Leedu režissööri Marija Stonytė dokumentaalfilm jälgib Leedu kaitseväe ajateenistusse asuvaid noori naisi. Näiteks Karina kaitseväkke astumise eesmärk oli teha oma elus midagi enamat kui terendav töö Maxima kaupluses, samas kui patriootlikult meelestatud Agne on teenistuse algust kaua oodanud ja soovib anda endast kõik, et kodumaad kaitsta.
Film algab Agne kaitseväkke astumisega ja lõpeb aasta pärast ajateenistuse lõppu salvestatud epiloogiga. Füüsilised treeningud ja sõjaline väljaõpe ühes allumiskultuurile kohanemisega on taustaks ülepingutusest tekkivale vaimsele kurnatusele. Stressi maandamiseks ja enesega toimetulemiseks loovad peategelased suhteid teiste ajateenijatega ning püüavad igaüks omamoodi vastu pidada. Karina 20. sünnipäeval jäävad aga säraküünlad puhumata ning ta satub haiglasse.
Lüroeepilise dokumentaalfilmi valdavalt vaatlevat visuaalset käsitlusstiili ilmestab Arian Levini ja Ann Reimanni loodud muusikaline kujundus. Jälgivale kaamerale sekundeerivad vestlused peaosalistega. Ajateenijad jagavad teineteisega hetkelisi emotisoone ja mõtteid sõduriks olemise funktsioonidest. Omaette tasandi moodustavad ekslevate lindude ja putukate vahelesegamised kaitseväe olmes, mis mõjuvad kord jumaliku vahelesekkumisena, kord autoripoolse kommentaarina.
Aasta pärast teenistuse lõppu on näiteks turvalise rutiiniga kohanenud Gintare ametis sealsamas kaitseväes, Agne töötab kohvikus ning Karina lükkab kaubakoormaid Maximas. Midagi oleks justkui muutunud.
Vaata lisainfot selle filmi kohta