Rohelised kassid (2017)

Filmist meedias

Juhan Raud: „Esiotsa kulgeb filmi süžee väga sujuvalt. Ka näitlejatööd on suurepärased: Tõnu Kargi mängitud Markus on võimas kuju, tema vastuolud ja sarm lisavad kogu filmile mingi täiesti uue mõõtme. Kuuldavasti kirjutas režissöör ja stsenarist Andres Puustusmaa selle rolli just nimelt Kargile. Selles tegelaskujus on nii soojust kui ka trotsi, nii uhkust kui ka elujanu, nii ettenägelikkust kui ka tagasivaatlikkust. Kark laveerib sujuvalt sõbraliku muheduse ja karmi raskemeelsuse vahel, elukogemus ja uudishimu põimuvad omavahel veatult. Markus on paradoks: ühteaegu karismaatiline ja väsinud; korraga liiga palju ja liiga vähe näinud mees.

Selle taustal mõjub ehk mõnevõrra kummaliselt, et ta alustab filmi mõistulooga pahast skorpionist ja naiivsest kilpkonnast. See on valm, millel on selge moraal: mitte keegi ei muutu eales ning igaüks jääb oma olemusele truuks. Markuse käele on küll skorpion tätoveeritud, ent mingit kandvat kujundit sellest filmis ei teki. Kargu suurepäraselt mängitud tegelane on vastuoluline ja põiklev, tal polegi mingit selget olemust, mille kohta see mõistujutt võiks käia – ja just see ta nii lummavaks teebki.

Markuse sõber Eduard (hüüdnimega Štšuka ehk Haug) on aga melanhoolne, ehk natuke aristokraatliku olekuga heasüdamlik varas, kes on vanglas olles tõepoolest muutuse läbi teinud. Eduard kannatab mäluhäirete all (siit ka julm hüüdnimi) ning peab nüüd pealt nägema, kuidas tema isiksus ja kontakt maailmaga aeglaselt haihtuvad. Esialgu mõjub tema mõningane saamatus peaaegu armsalt, ent peagi saab selgeks, et asi on naljast kaugel. Ometi mängib Sergei Makovetski teda nõnda, et Eduardi traagikale lisandub ka mingi teatav kergus, mis paneb talle ainult rohkem kaasa tundma ja elama. On näha, et Eduardile on kõige olulisem inimväärikus, ning seda paeluvam on see, kuidas ta püüab raskes olukorras enda oma säilitada.