Mihkel (2018)

Filmi saamisloost

2004. aastal leiab hüljatud sadamasilla tugesid kontrollima läinud sukelduja hullusti rapitud ja kilesse mässitud mehe surnukeha. Selgub, et tegemist on narkokaubandusega seotud leedulasega. Juhtum äratas huvi seni valdavalt dokumentaalfilme vändanud režissööris Ari Alexander Magnússonis ja 14 aastat hiljem on ekraanidel mängufilm „Mihkel“. Tõsi, leedulaste asemel on tegelasteks eestlased ja neid kehastavad eesti näitlejad.
Magnússon rääkis, et alkoholi- ja narkosõltuvus on Islandil tõsine probleem ning pea igal perekonnal on kapis mõni luukere. Ka tema enda noorem vend – mis siis, et haritud ja jõukast perest päris – sattus teismelisena narkosekeldustesse.
Leedu vahetati Eesti vastu mitmel põhjusel. Algul muretses Magnússon asjasse segatud inimeste tunnete pärast. Kui aga 2008. aastal oldi lõpuks valmis kaamerad tööle panema, tabas Eestit majanduskriis ja Islandi filmifondi toetust kärbiti enam kui 50 protsenti. Plaan vaadati üle ja alustati hiljem täiesti uue trupiga.
Nõukogude Liit ega Eesti pole Magnússonile võõrad, tema islandlasest isa tutvus venelannast emaga siis, kui viimane Moskvas GITISes õppis. Eestisse sattus režissöör esimest korda varastes 20. eluaastates, kui Leningradist 1989. aastal Narva kaudu siia sõitis. See oli talle paras šokk ja seletab ka seda, miks filmis tegutsevad mehed just Narvast pärit on.
Filmi islandikeelne pealkiri „Undir Halastjörnu“ tähendab eesti keeles „Komeedi all“, sest taevasse ilmuv komeet on ajaloos alati halb enne olnud: oodata on sõda, näljahäda, katku ja üldse igasugust häda ja viletsust. „Võtsin endale kunstnikuvabaduse lugu sellele üles ehitada. Filmi alguses leiavad poisid rannalt kivi, mida nad komeediks nimetavad, ja see toob neile edaspidises elus halba õnne. Aga inglise keeles ei kõlanud see hästi, jäi mulje, nagu oleks tegemist mingi kosmosefilmiga,“ selgitas režissöör.
Magnússonil on tugev allergia igasuguste autoritaarsete süsteemide suhtes. See seletab ka Eesti vaatajale mõnevõrra mõistmatuks jäänud narkoäri juhtivaid luteri kiriku vaimulikke. Aga islandlasele polevat siin mingit probleemi. Harja ajab tal punaseks ka Islandi inimeste suhtumine sisserändajatesse, eeskätt idaeurooplastesse. /---/
Allikas: Alla, H. (2018). Tõde piltpostkaardi taga. Postimees, 22. okt, lk 19.

Katke intervjuust režissöör Ari Alexander Magnússoniga

Algselt oli vist plaanis dokfilm?
Algne käsikiri oli valmis juba 2007. aastal, mul oli juba ette näidata mitu olulist dokki, nagu „Karjuv meistriteos“ ja „Maailma äärel“ („Gargandi snilld“, Ari Alexander Ergis Magnússon, 2005; „Syndir feðranna“, Bergsteinn Björgúlfsson, Ari Alexander Ergis Magnússon, 2008 – toim), mis räägib poiste kuritarvitamisest ühes noorte turvakodus ja sellest, kuidas Islandi riik ise kasvatab kurjategijaid.

Mingil hetkel muutus „Mihkel“ aga mängufilmiideeks, sest lugu ise on äärmiselt lihtne ning peategelane on surnud. Kõik punktid täidetud, miks seda dokina tegema ei peaks.

2007. aastal käis kogu Islandis suur rahapidu ja ma vaatasin juba siis, et mis inimesed, mis toimub … 2008 algas finantskriis ja filmirahastust kärbiti 50%. Ka „Mihkel“ lükati sahtlisse. 2011. aastal sai alguse mu side Eestiga, sest võtsin oma lühifilmiga osa kultuuripealinna filmiprojektist „60 sekundit üksindust aastal Null“, milles osalesid oma üheminutiste lühifilmidega 60 filmitegijat üle maailma. Koostöös Eesti produtsendi Evelin Soosaar-Penttiläga pakkusin Islandi filmikeskusele välja mõtte teha koos üks lühifilm, aga nemad pakkusid omakorda, kas ma ei taha hoopis uuesti kätte võtta „Mihkli“. Eesti pool ei olnud väga vaimustuses, sest lugu on väga sünge, aga läksime lõpuks sellega töösse, olles peategelased leedulastest eestlasteks muutnud.

Mis oli erinev esimest korda mängufilmi tehes?
Kuna algne produtsent oli finantskriisi järel projektist täiesti kõrvale jäänud, oli mul keeruline leida uut produtsenti, kes oleks huvitatud selle filmi tegemisest. Nad ütlesid kõik järgemööda ära, sest ei näinud, kuidas nad võiksid oma investeeringu selle looga tagasi saada. Muus osas tuleb tunnistada, et mulle tundus mängufilmi tegemine isegi lihtsam, sest kõik on ette planeeritud ja struktureeritud.

Kuidas eesti näitlejad valiti?
Olin Kaspar Velbergi näinud juba ühes teises filmis, „1944“. Oluline on see, kuidas näitleja energia sobitub tegelaskuju omaga ja teda esimest korda nähes sain kohe aru, et see ongi Igor, ta on siin kohal. Selleks ajaks olid mul juba paigas kaks põhilist islandi näitlejat, Atli Rafn Sigurðsson, kes on mu sõber, ja Tómas Lemarquis oli ka tuttav, kuna Island on nii väike ja kõik tunnevad kõiki.

Nemad olid paigas, ja ma hakkasin uusi tegelasi oma peas sobitama nendega. Mida kindlamalt näitlejaid valid, seda parem, sest vahel ollakse tõeliselt solvunud kui näitlejaproovile ei järgne rolli pakkumist. Ma pean siiski vahel toetuma lausele: kunstis ei ole sõpru. Katsetasin Mihkli rolli üht teist eesti näitlejat, kes sobis imehästi, aga oli justkui natuke liiga kena, heas vormis, karismaatiline. Sisetunne ütles, et ehk ei ole valik õige. Evelin soovitas Päärut, kes ilmus juhuse tahtel just välja samast NO99 teatrist, kus me lõunat sõime. Tal oli tugev fuck-you-olek ja ilmselt oli ta eelmisel õhtul joonud. Ta tundus hästi „Mihkli“ tegelasega sobivat. Meenub teine kunstimaailma mõiste – hirm otsuste ees, mida pärast ei saa enam muuta. Ma ei tahtnud lõplikku otsust teha. Lõpuks otsustas unenägu: unes näitasin teistele filmi­plakatit, millel oli kahkjasvalge rase mees, klistiiritoru tagumikus, käsi hoidmas dušipead. Mees plakatil oli Pääru Oja.

Intervjuu täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/tavaliste-inimeste-erakordsed-kuriteod/
Priimägi, T. (2018). Tavaliste inimeste erakordsed kuriteod. Sirp, 26. okt, lk 22–23.

Katkeid intervjuust näitleja Pääru Ojaga

Õigus on neil, kes ütlevad, et tänavust sügist, kui rääkida näiteks filmidest, võiks tähistada nimega Pääru Oja.

Juba on kinodes Kaur Koka lavastatud müstiline „Põrgu Jaan”, kus 29-aastasel Päärul on silmapaistev roll. Peagi jõuab kinodesse Islandi-Eesti ühistööfilm „Mihkel” ning kohe seejärel Veiko Õunpuu film „Viimased”, milles mõlemas mängib ta peategelast. Teles jookseb ambitsioonikas krimisari „Lõks”, kus Pääru on keskne tegelane. Ja on säravad teatrirollid. /---/

Mängisid Islandi-Eesti koostööfilmis nimega „Mihkel”, mis räägib sellest, et üks kutt läheb Islandile...See on tõestisündinud lugu, mis tegelikult juhtus kahe leedukaga. Islandil teavad seda lugu kõik, sest see oli suur traagika, millest sealne meedia väga palju rääkis. Ühesõnaga üks Leedu poiss, kes elas Islandil, kutsus teise külla ja ütles, et kui juba tuled, siis neela narkootikume ja too siia. Selline narkomuula lugu.

Aga ei juhtunud see, et need narkootikumi pakikesed lähevad kõhus katki, mis pidavat olema ilus surm, vaid tal tekkis sooleummistus. Kõik ta sisikonnas hakkab tagurpidi käima, midagi välja ei tule...

Aga Islandiga seoses tahtsin rääkida seda, et Islandi inimesed on kõige rohkem kinos käivad inimesed, kõige rohkem lugevad ja kõige rohkem kunstinäitustel käivad inimesed maailmas. Teatri osas, nagu ma aru sain, nad meiega siiski ei võistle. Meie teatriusk on natuke suurem. Aga sealsed inimesed on tõesti kultuursed. Kui palju on selle väikese rahva hulgas ainuüksi andekaid kirjanikke! /---/

Kuivõrd sa seal filmi tehes tundsid, et see on midagi muud, kui oled seni teinud?
Väga tundsin. Kuna Islandil on vägev ja unikaalne loodus, siis käiakse Hollywoodist seal sageli filmimas. Firma, kes tegi meie filmi, korraldab Islandil ka Hollywoodi filmitegijate võtteid. Kui seal võtteplatsil inimestelt küsisin, milliseid filme näiteks mõni valgustaja või rekvisiitor on teinud, siis vastuseks kuulsin suuri-suuri kassahitte. Kõik need Batmanid ja teised. Loomulikult oli seda kogemust võtteplatsil tunda. Muide, sellega seoses tuleb mulle meelde, et sain seal endale Clint Eastwoodi kampsuni. /---/

Intervjuu terviktekst:
http://epl.delfi.ee/news/lp/paaru-oja-tahtsin-minna-fuusikat-oppima-aga-edevus-sai-voitu?id=83959914
Ranne, R. (2018). Pääru Oja: tahtsin minna füüsikat õppima, aga edevus sai võitu. Eesti Päevaleht: LP, 13. okt, lk 12–18.

Katkeid intervjuust näitleja Tómas Lemarquisiga

Üht peaosa Islandi-Eesti koostööfilmis „Mihkel“ mängib Islandi näitleja Tómas Lemarquis, kelle filmograafiasse kuuluvad osatäitmised nii Hollywoodi hittfilmides kui filmifestivalidel pärjatud art-house’i linateostes.

Te kehastate „Mihklis“ kummalist tüüpi nimega Bobo. Kes see niisugune on?
Bobo kasvatab üksi oma kuueaastast tütart ja on samal ajal narkosõltlane. Sõltuvuse kaudu satub ta narkotehingusse, mis läheb järjest enam käest ära ja lõpeb traagiliselt. Aga kõigist neist tüüpidest on tal vist kõige enam südametunnistust. Ta ei taha lõpuni välja minna, vaid taanduda punkti, kus kõik oli veel enam-vähem okei.

Pääru Oja on intervjuudes kõrgelt kiitnud Islandi filmimeeskonda ja oma partnereid. Mis teid Eesti näitlejatega töötamise juures üllatas?
Koostöö oli väga hea. Pääru Oja ja Kaspar Velberg on suurepärased näitlejad ning andsid endast kõik. Näiteks Pääru jõi haiget ja valudes meest mängides meeletult vett, et oksendamisstseen ehtsalt mõjuks, ja nii ta päriselt oksendaski. See ei olnud näitlemine, ta neelaski need asjad alla. Minu jaoks oli äärmiselt inspireeriv töötada koos inimestega, kes endast kõik annavad. /---/

Mul ei ole mugav seda küsida, aga siiski. Te olete suurpärane näitleja, aga teie välimus on samuti erakordne, tavapärasest erinev. (13-aastaselt põdes Lemarquis haruldast haigust alopeetsiat, mille tagajärjel kaotas kõik kehakarvad, kaasa arvatud kulmud ja ripsmed – toim.) Mis tunne on, kui keegi üritab teid filmi saada just väljanägemise tõttu?
Jah, seda on ette tulnud. Aga nagu prantslased ütlevad: „Supi sisse ei sülitata.“ Ma olen tänulik ka nende filmide eest. Inimesed paigutavad mind välimuse tõttu kohe mingisse lahtrisse: see on nüüd tüüpiline pahalane või hullumeelne või midagi sellist. Võiksin võtta ohvrirolli ja tõdeda: „Näe, see kuri maailm tahab mind ainult niisugusena näha!“ Aga see annab võimaluse asjale avatult läheneda ja teha midagi hoopis muud, muuta ennast ja muuta maailma.

Seepärast olen eriti tänulik filmile „Ära puutu mind“ (2018, rež Adina Pintilie), mis lubas mul olla mina ise (näitlejatele jäid filmis pärisnimed – toim). See andis võimaluse pääseda välja sahtlist, kuhu sind liigitatakse. Ja teiselt poolt, mind ei huvitagi olla reakodanik, hr Igaüks. Ma tahan olla mina ise.

Intervjuu terviktekst:
https://kultuur.postimees.ee/6434655/tomas-lemarquis-peab-eesti-naitlejaid-suureparasteks
Alla, H. (2018). Lemarquis peab Eesti näitlejaid suurepärasteks. Postimees, 22. okt, lk 18–­­­­­19.

Arvamusi filmist

Katariina Rebane: „„Mihkel” on lugu sellest, kuidas asjad võivad väga valesti minna. Kiire raha ja suur risk ei tasu ennast ära, kuid õnneks film liiga palju ei moraliseeri ja näitab oskuslikult võrdsete võimaluste illusiooni. Selliste filmide puhul, kus kurblik lõppmäng on ette teada, muutubki kõige keerukamaks probleemiks, kuidas esitada lugu vaatajale põnevalt. Siin on tulemus saavutatud peamiselt erinevate tegelaste kaudu, vaadeldes nende psühholoogilisi portreesid ja personaalseid heitlusi. Film ei maali tegelastest mustvalget pilti, ei püüa neid liiga palju välja vabandada ega üheselt süüdi mõista. Meie ette tuuakse lihtsalt kurbmäng ja rida lolle otsuseid, mille tingivad kasuahnus ja hiljem hirm vahele jääda. Tegelasi näidatakse seejuures inimlike ja realistlikena. Ka loo kõige suurem pahalase Jóhanni (Atli Rafn Sigurðsson) loos näeme eri tasandeid ja mingit survet, mille all ta elab – olla midagi enamat, võita äia heakskiit, kuuluda rikkasse koorekihti.

Filmi pealkiri on küll „Mihkel”, kuid paljuski paistab olevat tegemist nelja mehe erinevate lugudega. Kõigil neil on oma taak, mured, ambitsioonid ehk oma väljajoonistuv lugu. Nelik mõjub koos ka hästi, samuti sõbrapaaride (eestlased, islandlased) omavaheline dünaamika. Mihkel kui sinisilmsuse võrdkuju filmis ei ole õnneks siiski liiga ullike. Igori tegelaskujus on mingit ambivalentsust, mis sinna sobib. Ta jätabki mulje, et kuigi hoolib oma lapsepõlvesõbrast, kes on talle olnud venna eest, ei kõhkle ta ka pikalt, et sõbrale nuga kõhtu lüüa. Kogu aeg kõnnitakse kuskil sõpruse ja ärakasutamise piiril. Eriti aga tahaks esile tõsta Bóbó tegelaskuju ja tema realistlikku kehastust Tómas Lemarquis’lt, samuti narkomaanist isa Bóbó ja tütre suhet (Islandi lapsnäitleja on samuti väga hea).

Filmil on mõned konarused: osa dialoogi mõjub ebaloomulikult ja tempo on kohati liiga aeglane – vaataja teab, mis käike hakatakse tegema, mis juhtub, aga selle juhtumiseni läheb liiga kaua aega. Jah, Islandi maastikud on lummavad, samuti Islandi muusika, kuid lõppeks vaatame lugu ega taha sellest välja astuda, milleks sündmuste aeglane arenemine paaris kohas sunnib. Üldiselt on aga film terviklik ja ega islandlased (nagu ka eestlased) armasta asju eriti kiiresti teha.“

Arvustuse täistekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/tume-krimidraama-mihkel-lugu-sellest-kuidas-asjad-voivad-vaga-valesti-minna?id=84060016
Rebane, K. (2018). Tume krimidraama "Mihkel". Lugu sellest, kuidas asjad võivad väga valesti minna. Eesti Päevaleht, 22. okt, lk 12.