõmusta, vaid öeldakse, et nalja teete või. Islandlased mõtlesid ikka tükk aega. Meil oli ka varuvariant: kas lihtsalt jutustame selle loo ära või mängime seda tuhamägedes.

See mõte oli ka, et oleks mingi päeva julmalt Islandil ära käinud, et mingisugust pilti üles võtta. Aga õnneks islandlased siiski nõustusid, oktoobris hakkasid mõtlema ja jaanuaris tegid jaatava otsuse." Islandi firma Vintage Pictures hakkas Kopli Kinokompaniile kaastootjaks, filmis lööb kaasa islandlasest näitleja Tor Hrafnsson Tulinius ja muusika on kirjutanud sealne helilooja Bardi Johannsson.

Põhiline tegevuspaik on Tartu, ent see lugu võinuks tartlasest Kivastiku sõnul toimuda ükskõik millises paigas. "Et eelarve oli väike, siis oli väga lihtne otsustada, et filmime Tartus," naerab ta. "Kõik ju käe-jala juures." /---/

Artikli terviktekst Õhtulehe tasulisel digilehel:
http://www.ohtuleht.ee/764929/mart-kivastik-teen-filme-suurest-tooroomust-mitte-raha-parast-
Viira, A. (2016). Mart Kivastik: „Teen filme suurest töörõõmust, mitte raha pärast.“ Õhtuleht, 15. okt, lk 25.

Võtetest Tartus

Üks peategelasi on ka Tartu linn. Viivi ja Andrese lugu tuleb vaatajate ette mitmes linnajaos. Viivi elab Annelinnas Luha tänava majas, Andres aga Tammelinnas telemasti lähedal Soinaste tänavas. Maja on kuidagi tuttav ... Jah, selles elab kunagine seksuaalkultuuri ajakirja Sexer peatoimetaja literaat Siim Holvandus.

Osa tegevusest käib Kvartali ehitusel. Viivi jalutab oma kolleegi Maretiga (Katrin Pärn) Emajõe ääres ning läheb hiljem temaga meelt lahutama baari 6teist Kannu, kus neid teenindab erakordselt morn baarmen (Hannes Kaljujärv). Seal Viivi kohtubki Andresega, kes elab koos emaga (Ita Ever) Soinaste tänavas.

Kaamera on jäädvustanud vabaõhulistes linnavaadetes ja mitmesugustes kinnistes ruumides kuulsate näitlejate sekka tuntud ja tundmatuid tartlasi. Nii näiteks möödub Viivi linnaraamatukogu riiulite vahel bridžiseltskonnast, kus kuuldud väljendit „Laud käib!“ arvab ta olevat öeldud enda lamedavõitu rinnaosaga keha kohta.

Bridži mängivad Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, luuletajad Indrek Hirv ja Heiki Vilep ning keegi täiesti kiilas mees, kelle nime ei osanud Mart Kivastik eile öelda. „Ta tuli kuskilt ise ja ma ei tea siiamaani, kes ta on,“ lisas ta. „Ta oli kellegi tuttav, aga kelle tuttav, ma tõesti ei mäleta.“

Kaamera on käinud ka väljaspool Tartu linna piire. Osa stseene toimub Luunja lähedal Kavastu teel ja filmitud on Ülenurme lennujaama ees. Sealt alustab oma lendu Andres ja maandub ootamatult Islandil.

Täpsemalt:
Kahe õnnetuvõitu tartlase kõrval mängib uues filmis peategelast Tartu ...
Hanson, R. (2016). Kahe õnnetuvõitu tartlase kõrval mängib peategelast Tartu ise [filmi "Õnn tuleb magades" võttekohtadest]. Postimees: Tartu Postimees, 13. okt, lk 6-7, ill.

Eesti ja Islandi koostööfilm

„Õnn tuleb magades“ valmis koostöös Islandi produktsioonifirmaga Vintage Pictures. Võtted Islandil toimusid 3.-5. aprillini 2016, filmi tootmist toetasid Islandi poolt 35 000 euroga Islandi Filmifond ja Islandi Tagasimakse Fond. Filmis teeb kaasa Islandi näiteja Tor Hrafnsson Tulinius ("Volcano", 2011) ning filmile kirjutas muusika Islandi helilooja Barði Jóhannsson, kes on tuntud kollektiividest Bang Gang, Lady & Bird ja Starwalker ning ta on kirjutanud muusikat paljudele teleseriaalidele ja filmidele.
Filmi maailmaesilinastus toimus 2. oktoobril 2016 Reykjavikis.
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Filmist meedias

Eva Kübar: „Inimestest, kes tegelikult ei igatse enam suurt muud kui keskmist enam-vähem õnnelikku elu, kõneleb Mart Kivastiku uus linateos "Õnn tuleb magades". Film ise on üsna pretensioonitu: peaosatäitjad, apteekrina leiba teeniv Viivi (Katariina Unt) ja maamõõtja Andres (Ivo Uukkivi) teevad neile omaselt head rollisooritused. Natuke saab nalja ka ja dialoogid ei ole tegelikult nii ebaloomulikud kui eesti filmides tavaks.
/---/

Mõlemad peategelased jätavad mulje, et on pidevalt elus otsinud midagi muud (elu mõtet, "päris" armastust, õnne või kuidas iganes seda nimetada), ja selle otsimise käigus on elu ise märkamatult mööda libisenud. Meespeategelase Andrese (sõpradele hellitavalt Andu) liin on psühholoogiliselt veidi paremini läbi tunnetatud, naine Viivi jääb pisut klišeelikuks (kui väike roheline Nissan Micra ei lähe hommikul käima, tõstab naine rituaali mõttes korra kapoti üles ja paneb sama targalt kinni tagasi). Aga see on ka üsna loomulik, arvestades, et tegu on meesstsenaristi ja -režissööriga.

Nii Viivi kui Andres on mingis mõttes inimesed, kelle ühiskond tembeldaks "kaotajateks", kuid kes kunstis kujutavad alati tänuväärset materjali, kuna panevad endale lihtsa vaevaga kaasa elama, äratades vaatajas üles need äratundmispunktid, mida oma igapäevaelus võib-olla vapralt alla surutakse.
/---/

Natuke häirib see, et täpselt ei saa aru, mis stiilis filmi on Kivastik soovinud teha. Arvestades, et surnud käivad vahepeal külas ja lennukid teevad hädamaandumisi kohtades, mis jäävad sõidutrajektoorist kõrvale, võiks arvata, et tegu on maagilise realismiga. Kahjuks pole see püüdlus aga lõpuni välja mängitud. Ning see, mis filmitud kaasrahastaja tõttu, on väga äratuntav. Samas on kogu Islandi episood oma karakteersuses omamoodi soojalt naljakas. Nii Giid-Jumal Thor kui naisõiguslasest kaasreisija.

Dramaturgilises mõttes on kõik otsad stsenaariumis korralikult kokku seotud, nii et selles valguses sobiks teos hästi filmidraamaõpikuks. Nii sõidavad kaks meest Viivi elus Volvoga, ühel on see lihtsalt väga uus ja teisel väga vana. Andres soovib minna soojale maale, kuid satub elu tahtel hoopis mujale. Õnneks leidub aga sealgi banaane.

Film algab ja lõpeb samas korteris, samas toas, samas voodis... Jne, jne. Kuid millest siiski puudu jääb, on liha luudel. See tunne, mis tõstaks linateose tavareaalsusest kõrgemale, jääks hinge veel päevadeks painama ja sunniks tegelaste saatust omaette analüüsima. Seepärast muutuvadki need Volvod ja banaanid nii läbinähtavaks ja veidi häirivaks.

Samas ehk ei olegi seda kõike vaja? Kas me peame kunstis alati tavareaalsusest kõrgemat tunnetust otsima? Mulle tundub, et jah. Kui aga jääda konkreetse filmi konteksti, meenub ühe meestuttava lause, kes pärast suhet ägeda ja silmapaistva neiuga abiellus märksa tagasihoidlikuma, kuid väga sooja naisega: „Lasin standardid allapoole ja sain kohe õnnelikuks“.“

Arvustuse terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/3875207/mart-kivastiku-filmi-arvustus-lepi-vahemaga-saad-onnelikuks
Kübar, E. (2016). Lepi vähemaga, siis saad õnnelikuks. Postimees, 18. okt, lk 19.

Katariina Rebane: „„Peab tagasi iseendaks hakkama – minema tagasi juurte juurde,” mõtestab stsenarist-lavastaja Mart Kivastik üht filmi alusideed. Mõneti on sõnum ka see, et inimesed ise mõtlevad oma elu hullemaks. Kummalgi tegelasel ei ole objektiivselt võttes midagi viga. „Kust see õnn või õnnetus ikka pihta hakkab kui mitte sinust endast,” ütleb lavastaja.

Film on jagatud kaheks: kummagi tegelase loo tutvustamiseks on antud täpselt 45 minutit. Kuid karakterite kokkupuutepunkt jääb väikseks või peaaegu olematuks. Samuti ei paista välja tegelaste sisemine murdepunkt – mille kaudu ja kuidas nad enda ja teise juurde jõuavad. Mingisugust erilist sädet või midagi sisulisemat kui koos purjutamine kahjuks ei näidata.

Silma paistab ka tegelaste ja situatsioonide stereotüüpsus: keskealise naise probleemid on vanus ja välimus, mehel alkohol ja liigne töötamine, ka üheöösuhe on üleekspluateeritud motiiv. Kõige rohkem kriibib neist Viivi vanuse temaatika. Kuigi Kivastik selgitab, et pigem on küsimus selles, et Viivi tegelaskuju ise tunneb end liiga vanana, avaldatakse filmis Viivile palju välist survet, mis näib tänapäevases ühiskonnas liialdatud probleemina.

Omajagu küsimusi tekitab filmi žanr: selles on stseene, mis toimiksid ainult laus­komöödias, kus tihti mängi­taksegi eelnimetatud stereotüüpidega, aga komöödia jaoks on film liiga melodramaatiline. Tõsise draama jaoks jääb lugu aga pealiskaudseks.

Kokkuvõttes oleks filmile kasuks tulnud selgem arusaam, mida teha tahetakse. Praegu aga jäävad mõtted nagu juurte juurde naasmine, eneseleidmine, üksindus ja muu säärane pigem aimatavaks ning tegelased näivad lihtsustatud kujudena.“

Arvustuse terviktekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/onn-tuleb-magades-komistab-liigse-lihtsustatuse-otsa?id=75944999
Rebane, K. (2016). „Õnn tuleb magades“ komistab liigse lihtsustatuse otsa. Eesti Päevaleht, 18. okt, lk 9.

Andrei Liimets: „Filmi sisu on kõige paremini kokku võtnud üks peaosalistest Ivo Uukkivi, kirjeldades seda kui armastusfilmi, kus armastust veel ei ole. Kivastiku kõige julgem samm on minna kahe inimese suhte loo jutustamisel konventsioonidest vastassuunas. „Õnn tuleb magades“ toimub valdavalt enne seda hetke, kust alustab enamik inimsuhtefilme. Ta üritab kirjeldada, kuidas kaks inimest elus surnud punkti jõuavad, pikkides selle tarbeks sisse hulga lapsepõlvemälestusi ja muid tegelastele meenuvaid eluseiku. Enamik neist mälukatkenditest pole teab mis rõõmustavad ja näitavad pigem pettumist ja unistuste purunemist. Kuivavõitu huumorit küll jagub ja Islandi kaastootmisfilmile sobivalt tekitab see seose selliste inimeseks olemise igapäevapainet kujutavate hiljutiste islandi filmidega nagu „Tee nagu teisedki“, „Hobustest ja inimestest“ või „Jäärad“.¹ Mõningase absurdi kiuste on filmi kandev toon siiski üle keskmise rusuv. Tekstist rohkem räägivad vaiksed pausid sõnade vahel, tegelased on võrdlemisi pidetud, elu tundub ängistav ning suur osa tegevusest möödub kaugusse vaadates, sihitult ringi konnates või alkoholi manustades. Igatahes ei ole eriline ime, et „tüüpiline eesti film“ pärast vaatamist üle huulte kipub.“

Arvustuse terviktekst:
Õnn tuleb aegamööda, pühendumuse ja järjekindla tööga — Sirp
Liimets, A. (2016). Õnn tuleb aegamööda, pühendumuse ja järjekindla tööga [filmist „Õnn tuleb magades“ ja selle taustal uuest eesti filmi tasemest üldisemalt]. Sirp, 21. okt, lk 24-25.