Perpetuum mobile ja piiritud hinged (2017)

Vahetekst filmi alguses:

"Elu on võrrand, mis sisaldab tuntud tegureid, kuid ta on ja jääb alati lahendamatuks." Nikolai Tesla, leiutaja.

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Sauter: „Marianne Kõrveri ja Kaido Veermäe tandem tuli 2014. aastal välja markantse dokiga „Lained ja võnked”, mis rääkis loo vanapaar Aino ja Anatol Sügisest. Priima film, mida kiitsin siinsamas ajakirjas ja kus ei saanud saba ja sarvi aru, kas lollitavad filmitavad filmitegijaid või vastupidi. Mõistatamist jätkus kogu filmiks. Ent kaua koos elanud ja lahku mineva, pisut pentsikute esoteeriliste huvidega vanapaari lugu oli inimlik ja ehe. Olemas oli heaks dokiks vajalik materjal — üldinimlikud teemad koos inimlikult arusaamatu ja kummalise maailmanägemisega, mis mõjus siiski veenvalt.

Tolle doki peategelane leidurmees Anatol viis aga Kõrveri-Veermäe uute tegelaste juurde ja dokitegijad ei kõhelnud neid rekke tõmbamast. Õigesti tegid. Perpetuum mobile leiutaja, sugu vahetanud Anni ja peen pendlikeerutaja ja hingedepäästja Harri on veel koloriitsemad kujud. (Dokis on sisenaljana ka näha, kuidas eelmise filmi Anatol filmitegijad otse Anni tuppa viib. Sellest võiks aimata dokiseeria kujunemist, kui Annil oleks omakorda kontakte talle jutlustatava lapiku maa teooria huviliste või igiliikuri loojatega.)

Praeguses kommentaaris olen ma otse välja prahvatanud, et kangelanna on sugu muutnud ja otsib ust lõppematu energia varasalve juurde (seda teeb ju muide ka moodne kvantfüüsika sama tõsiselt, ja kes söandaks tõsifüüsikuid soolapuhumises kahtlustada), aga filmis antakse need asjad kätte tasapisi lahti kerides, järk-järgult, ja üllatusi jätkub kogu pooletunniseks filmiks. Ja järelemõtlemist hilisemaks. Nagu heas kinos peabki tegema.

Anni on erakordselt vahetu, sümpaatne ja siiras (kui tal on second thought, ja võimalik, et on, siis jääb see peenelt varjule). Talle sekundeeriv esoteerik ja psühhonõustaja Harri on sootuks teisest puust, tundub, vähemalt filmis, mängurlik ja kaval; ei oska hinnata, kui palju on filmipilt filmijate tuunitud ja kui palju päris Harri filmikuvandiga klapib, aga selge on, et ta mängib edevalt filmijatele kaasa ja filmijad kasutavad seda loomulikult ära. Ometi vajavad need kaks vastandlikku inimest teineteist ja saavad teineteiselt tuge. Küllap milleski mõistavad teineteist ja siis tahaksime meie omakorda neid mõista.

Tegelased on täis vastuolusid. Me elame sellele kaasa, kui Anni räägib väga reserveeritult oma kulukast soo vahetusest, mis sõi nahka päranduseks saadud ja üksipäini renoveeritud Ojasare talu ehk Eistvere mõisa moonakatemaja tulud. Me suudame alla neelata igiliikuri mudelid, sest neid presenteeritakse suure siirusega, ja paralleelselt näeme, et Anni suudab soomlaselt ära nihverdatud murutrimmerist ja jalgrattast ehitada vahva võrri. Aga siis tuleb puust ja punaseks seletus, et kuna Järvamaa tehiskõrgendikult näeb 60—70 kilomeetri kaugusele, mis ei sobi kokku kooliarusaamadega maa kumerusest, siis maa lihtsalt peab olema lapik. Harri aga räägib muheldes, kuidas ta käis Dharamsalas, aga siis teeb millegipärast apsaka ja ei ütle, et dalai-laama juures, vaid et dai-laama juures. Ah soo. Ja siis ma näen netist, et toosama mõisa kõrvalhoone, mille müügikuulutust filmis näidati ja mille müügist saadud tuluga Anni sugu vahetas, on täpselt sama kuulutusena siiani müügis. Dokfilm on Anni maja müügi reklaam!? Super.

Ühesõnaga, varsti ei tea vaadates enam, mida uskuda ja mida mitte. Pendlikeerutaja Harri liikleb BMW luksusdžiibiga, kaheksa aastat töötu ja elukohata Anni elab üsna luksuslikult. Ma loobun lootusest dokis reaalsusest sotti saada. Seda enam, et doki alguskaadrite tsitaat elektriuurijast geeniuselt Nikolai Teslalt viitab sellele, et elu on võrrand, mis sisaldab tuntud tegureid, kuid on ja jääb alati lahendamatuks. Siin on võti kogu filmi mõistmiseks — ärge lootkegi millestki aru saada! Mis muidugi tekitab tugeva soovi pähkel katki hammustada ja natukegi aru saada, mingu või hammas pooleks.

Mulle on selline lähenemine väga sümpaatne. Meenub näiteks Werner Herzogi täispikk dokfilm „Grizzly Man” (2005), kus kogu filmi jooksul ei saa aru, mis ja miks toimub (mees põgeneb ühiskonnast, et elada Alaskal koos karudega, kes ta lõpuks ära söövad) ja kust jookseb lavastuse ja eheda elu piir — kuigi Herzog väidetavalt vaid monteeris tema kätte sattunud materjali (mis kõlab romaani avalausena, et avaldame leitud ja kellegi tundmatu kirjutatud käsikirja). Tundub taas, et hea doki retsept on tempida üldinimlikku ja mõistetavat inimlike pentsikustega, millele on raske pihta saada. Et saaksime vaatajana oma pentsikute poolte üle juurelda.

Tean, et Kaido Veermäe punnis pikalt, et mängufilmi teha, ja küllap kunagi teeb neid juurde, aga ta dokke vaadates tekib tunne, et Veermäe kiiksud, mis oleksid ehk mängukatesse läinud, saavad dokkides igati hea väljundi. Dokitegemine ei tohi muutuda millekski, mida tehakse lihtsalt, et filmi teha, kui parajasti mängufilmi ei saa teha. Kuigi, jah, mängufilmi janus filmitegijad maandavad end viimasel ajal dokfilme lavastustega läbi segades ja mockumentary’eid vändates. Kes saaks neid süüdistada. Enam pole nõukaaeg, kus dokfilmitegelikkus peab klantsima ja petma, et ongi päris elu. Seda ei ole ta nagunii mitte kunagi.“

Sauter, P. (2017). Vahvad ja veidrad eesti naised ... hästi ja mitte nii hästi töötavates dokfilmides. Lisaks vanglalugu [„Eesti lood“: „Perpetuum mobile ja piiritud hinged“, „Burleskitarid“, “Gerassimovi naised“, „Põrgu Indias“, „Zoopark“, „Elu kombinaadi keldris“]. Teater. Muusika. Kino, nr 7–8, lk 106–117.

Asukoht ETV kodulehel:

http://etv.err.ee/v/dokumentaalfilmid/eesti_lood/saated/e6768b6a-a8f0-4888-a0af-a59d42cfd5e2/eesti-lood-perpetuum-mobile-ja-piiritud-hinged