Roukli (2015)

Autor oma kavandatavast filmist

Intervjuu Veiko Õunpuuga 10.06.2014

Eile [09.06.2014 – toim] tuli ühisrahastusplatvorm Hooandja välja üllatava projektiga – Veiko Õunpuu pika filmiga «Roukli». Tähelepanuväärseks teeb selle asjaolu, et Õunpuu kavatseb kogu võteteks vajamineva raha, mis on 15 000 eurot (võrdluseks: «Free Range» maksis 600 000), koguda Hooandja vahendusel.

591 eurot on lühikese ajaga (eile kella 21 seisuga) juba koos – tundub, et hea algus?

Olen ise ka meeldivalt üllatunud. Loodame, et läheb läbi see avantüür.

Miks just 15 000? Miks mitte 5000? Või koguni 1000?   

Esiteks, transport maksab. Filmime seda juulis Sõrve säärel, sinna on pikk maa. Võib-olla on vaja ekstra majutust, kui kõik minu maakoju ära ei mahu. Elame ja filmime sealsamas. Maksab ka 20 inimese toitlustamine ligemale kuu aega. Tehnika on vaja rentida. Kokkulepe on, et teeme filmi valmis, ja kui on tulusid, jaotame ära. Muidu me ise tasu ei saa.

Millest üldse selline tavatu meetod? Soovist lihtsalt filmi teha – võimalikult kiiresti? Loomingulise vabaduse pärast? Proovida, kas ka nii saab filmi teha?

Kõik kokku. Kõigepealt see, et oleks algusest lõpuni hea tunne. Mitte ei peaks end kogu aeg süüdi tundma, et mõne maksumaksja raskelt teenitud raha läheb kellegi isiklike fantaasiate teostamiseks. Nii toetavad filmi need, kes tõepoolest tahavad.

Teiseks töömeetodi pärast. Nii oleme vabamad, mobiilsemad, muidu peame jäigalt planeerima, rahataotlusi esitama, oma ideid kogu aeg peegeldama ja õigustama ja püüdma selgitada mingil määral selgitamatut – see on raske! Ja võtab kohutavalt aega. Aastat paar.

Süsteem praegusel kujul ei arvesta loomingulise tegevuse iseärasustega, mulle tundub. Siis, kui on tunne, et võiks teha, ei saa. Ja pärast võib olla juba hilja. Sest ideedel on omadus hapuks minna. «Free Range’iga» oligi võib-olla nii, et parim enne läks mööda enne, kui sai pihta hakata.

Selle filmi idee tuli kevadel, on veel värske ja ahvatlev. Kas nii õnnestub paremini, ei tea, aga vähemalt proovime.

Mis see Roukli on?  

Tammik, peaaegu minu maakodu kõrval.

Miks see nii oluline on?

Huvitav paik lihtsalt. Püha. Palju legende on sellega seotud. Vanemad inimesed teavad rääkida üpris halvaendelisi jutte. Lapsi ei lubatud sinna minna. Üks karjaplika olevat seal end koguni üles poonud, kuna ta kaotas loomad ära, aga mõisnik ei lubanud ilma nendeta tagasi tulla. Tahaks selle koha süngevõitu aura looga siduda.

Mis seal juhtuma hakkab?

Ma ei saa seda öelda. Lugu on küll üldjoontes olemas, aga võimalik, et liigume hoopis teises suunas. Niipalju ehk siiski, et ühes talus elab seltskond inimesi, osa sugulussidemeid pidi ühendatuna. Nende vahel hakkavad maailmavaatelisel pinnal idanema vastuolud. Kui inimesi juurde tuleb, süvenevad need veelgi.

Improviseerite kohapeal?

Kindlasti. Üldse peaks see võrdlemisi palju seisma näitlejate (filmis mängivad Mirtel Pohla, Juhan Ulfsak, Meelis Rämmeld, Lauri Lagle, Eva Klemets ja Peeter Raudsepp – T. T.) spontaanse mängu peal. Eesmärk on olla võimalikult autentne, tõetruu, usutav, mitte maneerlik, kuiv, pingutatud, milleks filminäitlemine võib vahel muutuda – tehtuks. Võtetel on tavaliselt prioriteet võttegraafik. Emotsionaalseid ja psühholoogilisi liikumisi, mis inimestes tekivad, graafik ei arvesta. Äkki saab seekord ka vastupidi?

Kas sellist filmi tuleks tulevikus hinnata n-ö täie rauaga? Meetodit arvestamata?

Ikka täie rauaga. Kunstilises mõttes läheme välja täispangale.

Tuumalu, T. (2014). Veiko Õunpuu teeb uut filmi teistmoodi [intervjuu: kogu "Roukli" võteteks vajaminev raha 15000 eurot kogutakse Hooandja vahendusel]. Postimees, 10. juuni, lk 14.

Filmist kriitiku pilguga

Eva Kübar: „Mahajäetud maailmaäärses paigas on taevasse kogunenud pilved ning tihkes uduses õhus pauguvad püssid. Viimased talvekartulid on otsa saamas ning suhted inimeste vahel väikeses külas muutuvad iga hetkega pingelisemaks. Naisi on ilmselgelt rohkem kui peaks ning mehed närivad ajaviiteks teineteise kõrisid. Korraga satuvad majja kaks kummalist kaltsudes kodanikku. Õhus on elektrit ja iga hetk võib midagi juhtuda. Aga ei pruugi.

Sõda. Kas siis reaalselt väljas peetav lahing või inimeses endas toimuv võitlus isiklike deemonitega, jääb vaataja otsustada. «Roukli» on paljukihiline teos, mis küsib ikka sedasama «aga miks inimene on?» küsimust, kuid erinevalt Õunpuu varasematest teosest jäävad need, kes siit psühholoogilist draamat otsima lähevad, seekord täiesti tühjade pihkudega.

Filmi algul antakse küll veidi lootust üsna korralikule põhjamaisele suhtedraamale, à la «Sügisball» Eesti külas, kuid poole pealt laguneb see kõik aga laiali ning selgub, et ka suhted tegelaste vahel pole tegelikult sellised, nagu algul mulje jäi. Vint keeratakse üle ja režissöör pageb koos meeskonnaga metafüüsilisse metsa, nagu see juhtus ka «Püha Tõnu kiusamise» viimases kolmandikus. Lugu hajub seejuures vaikselt minema, alles jääb vaid see kõrgem püüdlus ülima headuse poole.

Peategelaseks on muidugi seesama matiundilik meeskarakter, kes Õunpuu teostest juba tuttav – emotsionaalselt ebaküps varases keskeas mees, kes ei saa läbi ei maailma ega iseendaga ning oma kibeduse endast nõrgemate peal välja elab.

«Rouklis» vaevleb Jan (Juhan Ulfsak) maal talus ja ei suuda midagi kirjutada ega ka mitte oma suhet Marinaga (Mirtel Pohla) läbi tunnetada. Huvitavaks vastandiks Ulfsakile on aga seekord valitud Villut mängiv Peeter Raudsepp – üldse mitte Õunpuu stammnäitleja, Ulfsaki kõrval täiesti teisest ooperist mees, mistõttu hakkab kurja geeniuse ja ausa eesti mehe omavaheline terav hõõrumine hästi tööle. Eriti sõja situatsioonis ja piiratud pinnal.

«Roukli» tegelaste nelik on ka selles suhtes hästi õnnestunud, et kamba peale kokku toovad nad ekraanile enamiku inimese põhilistest karakterijoontest ehk nagu on ka Mirtel Pohla Müürilehes öelnud – seisavad nad «igaüks ise nurgas ning hoiavad seal balansseerides lugu tasakaalus».

Filmi kulminatsioonis saab Õunpuu hakkama tõelise dionüüsilise kaosestseeniga, kus kogu sellest nelikust purskub korraga välja kõik, mis seal pikka aega pulbitsenud ja hinge närinud. Üksteisele ausalt asjade näkku ütlemine meenutab oma otsekohesuses juba Trieri «Antikristust» või «Idioote». Seega on ootused kõrgeks kruvituid ning tundub, et nüüd hakkab lugu  päriselt arenema, sest lõpuks ometi on vaikivad eestlased suud puhtaks rääkinud. Kuid tegelikult päris nii ei lähe.

Väikese inimese isiklik alateadvuslik soga lahustub sujuvalt, alles jääb puhas eksistents ning rannaliival jalutavad hobused. Muidugi, randa jõudmiseks tuleb läbida mets ja puhastustuli.

«See on 100 protsenti eesti film,» ütles Õunpuu ise teisipäevases «OP!is» ja see eristabki seda režissööri varasemast loomingust. Kunagised linlikud esteedid ja intellektuaalid on Pessoa ja William Blake’i asemel hakanud lugema Uku Masingut ning tulnud vastuseid otsima metsa, kunagise püha hiiepaiga Roukli (mis asub muide režissööri Saaremaa maja taga, kus toimusid ka võtted) lähedusse. Ning metsas, eriti tammikus, kehtivad juba omad seadused ja kõneldakse seal pigem ussi- kui inimkeeli.

Mingis mõttes on «Roukli» isegi väga religioosne film ning nagu Eestile kohane, ühendatakse siin sujuvalt kristluse ja paganluse traditsioonid. Millegi kõrgema otsimine ei esine aga mitte enam üliesteetilises (samas ka ülinauditavas) kõrgfilosoofilises vormis, nagu see oli «Püha Tõnu kiusamise puhul», vaid piiblit loetakse ja madu roomab reaalselt ekraanil.

Olgugi et tegu on üsna leebe nastikuga, kannab ta sõjaolukorras naise arhetüübi välja küll. Kuigi nii puhast tüüpi kui depressiivne meesülbik Õunpuu naiskarakterite hulgas pole, on nad kõik piisavalt tugevad ja oskavad sellesama ennasttäis mehe üsna hästi paika panna. Mitte juhuslikult pole Villu naise nimi Eeva, keda ilmselt samuti mitte juhuslikult ei mängi Eva Klemets, kes esimesena assotsieerub Anne Türnpu ja ürgse pärimusteatriga.

Ning esimest korda mõtleb see undilik-õunpuulik ennasttäis mees ka sellele, kust ta tegelikult tuleb. Film algab Uku Masingu tsitaadiga «seda kyll tunnen, et surnud on elusad kõik mu sees...». Tundub tõesti, et «Roukliga» on Õunpuu hakanud liikuma sügavamate, ürgsemate ja kohaspetsiifilisemate tasandite suunas.

Vaadates režissööri loomingut lineaarselt, on püha hiie ja piibli juurde jõudmine igati loogiline samm. Kui «Tühirannas» ja «Sügisballis» võitles intellektuaal maailmaga, «Püha Tõnu kiusamine» lisas sellele intellektuaalile kõrgesteetilise dimensiooni, «Free Range» liikus inimlikkuse poole, näidates, et ehk lihtne elu ongi tegelikult see päris, siis «Roukli» liigub nüüd selles lihtsuses veel allapoole, ürg- ja baaskihtideni.

Samal ajal mitte unustades ka kõige kõrgema olemasolu. Sõnaga, see film jätab kõik otsad lahtiseks ning küsimused, kes on Peedu ja kas see või teine stseen toimus ikka päriselt või tegelase peas, jääb vaataja enda otsustada.“

Kübar, E. (2015). Õunpuu kohtus hiiemäel ussiga. Postimees, 17. sept, lk 17.

Margit Adorf: „Peedu oleks võinudki jääda kujuteldavaks tegelaseks. Mina ei tabanud ära, miks oli teda vaja lihast ja luust kujul filmi finaali tuua. Või miks Sa poole filmi pealt ära väsisid ning näitasid pikalt metsas ekslemist, nastikut ja niisama jaburusi. Kaameratöö oli efektne, Ülo Kriguli muusika samuti, kuid minu jaoks tõmbas see filmi tühjaks. Üldse ei meeldinud mulle, et Sa suvalises kohas panid taustaks estraadiloo. Sul oli helilooja olemas, kasutanud tema muusikat. Aga see on Sinu film, ise tead, mida teed. Niisugust autoritööd ei saagi raamidesse suruda ja kriitiku kombel hinnata. See on niisugune asi, mida tuleks avatud meelega kombata, lasta endast läbi voolata ja siis isekeskis oma järeldused teha.“ /---/

Arvustuse terviktekst Eesti Päevalehe tasulisel digilehel:
Kadakase kaameraga - Eesti Päevaleht - Delfi
Adorf, M. (2015). Kadakase kaameraga. Eesti Päevaleht, 18. sept, lk 16, ill.

Jaan ja Viive Ruus: „Hulk sümboleid, rohkem ja vähem stereotüüpseid metafoore. Tegelase käest lendulastud linnupoeg, piibellik madu, kelle roomamist kaamera pikalt seirab. Eva-nimelise tegelase poolt õunapuu alt üleskorjatud mädanenud õun, lõunasse lendav linnuparv, mustad ja ähvardavad pilved, sõjapilved, nagu rahvasuu ütleb, üks neist ülimalt sarnane aatomiseenega. See stiilide segu seab vaataja senise filmikogemuse tõsise katsumuse ette, eriti seetõttu, et visuaal sageli ei “kata” tegevust, vahel ei saa isegi aru, kelle hääl kaadri tagant kostab. Kui sa pole küllalt tähelepanelik ses suhtes, mida tehakse filmis sõna abil, on isegi süžee raskesti jälgitav. Ühesõnaga – eklektiline, kuid pretensioonikas stseenist stseeni kulgev (asjaarmastajalik?) filmitoode (mille valmimisest ja rahastamisest on ajakirjanduses juba palju juttu tehtud).

Aga. Ülo Kriguli muusika seob omavahel episoode ja hoiab üleval pinget, andes süstemaatiliselt edasi sõjamüra ja vajadusel kommenteerides seda, mis varjub nähtavate kaadrite taha. Tuleb tunnustada filmi helikujundust soomlaselt Janne ­Lainelt (sõjahelid, Graps, Psychoterror jm). Filmi ei struktureeri niivõrd tegevus kui just heli. Ja kui lõpus kõlab Sam Cooke’i “ A Change Is Gonna Come”, afroameerika kodanikuõiguste eest võitlejate tunnuslauluks saanud meloodia, siis filmiga tekitatud painajalik ohu- ja hirmuõhustik haihtub ja tekib imeline vabanemistunne. Justkui oleks meid külastanud saadik sealpoolsusest.

/---/

Kõige vastuolulisem ja seetõttu ka kõige huvitavam tegelane on Jan. Küünik, maaelu halvustaja, tülinorija, kes Evale ja Villule armastuseta abielu ette heidab. Kuid just Jan on see, kes teeb otsuse, et hädasolijale tuleb peavarju anda. Tema on see, kes oskab tunda igatsust agape järele, mis juba antiigis, veelgi enam aga kristluses tähendas isetut, tingimusteta armastust. Kuid pandagu tähele – tegemist on kirjanikuga, kes ei kirjuta, heliloojaga, kes ei loo muusikat, ja maalikunstnikuga, kes ei maali. Mis on nende olemise mõte ja õigustus?

/---/

“Rouklil” on äratuntavaid paralleele Õunpuu “Tühirannaga” (2006), isegi mitu näitlejat on samad. “Tühirannas” lummas esteetika: kaadrite maalilisus, avatud merevaated, füüsiliselt kaunid inimesed. Ei mäleta, et tollal oleks eriti palju rõhutatud peategelaste – kirjaniku ja muusiku kohati lausa naeruväärsuseni minevat enesetähtsustamist ja -kehtestamist. Kaadrite ilu kattis kõik kinni. “Roukli” esteetika on sootuks teistsugune. Ühelt poolt pimedus ja tumedus, teisalt mütoloogiline metsamaastik. Siiski võinuks kaadrites olla rohkem visuaalset intensiivsust. Filmi “Risttuules” suurepärased kaadrid üles võtnud operaatori Erik Põllumaa stiilivahetused on küll hämmastavad, kuid mitte alati veenvad. Ka jääb ebaselgeks käsikaamera ja staatilise kaamera kasutamise vahekord. Terviku kokkusaamises näib suur roll olevat monteerijal Liis ­Nimikul.

Filmi võti on lõpukaadrites – Peedu käest pääsenud Ulfsaki ohjeldamatus naerus. Film näib naervat iseenda metafooride ja pretensioonika paljutähenduslikkuse üle. Tühistab iseenda esteetika. Aga ohutunne on ja jääb.“ /---/

Arvustuse terviktekst Eesti Ekspressi tasulisel digilehel:
http://ekspress.delfi.ee/news/areen/uks-imelik-film?id=72504601
Ruus, J. ja V. (2015). Üks imelik film [filmist „Roukli“]. Eesti Ekspress, 23. sept, lk 41.

Artur Talvik: „Ugri zen kuubis! Tõenäoliselt mõistavad seda filmi paremini need, kellel on viimasel ajal tulnud tegeleda mõttetuse mõtestamisega. Ühiskonna teravad probleemid on nauditavalt voolitud kunsti keelde. Üks valus küsimus on jäänud painama: miks kunsti ja kunstnike mõju tänapäeva maailmas nii nõrk on? Ent mõtlemapanevaid teemasid on filmis veel mitu. Kõrget hinnet mõjutab ka asjaolu, et film on tehtud peaaegu ilma institutsionaalse raha toeta.“

Sven Grünberg: „Paljutähenduslikkus. Liigselt loodetud improvisatsioonile. Andekas peataolek. Tarkovski «Stalkeri» (kukaldega) tsoonifilm. Aga Peedu – see kõlab nagu komöödia. Film areneb ega jää seisma. Dramaturgiliselt siiski toimiv. «Ühe suve akvarellid».“

Tiina Lokk: „Selle filmiga on nii, et kas meeldib või ei meeldi, nagu kõigi viimaste Õunpuu filmidega. See on seisundifilm, maagiline film, kui leiad sideme. Ja oled ise õiges seisundis. See on peamine. Ilma selleta kukub see kokku nagu kaardimajake. Väga huvitav operaatoritöö, hea muusika ja näitlejad on viimase peal. Lars von Trieri «Idiootide» meetod elab edasi.“

Olle Mirme: „Võiksin pikalt ja mõnuga loetleda, mis mulle selle filmi juures ei meeldi. Talumatu pealkiri, «naba nokkiv» eskapism jne. Kõige ebameeldivam on aga see, et... kõige kiuste «Roukli» mulle üksjagu ikkagi meeldis. Vähemalt esmaspäevaõhtusel inimtühjal seansil oli tähtede seis õige ja atmosfäär peaaegu kandis. Loovestjana jätab Õunpuu mind jahedaks, aga näitlejatest – eelkõige Juhan Ulfsakist – on ta tõesti midagi erilist välja võlunud.“

Postimehe žürii hindab: "Roukli" (2015). [Artur Talvik, Sven Grünberg, Tiina Lokk ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 26. sept, lk 10.

Peeter Laurits: „Laadilt meenutab „Roukli“ haikulikku apokalüpsist. Apokalüpsis ei taha aga haikusse mahtuda, on haikuks liiga pikk, laialivalguv, üksikasjalik ja vägivaldne. Seepärast sarnaneb „Roukli“ struktuur rohkem rengaga. Renga on klassikaline jaapani vanikluulevorm, mis koosneb tankadest (klassikaline jaapani luulevorm, 5-7-5-7-7-silbik), mida kirjutab mitu luuletajat kordamööda ja kus eelmise tanka lõpust saab järgmise tanka algus. Igas järgnevas tankas peab säilima midagi senisest laadist, aga tuleb sisse tuua põhimõtteline pööre, keerata seni öeldu uude valgusesse.

Õunpuu filmis nii teebki, liigub ühest episoodist teise, eelmisi nihestades, tühistades, välja naerdes ja pühalikku valgusesse tõstes. Filmi stilistika ja modaalsus muutuvad ja libisevad kogu aeg. Ülev meeleheide ja pajatslik koomika uisutavad käsivangus nagu veider vanapaar. Miski ei ole selge, konkreetne ega ettearvatav. See film on sama ebamäärane ja muutlik nagu elu ise.

Niimoodi liikudes on suur oht laguneda tolmuks, seosetuks kollaažiks, second hand popurriiks. „Roukli“ ei lagune. Liis Nimiku montaaž on virtuooslikult tundlik ja plastiline, see hoiab koos kõike seda, mida teised komponendid lagundavad. Väga oluline lagundav roll on selles filmis muusikal ja üldse helil. Ülo Krigul jäljendab osavalt Neil Youngi, Morriconet, Bachi ja keda tahes. Alatasa on tunne, et oled sattunud kellegi teise filmi. Ja me olemegi. Meie isikud ja filmid ei ole isoleeritud. Ego on illusioon.

/---/

Sõjapaos ja ellujäämise piiri peal – külm ja nälg on tulekul – rebenevad kõik senised suhted. Enesestmõistetavusi peab välja vabandama hakkama ja igal juhul tuleb meelde tuletada, mida see agape õieti tähendas. Mäletate: eros, agape ja filia? Need meie neli – Juhan Ulfsak, Mirtel Pohla, Eva Klemets ja Peeter Raudsepp – teevad sellega seoses ülivõimsad näitlejatööd. Lisaks muljetavaldavatele soolonumbritele moodustavad nad fantastiliselt tugeva ansambli. Ma ei mäleta eesti kinost midagi sellelaadset.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Otsi oksüümoroni — Sirp
Laurits, P. (2015). Otsi oksüümoroni. Sirp, 25. sept, lk 20-21.

Vaata ka: Elu võimalikkusest sundasendis — Sirp
Pulver, M. (2015). Elu võimalikkusest sundasendis. "Isuri eepose" ja "Roukli" näitel. Sirp, 25. sept, lk 19.

Peeter Sauter: „Ma sain aru, et keegi ei ütle mulle, mis järjekordse Eesti filmi juures on viltu, ja ma pean ise asja lahti hammustama. Hammustasingi. Vaatasin veel kord. Ja ega seal muud ilmaimet ei ole, kui et on püütud panna liiga palju maitseaineid ühte patta, nagu meie kinos on tehtud palju kordi varemgi. No loen mõned asjad ette. Filmi põhi on minu meelest kuskilt Juhan Peegli novellist „Väekargajad”, kus Põhjasõja järel on maa tühi ja kaks eksind meest trehvavad Saaremaal üht naist. Ja siis hakkab sinna ridamisi ladestusi tulema. Ma kuulsin isegi Puškinit rääkimas: „On talv, mis teha maal…“ (No teemat, kus intellektuaalid on maal igavlemas, on lüpstud palju, võtke või Stanislaw Przybyszewski „Lumi” või Lord Byroni vungiandmine Mary Shelley’le kuskil Šveitsi Villa Diodatis härrandlikult aega surnuks lüües, et ta kirjutaks „Frankensteini” — vägagi sugulane lugu meie filmiga.) Ja küll tuleb „Blairi nõiafilmi” metsashulkumisi, küll Bergmani dialooge, küll tsiteeritakse Piiblit ja aetakse omafilosoofiat: „Mida sa nüüd kavatsed teha?” „Püüelda mitte millegi poole peale mitte millegi poole püüdlemise.” Taolisi tarkusi jagatakse filmis paar korda. Ärge pange pahaks, aga sõimu (enne ivakest kiitust) jätkub mul veel.

Kui keegi tahab filmis hirmu tekitada — mida Õunpuu tahab —, siis on põhireegel, et kartma ei pea tegelane kaadris, aga kartma peab hakkama vaataja. Vaadake üle kas või Alfred Hitchcocki krestomaatiline „Linnud”. Tegelased on muretud, aga nende kohal on oht, mida nad ise ei taju. Vaataja empaatia tekib kohe. Õunpuu proovib teistpidi. Tegelased ekraanil kardavad hirmsasti kaadri taha pandud (sõja)-lennuki häält, aga meil on igav. No Lars von Trier tekitas „Melanhoolias” hirmu maailmalõpu ees ivake paremini? A miks me popsid oleme?

Teisel vaatamisel ma leppisin filmiga. Ja kui ma mõttes enam Õunpuuga ei tülitsenud, hakkas aeglus meeldima ja film üha paremaks minema. Veider fenomen. Film, mis teeb viha või siis vastupidi, paneb fännama, aga ei jäta ükskõikseks — peab midagi olema!

Leppisin sellega, et operaator, kellega asjast rääkisin, leidis, et parim osa on episood „rännak metsas pärast tuumaplahvatust”, mis minu jaoks oli tüütu, aga kus tema sai näha huvitavat valgust; minu jaoks on siiani parim episood või stseenijada rääkivad pead pimeduses, kus dialoog jookseb nigu kulda.

/---/

Kui hakata filmi tükkideks võtma, siis pole mitte üht halba komponenti. Ülo Kriguli muusika (mida on filmis palju, see kannab uhkelt mitu tühja hängistseeni välja) on suurepärane, isegi tõlge inglise keelde on priima… nii, kõik elemendid on head ja filmi justkui pole. Ja mul on siin nüüd oma teooria, mis võib olla õige või vale. Õunpuu peab minema piiri peale. Läks juba „Free Range’iga”. Ta on valmis ebaõnnestuma, aga ta teab, et muidu pole mõtet filmi teha, kui sa ei liigu piiridel. Nii kunsti piiridel kui ka inimlikel piiridel. Ja ta üritab sinna jõuda. Kas jõuab? Ei. Aga siis saab uuesti ja uuesti püüda piiride poole. Teisel vaatamisel sain kindluse, et Õunpuu pidi olema filmi tehes mingit sorti laksu all, olgu see siis narko, alko või endorfiin. Minu meelest sellest ongi film.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/2015/10/tundelised-segadused-filmis-mida-oleks-hea-vaadata-mitu-korda/
Sauter, P. (2015). Tundelised segadused filmis, mida oleks hea vaadata mitu korda. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 95-100.

Jaan Tooming: „Ma ei ole kunagi olnud Veiko Õunpuu filmide nautija. Mu meelest viletsate Mati Undi romaanide põhjal tehtud filmid jäidki viletsateks, „Free Range“ oli aga nii igav, et jätsin vaatamise pooleli, see „Püha Tõnu kiusamise“ lugu oli lihtsalt „igav“ ja „kujundid“ tühjad. Aga nüüd läksin koos filosoofist sõbraga kinno vaatama „Rouklit“. Ja seda filmi oli huvitav jälgida! Juba pealkiri „Roukli“ on intrigeeriv, see ei ole kuidagi moodu eesti sõna, aga siiski on, ja see on „mõnus“. Ning ka „Roukli“ tammik on võluv. Ja kui nüüd järele mõtlen, siis ikkagi on see „Roukli“ üks parimatest sõjafilmidest, mida oma pikas elus olen näinud. Jah... sõjafilm. Seda ta on.“ /---/

Tooming, J. (2015). Sõjakatku heidikud. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 101-103.

“Roukli” valiti maailma tippfestivalile

“Roukli” võistleb oktoobris 2015 maailma kümne olulisima festivali hulka kuuluva TOKYO filmifestivali põhiprogrammis.

Jõulise programmiga Tokyo festival on filmimaailmas ühel pulgal Cannes’i, Veneetsia ja Berliini festivalidega, kuhu igal aastal üritavad oma filmidega pääseda tuhanded tunnustatud režissöörid. Varasematel aastatel on oma tähelendu just Tokyo festivalilt alustanud Aki Kaurismäki, Joel ja Ethan Coen, Jean-Luc Godard ja Nuri Bilge Ceylan.

Veiko Õunpuu lavastatud ”Roukli” on esimene eesti film, mis on TOKYO põhivõistlusesse pääsenud. Mainekale festivalile valitakse igal aastal 2500 filmi hulgast vaid paar Euroopa ja Põhja-Ameerika teost. Võistleb kuni 15 filmi, tänavune programm avalikustatakse 29. septembril. Festival toimub 22-31. oktoobril ning Eestist on külalisteks kutsutud režissöör Õunpuu ja peaosatäitja Juhan Ulfsak.

Veiko Õunpuu sõnutsi on see, et hooandjate abil tehtud film maailmas nii kaugele jõuab, märkimisväärne tunnustus tervele kollektiivile. Ja lisab, et loodetavasti leiab ka kodupublik filmist enesele midagi olulist.

Pressiteade, 24.09.2015