Karv (2019)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust filmi autori Oskar Lehemaaga

„Karv” räägib „kiilanemise tõttu komplekside küüsis vaevlevast Leost, kes võtab kasutusele müstilise juuksekasvuseerumi”. Hästi see mõistagi ei lõppe. Kust ammutasid inspiratsiooni selliseks heas mõttes sõgeduseks, mida võib ekraanil näha?

Filmi idee sai alguse aastaid tagasi, kui üsna mõtlemata kritseldasin märkmikusse karvase silmamuna. See tundus mulle piisavalt veider pilt ja otsustasin hakata sinna ümber lugu ehitama: kui see karvane silm oleks kaader filmist, siis millest selline linateos räägiks? Kuna enda peegelpildiga pahuksis olek on mulle igati tuttav teema, võtsin selle filmi vundamendiks.

„Karva” absurdsusest hoolimata on seal palju isiklikke momente, isegi teismeeas pigistatud vinnid sai süžeesse punutud. Sama tähtis kui filmi lugu oli mulle selle tunnetus. Tahtsin algusest peale, et „Karv” kalduks tasapisi, aga kindlalt kaosesse, muutuks iga minutiga aina valjemaks ja intensiivsemaks. Proovisin tabada midagi sellist, nagu olin kogenud parimatel HÕFF-i õudukate seanssidel. Filmi kirjutades tiksusid kuklas Peter Jacksoni ja Sam Raimi varasemad pöörased filmid ning David Cronenbergi keha-horror’id.

Millist tagasisidet said filmile välismaal? Erines see Eestis kuuldud kommentaaridest või tõlgendati filmi kõikjal samamoodi?

Filmi vastuvõtt on olnud igal pool üsna sarnane, vahe on ennekõike reaktsiooni intensiivsuses. Publikuga „Karva” vaadates kostab kinosaalis tavaliselt ohkeid, kiljatusi ja naerupahvakuid – nii on see enam-vähem igal pool. Kuid USA-s Sundance’il südaöise seansi publikuga oli tunne, nagu oleksid kõik paar purki energiajooki alla võtnud. Seal hakati lausa ekraani poole karjuma ja üritati filmiga reaalajas kaubelda, et peategelane järgmist lolli otsust ei teeks. Pärast linastust tulid paar noormeest filmi temaatikat kiitma ja rääkisid enda kiilanemisega seotud ebakindlusest. Kõige toredamad ongi vestlused vaatajatega, kelle jaoks kumab „Karva” musta huumori ja rõveduse alt midagi enamat.

Intervjuu täistekst:
https://epl.delfi.ee/kultuur/oskar-lehemaa-praegune-olukord-on-suur-empaatiatrenn-kogu-uhiskonnale?id=89632433&utm_source=2020-04-23&utm_medium=email&utm_campaign=Newsletter
Helme, K. (2020). Oskar Lehemaa: praegune olukord on suur empaatiatrenn kogu ühiskonnale. Eesti Päevaleht, 23. apr, lk 10–11.

Arvamusi filmist

Olev Remsu: „Sel korral määras esteetikameeleolu värske eesti lühiõudusfilm „Karv“ (Oskar Lehemaa, 2019). See sürrealistlik teos avas ka festivali, tähendab, oli tõstetud märgilisse positsiooni, ning sedapuhku langes minu ja korraldajate maitse kokku.

14 minutit ja 30 sekundit kestev lühifilm on haruharvas žanris, nimelt ühetegelasefilm. Ainutegelast Leod mängib Sten Karpov. Ja „Karv“ on ka peaaegu üheruumifilm, mida tuleb veidi sagedamini ette. Lavastaja Oskar Lehemaa on ka filmi stsenarist, ülipisikese eelarvega filmi osa raha korjati annetuste abil. „Karv“ on kahtlemata avangardne alternatiivkunstiteos, nii et teadlik antitees kujunenud ja üldiselt omaksvõetud seisule. Juba see on väärtus. Kunst ei ole kaasarääkimine, kunst on individuaalitsemine.

Niisuguse žanri puhul on ainult kaks võimalust: kas triumf või aia taha minek, viimane on kindlasti üle 95% tõenäolisem. Loomulikult meenub ühetegelasefilmidest esimesena Andy Warholi „Uni“ („Sleep“, 1963), mis sülitas kõrge kaarega näkku kõigile oma aja moodustunud kaanonitele. Ainult et paradoksaalselt valitseb üle viietunnises filmis magavast mehest klassitsistlik raudprintsiip ehk aja-, koha- ja tegevusühtsus. Nii et ülim lõhkumine ja ülim allumine korraga. Kuuldavasti olevat „Unest“ inspireerituid kümneid ja kümneid, ent neist ei tea keegi mitte midagi.

„Karva“ lõuendki on eeskujulikult klassikaline, tajume koguni Aristotelese nõutud algust, keskpaika ja lõppu ning seda isegi õiges, kronoloogilises järjekorras. Toimib põhjuse-tagajärje printsiip: Leo kiilaneb, see teeb talle hingevalu, Leo muretseb mingi juuksekasvatuspreparaadi, mille kasutamine toobki õudse-naljaka puändi. Filmis pole ilma kindla kavata pikemat improviseerimist kaamera ees, ent episoodides näeme (vist) spontaanseid loomeakte, mis on sündinud režissööri ja näitleja koostöös.

Avangardteostel ei ole tihti oma tähendust, vaid need vajavad teosevälist selgitust. Kazimir Malevitši maalist „Must ruut“ kõnniksime ehk koguni õlgu kehitades mööda, kui seda poleks esile tõstetud kunstiajaloos. Sama tõdemus kehtib ka Warholi kohta. Lehemaal on aga õnnestunud viia kokku selgus ja sürrealism. Mulle, vanainimesele, meenutas see sõnatu film kunagi Mati Undi ja Jaan Toominga poolt jumaldatud Jerzy Grotowski öeldut. Too manifesteeris, et teater (siinkohal film) ei ole draamateksti realiseerimine, vaid akt, tähendab kehaseade, koreograafia.^* Moodsamalt öeldakse, et body-horror’i allžanr.“

Remsu, O. (2019). Kahuripauk otserealismi pihta [Haapsalu õudusfilmide festivalist, sh ka filmist "Karv"]. Sirp, 10. mai, lk 30–31.

* Jerzy Grotowski. Tekstid aastatest 1965–1969. Tlk Hendrik Lindepuu. Eesti Teatriliit, 2002.

Laurence Boyce: „Valimik lõpeb pauguga, milleks on Oskar Lehemaa õudusesse uputatud „Karv“. Lugu on selge ja lihtne: mees, kes vihkab mõtet kiilanemisest, leiab juuksetaastuspalsami, mille kasutamise tulemusena hakkavad karvad tal kasvama mujalgi kui peas – ja algselt tundub, et siin kaubeldakse tavapäraste õudusklišeedega. Pole kahtlust, et „Karv“ on tehniliselt muljetavaldav saavutus, mille kehaõudused toovad meelde terve müriaadi mõjusid, sealhulgas David Cronenbergilt ja Luis Buñuelilt (toimiv segu, kindel see). „Karv“ aga suudab olla enamat kui lihtsalt jälkust tekitavate eriefektide käeharjutus. Õudusžanri ära kasutades mängib Lehemaa ka maskuliinse identiteedi teemaga ja küsib, kui kaugele ollakse nõus minema selle identiteedi viimaste riismete kaitsmisega. Suurem osa filmist läheb õudusžanri nõuetele vastavalt üle piiri, aga sellesse on punutud ka peenemaid satiirinoote. Tulemuseks bravuurikas teos, kus nauditakse liialdusi, aga ei kardeta veremöllule lisada ka kaalukamat sisu.“

Boyce, L. (2020). 20 minutit tulevikus [lühifilmide kassetist "Värske veri: parimate kavatsustega" (2020): filmidest "Karv". "Karl ja Carla", "Virago", "Toomas teispool metsikute huntide orgu" ja "Uued algused"]. Sirp, 24. apr, lk 14–15.