Raivo Suviste portreefilm Nobeli rahupreemia laureaadist, akadeemik Andrei Sahharovist.
Andrei Sahharov toimetab köögis, diktor loeb ette daatumeid tema elukäigust ja saavutustest. 20. sajandi Venemaa on olnud suurte tragöödiate näitelava, lakkamatu järjekindlusega üritati tasalülitada Vene kultuuri demokraatlikke traditsioone. Vene teisitimõtlejate vaimseks liidriks tõusis Andrei Sahharov. Filmi stsenarist Marina Asari küsib Andrei Sahharovilt tema arvamust Lenini ja Gorbatšovi, ühiskonna vaesuse ja saamatuse põhjuste kohta ning mis on sotsialism (sünkroon). Videolt intervjuud vaadates räägib Sahharovi lesk Jelena Bonner, lebades voodis ja suitsetades, Andrei iseloomuomadustest, tema sisemisest vabadustundest (sünkroon). Ta meenutab Sahharovi mõtet: „Lenin oli traagiline kuju ja oma illusioonide ohver.“ Ta pole rahul, et Sahharovi püütakse näidata venemeelsemana, religioossemana ja poliitilisemana, kui ta tegelikult oli. 1980. aastal saadeti Sahharov sunniviisiliselt Gorkisse. Sahharov peab seda täiesti ebaseaduslikuks ja kuni elu lõpuni ei teadnud ta, milline istants või isik seda otsustas. Sahharov usub, et toona manustati talle kahtlaseid ravimeid. Arstiharidusega Jelena Bonner kirjeldab sealsete arstide julmust ja ebainimlikke eksperimente patsientidega, kasutades fašistlike vangilaagrite meetodeid. Bonner räägib, kuidas haiglas Sahharovi varjatud kaameraga pidevalt filmiti. Andrei Sahharovi matusetalitus õhtupimeduses, peetakse kõnesid ja loetakse luuletusi. Rahva hulgas jälgivad talitust militsionäärid. Oktoobriparaad Moskvas, tänaval sõidavad tankid, mööduvad rahvahulgad loosungite ja lippudega. Mälestusplaat Sahharovi maja seinal, aknal lilled ja venekeelne plakat palvega andestada. Katkenud jäljerada lumisel Vostrjakovskoje kalmistul, kuhu on maetud Sahharov. Diktoriteksti loeb Tõnu Mikiver.
Vaata lisainfot selle filmi kohta