Pihtimus (2017)

Filmis on näha katkendeid filmidest "Some Like it Hot", "The Kid", "Vertigo", "The Forest" ja Mariam Rigišvili ikooni “Mary of Egypt”.

Filmist meedias

Jaanus Noormets: „Kui parima võõrfilmi Oscarile kandideerinud „Mandariinid“ oli rohkem Eesti kui Gruusia filmi nägu, siis samuti Eesti ja Gruusia koostöös tehtud „Pihtimus“ on ikka läbi ja lõhki Gruusia film. Grusiinide tehtud ja näideldud, ka tegevus toimub ühes Gruusia külas. Eesti panustab sedapuhku heliloojaga (Sten Šeripov), terve filmi täieliku helindamise ja üleüldse postproduktsiooniga. Kaasprodutsent on taas Ivo Felt.
/---/

Kui „Pihtimus“ oleks film noir, võiks see naine olla klassikaline femme fatale – tapvalt kaunis ja salapärane olevus, kellest saab peategelasele vältimatu otsetee kindla allakäiguni.

Siiski ei kulge käsikiri nõnda prognoositavas suunas, kui võiks kõige eelneva põhjal oodata. Lõpuks on aga ikkagi õhus klassikalised teemad: sõna sõna vastu, kogukonna ühtehoid ja hukkamõist, aus ülestunnistus ja pagendus, vastutus ja otsustus. Lootus inimkonna headusesse küll ei kao, ent lööb pärast eetiliste dilemmadega silmitsi seismist pisut vankuma.
/---/

Ja veel üks tilk tõrva meepotis. Pooleteise tunni pikkune draama saab lihtsalt järsku otsa. Kui lõputiitrid hakkavad alt üles kerima, tahaks veel kümmekond minutit edasi näha, mis peategelasega edasi saab, kuidas tema probleem ikkagi laheneb. Praegune lõpplahendus jätab otsad lahti. Mõnes teises filmis oleks säärane käik ehk paslik, ent siinkohal ihkaks ikkagi konkreetseid vastuseid. Võib-olla aga annabki just see põhjust koduteel kaaslasega muidu üsna rutiinset draamat pikemalt analüüsida.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/4293081/pihtimus-tasane-kulgemine-gruusia-magikulas
Noormets, J. (2017). Tasane kulgemine Gruusia mägikülas. Postimees, 31. okt, lk 16.

Andrei Liimets: „Urushadze võtab teemasid ette üpris palju. „Pihtimus“ on justkui väike põnevusfilm, kus inimlik usaldus põrkub süüdistuste ja eelarvamustega. Usumees ­Giorgi sunnitakse vastamisi maiste ihade ja õiglustundega. Samal ajal on tegemist teoloogilise filmiga usust ja selle rollist ebakindlas ja patuses maailmas. ­Urushadze fookus on pööratud pigem sissepoole, teda huvitab märksa vähem külakogukonna sotsiaalne dünaamika ja rohkem isiklikud moraalsed ja eetilised dilemmad ning kaalutlused.

„Pihtimus“ on graatsiliselt filmitud ja näeb hea välja. Kaunid looduskaadrid vahelduvad efektsete stseenidega kirikukoori laulmisest. Gruusia liturgiline muusika vaheldub heliribal helilooja Sten Sheripovi alati hästi komponeeritud loominguga. Samal ajal on suur osa stseenidest sarnased nii välimuselt kui kulgemiselt. Ühelt poolt peegeldab see väikese koha elu monotoonsust, teisalt aga ei elavda kuidagi vaatamiskogemust.

Seal, kus „Mandariinid“ põles ka vaiksematel hetkedel tohutu sisemise energiaga, seisab „Pihtimus“ sageli paigal. Peaaegu kogu esimese tunni jooksul juhtub väga vähe. Kogu lavastusliku kõrge klassi juures näib stsenaarium, mille autor on samuti Urushadze, otsast kergelt narmendavat. Filmil on raskusi pinge ja fookuse leidmisega. Kord on tunne, et liigagi palju saab lihtsatesse lausekatketesse vormitud. Siis jälle, et tegevustik on tüütuseni hõre, ei haara sedavõrd kaasa, nagu materjal tegelikult vääriks.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-film-pihtimus?id=79973560
Liimets, A. (2017). "Pihtimus". Eesti Ekspress: Areen, 1. nov, lk 57.

Nele Volbrück: „„Pihtimuse“ kasuks räägib teemade käsitluse isikupära. Tõsised ja ambitsioonikad usk, moraal ja au on võetud ette pretensioonitult, ja mitte halvustavas mõttes. Lihtsuses peituv võlu jätab ruumi läheneda teemadele kära ja paanikata, liigse aupaklikkuse või kartuse koormata – justkui enesestmõistetavalt. Paraku pole teemade kätte ulatamine garantii, et nendega ka kuskile jõutakse, mis ongi vahest filmi suurim patt. „Pihtimus“ liigub sirgjooneliselt ja tasahilju. Sõlmitus laseb end oodata ja filmi kaalukama sündmusega kostitatakse alles teose lõpuosas. Intsident möödub ja … punkt, elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi. Otsad jäävad lahtiseks nii laiemas kontekstis kui karakterite kontekstis. Tervikuna mõjub see pealiskaudsena. Stsenaariumi nõrkus aga ei tähenda, et poleks võimalik nautida lavastust. Sümpaatsetes näitlejatöödes antakse väikeste võtetega edasi palju. Naerukurd siin, muie seal ning Giorgi ei ole üldsegi staatiline ikoon, mida pikliku näo ja seda raamistava juukseoreooliga mees välimuselt meenutab. Hästi toimivad tegelaste nägude suured plaanid, mis süstivad stseenidesse minimalistlikku pingestatust. Ei saa märkimata jätta ka eesti helimeeste detailitundlikku sooritust usutava olustiku loomisel, olgu helitaustal tsikaadide siristamine või veerev kruusaklibu külateel. Helilooja Sten Šeripov on taas suutnud luua „vähem on rohkem“-meetodil kaalukaid helimaailmu.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/ka-jumalasulane-on-inimene/
Volbrück, N. (2017). Ka jumalasulane on inimene. Sirp, 3. nov, lk 12.