Savvusanna sõsarad (2023)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Anna Hintsiga

Kes on naised sinu filmis? Kui hakkasid neist filmi tegema, siis mida läks tarvis, et nende sisemaailm lahti murda?

Ma ei saa avaldada enamiku naiste identiteeti. See on osa sellest turvalisest ruumist ja kokkulepetest meie vahel. Küll aga saan rääkida Kadi Kivilost, kes osaleb filmis enda näoga. Meid ühendab sarnane minevikukogemus. Peamiselt keerulised suhted emaga. Kadi ise soovis filmis osaleda, sellest protsessist osa võtta.

Mis puudutab sisemaailma lahti murdmist, siis režissöör peabki oskama luua ruumi, kus toimuks avanemine, et intiimsus ja haavatavus saaks tekkida. Olin filmi tehes ka ise haavatav, võtsin ennast koos naistega saunas alasti. Kui režissöör tahab luua midagi sellist, mis päriselt vaatajale naha vahele poeb, peab ta ka ise ihu ja karvadega täielikult haavatavaks muutuma.

Mõistagi aitas kaasa suitsusaun ise. Mulle oli oluline, et suitsusaun oleks kuum, ma ei tahtnud hakata midagi võltsima. Suitsusaunaseanss kestab tavaliselt umbes neli tundi, kuigi vahepeal käiakse ka õues hingamas. Sealne soojus ja hämarus aitavad luua keskkonna, kus inimesed avanevad. Režissöörina pidin olema selle ruumi hoidja ja looma turvalise õhkkonna. See tähendas, et õueski ei tohtinud olla mingisugust lärmi.

See, kuidas me koos võtete ajal maal elasime, käisime kaevul vett võtmas, tiigis ennast kastmas ja nautisime ümbritsevat looduslikku energiat, aitas kõik avanemisele kaasa. Veel enam, turvatunnet süvendas see, et ei mina ega operaator Ants Tammik ei tahtnud naiste paljaid kehasid vaadata seksualiseeritud pilguga.

/---/

Räägid oma loo ära ka «Savvusanna sõsarates». Kui erinev on nii valusa loo rääkimine oma filmis kaamera ees, võrreldes mõne privaatsema kohaga, kus sa tead, et maailm ei kuule su lugu? Oli selle loo nii avalikul jagamisel ka ootamatu tervendav mõju?

See oli huvitav protsess, sest ma algselt ei mõelnudki seda lugu filmi sisse jätta. Kui selle võtete ajal saunalaval välja rääkisin, siis ma ei mõelnud üldse, et keegi filmib või publik hiljem seda kuuleb. Tol hetkel läksin sügavale selle loo sisse ja olin keskendunud sõsaratele, kes saunas minuga koos olid. Jagasin neile oma lugu ja ruum mõjus nii turvaliselt, et rääkimise ajal ma ei olnud enam režissöör, kes teeb filmi. Ma olin Anna, kes jagas oma lugu. Selliselt, nagu ma oma meenutust filmis jagan, ei olnud ma mitte kellelegi seda rääkinud. Aga see lugu lihtsalt tuli, ma elasin selle läbi, mu keha mäletas.

Aga kuna tegemist oli isikliku looga, siis olin pärast kahtlev, kas seda stseeni filmi sisse jätta. Kui minna naistega koos sauna, siis seal on kõik naised mingisugust seksuaalset vägivalda kogenud. Materjalis oli palju lugusid vägistamisest. Kui oli tarvis Sundance’i instituudile rahataotlus esitada, siis töötasin montaažis Martin Männikuga, kellega oli tarvis leida materjalist 20 minuti pikkune lõik. Martin valis materjalist minu loo, ilma et ta oleks teadnud, et tegemist on minu looga. Ma alguses puiklesin vastu, ent ta muudkui korrutas, et see on meeletult tugev lugu. Ma usaldasin ja mõtlesin, et olgu. Sellega, et mu lugu filmi sisse läks, toimus mu kogemuse teine valideerimine ja seegi osutus tervendavaks kogemuseks.

Kolmas valideerimine toimus Ameerikas Sundance’il, kui vaatasin oma filmi koos publikuga ja olin nii liigutatud. Tundsin, et see on minu lugu, see on minuga juhtunud ja nii on. Sellega tuli tohutu jõud. Sain suure auhinna ja nutsin seda vastu võttes, sest see kõik oli nii ootamatu. Aga nendes pisarates võis ka näha, et minuga toimus taas valideerimine. Teadsin nuttes, et enda kogemusest rääkimine on okei ja see puudutab kedagi. Kui vaatan tagasi sellele Annale, kes oli täiesti katki, mõtles enesetapule ega teadnud, kas jääda ellu või mitte… Oh, nii lahe, et otsustasin ellu jääda!

Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7738885/intervjuu-auhinnatud-saunafilmi-rezissoor-anna-hints-nii-lahe-et-otsustasin-ellu-jaada
Sauter, R. (2023). Auhinnatud saunafilmi režissöör Anna Hints: nii lahe, et otsustasin ellu jääda! Postimees, 24. märts, lk 18.

Arvustusi

Andrei Liimets: „Teisalt võtab selline rõhutatud kehalisus vaatajalt ära ühe vahendi oma hinnanguid anda ja harjumuspärastele hoiakutele toetuda – loeme ju enamasti inimest miimika, ilmete, silmade põhjal – ning omandab ootamatul moel hoopis kõrgema abstraktsiooni mõõtmed. Nii astubki „Savvusanna sõsarad“ Lõuna-Eesti sauna spetsiifikast otse universaalselt mõistetavale, peaaegu keelevälisele tähendustasandile, mis on küllap ka trumpkaart piiride tagant Eesti dokumentalistikale seni kättesaamatuks jäänud edu püüdmisel.

Muljetavaldav on „Savvusanna sõsarad“ ka tehniliselt. Esmaklassilise töö on ära teinud nii operaator Ants Tammik kui ka helioperaator Tanel Kadalipp. Mõelge vaid hetkeks: kuidas filmida põnevalt üht saunaskäiku? Kuidas üldse saunaskäiku filmida? Vanas tarekeses on pime ja kaameravaenulikult kuum, liikumisruumi napib, liikumise vähesus kahandab ka filmitava tegevuse vaheldusrikkust. Ometi ei ole „Savvusanna sõsarate“ pildikeel hetkekski igav ega muutu üksluiseks. Küürimine on püütud kaamerasilma igast 3D-efektist elavamalt, erisugused kehatüübid on muudetud paeluvaks, ruumi täitev suits paistab suisa nõiduslik.
/---/

„Savvusanna sõsarad“ on ühtaegu poliitiline ja poeetiline, päevakajaline ja ürgne. Epistlit ei peeta, moraali ei loeta, küll aga heidetakse meikimata moel vaataja ette tegelaste kogu kogetud ilu ja valu. Kuigi teemad muutuvad pooleteise tunni jooksul üha raskemaks, ei ole see lõppkokkuvõttes ängistav, vaid väestav ja vabastav lugu – kutse jagama ja rääkima, palve haavatavust lubama ja haavatav olema, julgustus iseendaks saama ja jääma.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120161626/arvustus-valja-higistatud-valu-savvusanna-sosarad-peaks-olema-meestele-kohustuslik-vaatamine
Liimets A. (2023). Välja higistatud valu. Eesti Päevaleht, 23. märts, lk 14–15.

Aurelia Aasa: „Seejuures ei näe me alati kõnelejate nägu. Mõnedele eredatele pärlitele vaatamata jääb dokumentalistika endiselt sageli kinni rääkivatesse peadesse. „Savvusanna sõsarate“ keskne karakter on keha, mitte nägu. Vahepeal tabame küll niiskeid, näo ette vajunud juukseid või silmapaari, ent väga harva saab näo kokku viia jutustatava looga.

Teatud juhul on näo varjamine kaitsekilp. On aga ka kunstiliselt paslik, et naise kehaga seotud lood on visuaalselgi tasandil edasi antud just naise keha kaudu. Saunalavale kronksu tõmmatud jalad, kõhud, turja piitsutavad kaselehed, mööda kehavolte voolavad higipiisad – Ants Tammiku tundlik kaamerasilm jälgib saunalaval lebavaid naisi objektiviseerimata, isegi teatud liiki naturalistliku huvi ja aususega.

Saun, kehad ja lood – need kolm pealtnäha argist komponenti dikteerivad pea kogu filmi. Eriefektide ja filtrite ajastul on peaaegu fenomenaalne, kui vähestest elementidest on kokku laotud „Savvusanna sõsarad“.

Naiste hääl on loonud rahvusvahelisel kinoareenil fookust juba aastaid ning ühel või teisel moel on saunas üles kerkinud teemad leidnud kõlapinda varemgi. „Savvusanna sõsarate“ trumbiks on vahetu vestmisstiil. Üha enam kohtab (dokumentaal)filme, mille sisu oleks justkui vastutulek vaataja ootustele või turundusjuhi nõuannetele. „Savvusanna sõsaraid“ juhivad tegelaste lood, mis on montaažirežissööride käe all köidetud veenvaks tervikuks.

Isegi filmi rütm kulgeb saunaskäigu taktis. Kord lõõtsutame ühes filmi protagonistidega saunalaval, tundes kuumusest (teemadest) teatud pitsitust. Hetkel, mil saun valgub tühjaks värske õhu kätte või jääauku, saame meiegi puhata, märgates Lõuna-Eesti maalilist olustikku ja kõnekaid detaile, näiteks suitsusauna laest alla rippuvaid suitsulihakäntsakaid või uduseks tõmbunud aknaklaase.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7739566/nadala-film-naised-saunas-raakisid-ja-kuidas-veel
Aasa, A. (2023). Naised saunas rääkisid … ja kuidas veel! Postimees: AK, 25. märts, lk 16.

Annika A. Koppel: „Üks asi on saunajutud saunas, aga saunajutud filmis on sootuks midagi muud. See, mis peaks sauna jääma, tuuakse avalikkuse ette. Valikute tegemine ei olnud kindlasti lihtne, ja kas siin üldse on õigeid ja valesid valikuid? Piirid inimeste sees on ju nii erinevad, moraalne valulävi eri kõrgustel. Seda, mida täna sai parimas usus öeldud, homme võib-olla enam ei ütleks. Me ise ka kasvame ja areneme. Kas kõik see, mida öeldakse, on filmi seisukohalt ilmtingimata vajalik? 

Kõrvalepõikena — naiste jutud on justkui õhus, pärast pikka vaikimise aega neid maailmas juba isegi oodatakse. Kanada režissööri Sarah Polley’ film „Women Talking” sai just Oscari kohandatud stsenaariumi eest. Film on inspireeritud Miriam Toewsi samanimelisest, 2018. aastal kirjutatud romaanist, mis põhineb tõsielusündmustel. Siingi jagavad naised oma ränki kogemusi. Maailmal on lõpuks aeg naisi kuulata; ega ilmaaegu pole MeToo liikumine läbi murdnud, feministide pikast võitlusest rääkimata. See kõik on aktuaalne ka Eestis, võta või Eeva Mäe ooper-vestern „3. oktavi F”. Siin kohtub üks maskuliinsemaid filmižanreid, vestern, feminiinse hingelise algega, milleks on kõige võimsam jõud, naise hääl. Seda on võimatu mitte kuulda. /---/

Saunafilme on muidugi tehtud omajagu. Meelde on jäänud 2010. aastal Pärnu filmifestivali võitnud Joonas Berghälli ja Mika Hotakaineni „Eluaur/Miesten vuoro”. Seal istusid saunas soome mehed ja rääkisid endast. Saunad olid erinevad ja erilised, ehitatud näiteks autosse, kombaini või telefonikabiini. Mehed rääkisid seal liigutavaid lugusid armastusest, sõprusest, lähedaste surmast, vanglakogemustest — ühesõnaga, elust. Roostes keriste kuumuses puhastasid nad nii ihu kui ka hinge. Nii et saun toimib ikka ühtemoodi, ole sa naine või mees.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/7435
Koppel, A. A. (2023). Suitsusaunateraapia Eesti moodi. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 108–114.