Anton Starkopf 1966 (1966)

„See film on eesti ühe suurema skulptori viimsest eluaastast. Vanameistrile aga ei jõudnud me seda enam näidata...“
Tekst filmilindilt enne Tallinnfilmi märki

Starkopf suri 30. detsembril 1966. aastal oma ateljees ja ta maeti koduõuele, mis oli tolleks ajaks kujundatud väikeseks skulptuuriaiaks.

Skulptori elust, tööst skulptuuriõpetajana, loomingust, kriitikute arvamusi Anton Starkopfi loomingu kohta:
Seppet, A. (2009). Meenutades Starkopfi. Sirp, 24. aprill, lk 6.
Meenutades Starkopfi — Sirp

Filmist kriitiku pilguga

Viivi Viilmann: "Ja veel muusikast. Näib olevat ükskõik, millest filmis juttu - ühesugune saatemuusika saadab peaaegu iga filmi. Arusaamatuks jääb ka see, miks oli režissöörile üldse vaja stsenaariumi, kui selle järgi filmi ei tehtud. Filmimisel ega ka musta materjali läbivaatusel stsenaristiga ei konsulteeritud, kuigi viimane on kunstiteadlane." /---/

Viilmann, V. (1967). Samad puudused korduvad. Sirp ja Vasar, 14. aprill, lk 4.

Karl Tamberg: "Milleks vahel skulptuur seisab, vahel keerleb? Režissööri meelevaldsus - tahan ja teen nii. Aga kas nii tohib teha? Režissöör on teinud värvilise filmi. Millist osa mängib värv skulptuuris? Film võiks ju isegi olla värviline, aga selles filmis on värvi kurjasti kasutatud. Skulptuurid punasel foonil, edasi - skulptuurid ja sinine tagapõhi; film lõpeb skulptuuriga kollasel foonil. Skulptuurid surevad värvide kätte, ja väga kahju hakkab neist. Sest need pole ju tavalised skulptuurid, vaid suure omapärase kunstniku tööd, teosed, mis jäid igavesti elama, kui looja ise lahkus meie hulgast..." /---/

Tamberg, K. (1967). Ääremärkusi uuematele "Tallinnfilmi" dokumentaalfilmidele [„Memento!“, „Reportaaž kuriteost", "Pikk tänav", "Ilu argipäeval", "Jutustus Kongost", "Anton Starkopf“]. Rahva Hääl, 3. okt, lk 4.