Zoopark (2017)
Huviinfo
Autor oma filmist
https://www.muurileht.ee/kiirkohting-marta-pulk/
Tammemäe, H. (2017). Kiirkohting: Marta Pulk [filmist „Zoopark“]. Müürileht, 9. märts.
Filmist kriitiku pilguga
Peeter Sauter: „Hea näide sellest, et filmi annab teha ka kannatlikkuse ja empaatia pinnalt. Isegi kui idee on ette antud ja mitte oma surematu unistus, isegi kui pole leitud dramaatilist materjali kaadrisse ega koloriitseid (loe: tobedaid) persoone. Iga film ei pea olema külahulludest. Ehk on kõvem, kui teha andressöödilikult kandev film tavaelust.
Ei, Marta Pulk ei vaata tegelikkust nihkes ja väikse muigega (Andres Sööt küll väitis, et ka tema ei teinud nalja, võttis, mida nägi ja kuidas nägi, aga seep see ongi, et nähakse erinevalt). Vist on siis asi selles, et filmides tuleks jääda iseendaks. Mis tundub lihtne ja on lihtne öelda, aga paistab millegipärast olevat raske teha. Ikka tahaks olla parem ja huvitavam, kui ma olen. Ja ehk on siin dokitegemise tuum. Kui režissöör peab avama filmitavat, siis see õnnestub tal hästi, kui ta on kõigepealt avanud iseenda ja omaenda olemuse ära tundnud. See tähendab, kellena ta seda filmi teeb. See tähendab ka, et seljakotti pannakse vastutus ja koju jäetakse ambitsioonid. Ilma liigse dramaatikata. Küllap ma lihtsustan. Aga Marta Pulga lihtsus paneb nii mõtlema.
Filmis nagu polekski midagi väga erilist. Talitajatena töötavad vene naised, kes armastavad loomi, teisiti ju ei saakski (vist pole lihtne leida neid, kes tööks sobivad ja sinna tööle lähevad). Üks neist on talitaja olnud üle 50 aasta ja elabki loomaaias, kui ma õigesti aru sain, sest pärast öist pisiloomade lutitamist heidab ta magama töötunkesid seljast võtmata. On siis peaaegu üks talle lähedaste loomade seast. Nad on lihtsad. Ei kõhkle tööruumides suitsetades kaadrisse jäämast. Mis tähtsust sel! Samas on loomad neile omad ja omad on nad loomadele. Ühtviisi armsad on suured puuriloomad ja tilluksed hiired-rotid-küülikud, keda vivaariumis kasvatatakse suurtele söögiks.
Kooselu loomadega (olude sunnil on peetud lõvi, hunti ja leopardi ka kodus, ilmselt siis kutsikat toites ja ravides) on teinud lihtsad vene naised filosoofideks, õpetanud elu: „Loomad on ausad, kuigi julmad, sest loodus on julm. Aga inimese paroodia ahv on must ja tujukas. Inimene, külastaja, looduse julmust ei talu ja boamadusid toidetakse sanitaarpäeval, kui loomaaed on suletud. Kui mul on mure, ei räägi ma inimeste, vaid loomadega. Mida rohkem tegelen inimestega, seda rohkem armastan loomi.“ (Kas tõesti see tsitaat kuulub Antoine de Saint-Exuperyle, nagu peategelane väidab? Põgusalt netis kammides leian sarnast Mark Twainilt ja Konrad Lorenzilt, aga prantslaselt mitte — aga ega see olegi tähtis. Tekkis vaid mõte, et kui tegelane teeb filmis tsiteerides vea — ja ma ei tea, kas siin tegi —, kas peaks sellele kuidagi vaataja tähelepanu juhtima? Ei tea.)
Operaator Sten-Johan Lillel on vähemalt üks priima kaader, mis salvestub mällu. Kui ahve on kirutud, näidatakse neid läbi uduse klaasi. Ma ei tea, mis tähendus on kaadril, aga see salvestub mällu. Saan aru, et dokki väga palju operaatorikunsti lubada ei saa, aga mõne taolise ilukaadri võib jätta välja monteerimata küll.
Kogu see lihtsate naiste mõttesügavus (ise nad ennast tarkpeadeks ei pea) rullub lahti tasapisi, aplombita, see on nende loomulik olek.
Filmi lõpuosas on pikk episood poisist, kes töötas loomaaias, armastas loomi ja kui elevandid olid elevil turba allapaneku üle, hiilis kahe aia vahele neid pildistama. Teine töötaja aga ei märganud olukorda ja sulges ööseks värava. Poiss jäi luude raginal kahe värava vahele ja elab ratastoolis. Poiss on lihtne, räägib raskest sündmusest vahetult, viivitamisi. Rääkida on raske. Episood on üles võetud pieteeditundega ja kannatada saanud poissi ei kasutata ära, sentimenti ei pedaleerita. Seega vahelduvad filmis nunnud episoodid karmidega: kuidas elevant tõstab käsu peale kuulekalt üht või teist jalga, et jalad saaksid voolikust puhtaks uhatud, kuidas lutipudelist toidetakse pisikest peret ja vahele traagiline lugu (taolisi on loomaaiaelus ju küllaga). Ja kõik need mõjuvad oma loomulikkuses võrdselt.
Marta Pulk on suure tööga teinud eheda filmi, lihtsa, elusa ja ma ootan huviga, kuhu ta edasi liigub.
Sauter, P. (2017). Vahvad ja veidrad eesti naised ... hästi ja mitte nii hästi töötavates dokfilmides. Lisaks vanglalugu [„Eesti lood“: „Perpetuum mobile ja piiritud hinged“, „Burleskitarid“, “Gerassimovi naised“, „Põrgu Indias“, „Zoopark“, „Elu kombinaadi keldris“]. Teater. Muusika. Kino, nr 7–8, lk 106–117.
Asukoht ETV kodulehel:
Meie koostööpartnerid
© 2022 MTÜ EFA | efa@efa.ee |
Autoriõigused Toimetus.