Kuldrannake (2006)

Tootjafirma sünopsis

Filmis saavad kokku endised ansamblikaaslased, kellel kõigil on nüüdseks juba oma elu ja karjäär. Nagu ikka sellistel puhkudel, tuntakse ülevoolavat jällenägemisrõõmu, võetakse napsu, heietatakse mälestusi, tehakse nalja, lauldakse laule ja... siis löövad kired lõkkele, nii mõnegi südames ärkab taas unustusehõlma vajunud armastus. Pidu võtab aga ootamatu pöörde, kui seltskonda ilmub kutsumata külalisena kunagi bändist välja visatud liige. Maskeerituna turvaseadmete paigaldajaks, on ta kogu maja mineerinud ning asub kätte maksma kunagiste solvangute ja alanduse eest. Kohtupidamine võtab viimsepäevalikud mõõtmed, kui villa kohale kerkivad äikesepilved ja maja ees rannal hakkavad möllama vesipüksid. Kaunis Eestimaa suves, keset killusadu ja plahvatusi, mida saadavad igihaljad muusikalipalad, klaaritakse nõrkemiseni arveid.
Eesti film/Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 78-79.

Filmi valmimisest

Septembris [2005] peaksid algama uue eesti mängufilmi «Kuldrannake» võtted. Linalugu, mille üks võimalikke pealkirju on ka «Tallinna kilud», jutustab Modern Foxi laadsest retrobändist, mille liikmed tulevad pärast 15-aastast lahusolekut taas kokku.

Filmi režissöör on Jüri Sillart, produtsendid Kristian Taska, kellele «Kuldrannake» on neljas mängufilm, ning esmakordselt filmitegemises kätt prooviv meediamagnaat Hans H. Luik, kes väidetavalt investeerib «Kuldrannakesse» miljon krooni.

Hans H. Luige isa Hans Luik on mängufilmi idee ja stsenaariumi autor, dialoogid kirjutas Peeter Sauter.

Uue mängufilmi kogueelarve on 7 miljonit krooni, sellest umbes 5 miljonit peaks tulema Eesti Filmi Sihtasutuselt ning 800 000 krooni kultuurkapitalilt.
Hans H. Luik investeerib miljoni eesti mängufilmi (2005). Postimees, 7. juuli, lk 18.

Kriitiku pilguga

Linnar Priimägi: „“Kuldrannake“ on režissööri rumalus. Kes nurjatu käskis tal võtta säärase mõttetu materjali!“
Priimägi, L. (2006). Vääritu film. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 76-78.

Jaak Rand: „Stsenaariumist ilmnes dialoogide haprus. Arvan, et just dialoogide tõttu on filmi peetud seebiooperlikuks.“
Rand, J. (2006). Wow! Tallinn! Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 79-83.

Urve Eslas: „Jüri Sillarti «Kuldrannake» paistab silma heade karakterite poolest, kuid selle žanriline kaootilisus tekitab vastakaid tundeid. Filmi sümboliterohke ja fragmentaarne algus asendub keskel psühholoogilise draama ning põnevusfilmi piiril kõikuva muusika- ja tantsufilmi sugemetega segadusega, millele on raske ühest nime anda.“
Eslas, U. (2006). Lihtsameelsed päästavad maailma. Postimees, 13. märts, lk 18.

Olev Remsu: „Üheltpoolt on tänapäevasus iseväärtus, on ju suur asi ja suur julgustükk püüda peegeldada kohta ja aega siin ja praegu. /---/

Teiselt poolt on “Kuldrannake” üsna täpselt nn slapstick’i-võtmes, mida ei oskagi kohe tõlkida. Burlesk? Tögamine? Jämehuumor? Pull? Jalaga tagumikku? Kindlasti mitte satiir, mis hindaks ühiskonda kodanikupositsioonilt.

Eesraamis, proloogis, pannakse žanr paika, vaatajale antakse lubadus tinglikkuseklassi kohta: tegemist on mänguga, ärge otsige loogikat, ärge võtke asja tõsiselt, tellimus on täidetud kometina, tegemisruumi on jäetud neilegi, kes kunagi tahaksid asja lahendada ehk publitsistlikumalt ja tõetruumalt.
/---/
Slapstick eeldab domineerivas peaosas andekat koomikut või nende paari. Praeguses konstruktsioonis oleks tegelasena kõne alla tulnud kättemaksja Viktor, kes seisab kohanejatega  silmast silma, eriti saamamehe Feliksiga (Taavi Eelmaa), kes kunagi lõi temalt pruudi üle. Ent Viktori osa on ka kõige naeruväärsem, tema ei saagi olla pullitaja, muidu variseks kogu ülesehitus kokku. Pealegi ei sobikski publikul naerda invaliidi üle. Viktor ei ole ajaga kaasa tormanud, ent tema otsus kurjust karistada ja see vastik maailm õhku lasta ei ole sündinud eetilisest valikust, pigem haiglasest psüühikast. Viktor, kuigi loo käivitaja, ei prevaleeri, Sillart-Luik on protagonisti-anatagonisti asendanud ansamblimänguga, ükski tegelane ei tõusegi selles filmiloos eriliselt esile.

Draamatehnika soovitab luua karakterid äärmiselt vastandlikest tegelastest, siin on autorid iseennast piiranud: endise bändi liikmed on enam-vähem üheealised ja nende sotsiaalne staatuski on niivõrd-kuivõrd võrdne, nad esindavad ühesugust väärtusorientatsiooni, kui terroristihakatis maha arvata. Tõsi, elukutsed on erinevad, kuid sellel pole erilist tähtsust, need tunduvadki olevat kistud. Niisiis, seda enam on tulnud loota pildirea mõjususele ja näitlejate mängule, mis mõlemad on žanripärasest sõnumiloidusest hoolimata haaravad. Ja näitlejad mängivad lusti ja himuga, vabalt ja nakatavalt. Vaataja pilku köidab arvatavasti pigem vorm kui sisu, dilemma, kas pommimehe pauk tuleb või mitte, vajub tagaplaanile.

Kaks kunstiliiki võivad üsna täpselt tabada aja olemuse: need on arhitektuur ja poplaul. “Kuldrannakese” tänapäeva puudutavas osas, näeme villat, lossi ja lossiparki, mille kuulumine omanikele (Taavile ja Barbile) oleks siiski vajanud põhjendust, olgu või dialoogirepliigis. Kuidas selline oma tasku pisteti? Aga kui sihtauditooriumiks on keskmine televaataja, kes ei ole kunagi analüüsivõime ja kriitikameelega hiilanud, pole ka põhjendusel erilist vajadust: tema peab niikuinii kõiki jõukaid varasteks, mis ei pruugi olla eriti vale.

Lähiminevik on “Kuldrannakeses” avatud magusate šlaagritega ja see “tööriist” on küll õige, paremat lihtsalt ei ole olemas. Seda enam, et lähimineviku kohta ei tahetagi anda sotsiaal-poliitilist hinnangut. Tömbid nooled on sihitud oleviku suunas ja kunagise menubändi repertuaar lööks nagu kahte kärbest korraga: iseloomustab bändi ja nende liikmeid, aga meelitab publikutki film vaatama.

Film on vist sada protsenti rahvuslik, juba ingliskeelne pealkiri “Golden Beach” tundub kuidagi väga kauge ja võõrastav.“
Remsu, O. (2006). Paugub püstol, lendavad kilud. Sirp, 17. märts, lk 16.