Marju Lepajõe. Päevade sõnad (2019)

Autor filmi saamisloost

Katke intervjuust Vallo Toomlaga

Idee teha film Marju Lepajõest tuli sinult või stuudiolt F-Seitse?

Idee käis välja Kaie-Ene Rääk stuudiost F-Seitse. Kuna ma olin teoloogiat õppinud, helistas ta mulle, küllap ma siis tüübina tundusin talle olevat õige režissöör seda filmi tegemaks. Algul kahtlesin kõvasti, sest ma polnud kunagi varem dokfilmi teinud. Lisaks tekkis portreteeritava suhtes automaatselt aukartus. Aga ma võtsin paar päeva mõtlemisaega ja ütlesin siis, et proovime. Siis polnud veel Marjult ka nõusolekut. Olin tegelikult üsna kindel, et ta ütleb ära. Ta oli küll inimene, kes esines avalikult ja tegi seda väga hästi, samas tundus ta mulle inimesena, kellel on üpriski suur privaatsusvajadus, kes ei tahaks endale kaamerat väga lähedale lasta. Aga me saime Tartus kokku, vestlesime ja tema nõusolek tuli üsna kiiresti.

Marju Lepajõe lahkus siit ilmast enne planeeritud võtteperioodi lõppu. Kui palju olulist jäi sellepärast filmilindile jäädvustamata?

Olime selleks hetkeks, suve alguseks, kui see juhtus, jõudnud faasi, kus hakkasime filmi lõpetama. Ma küll mõni päev enne Marju lahkumist rääkisin temaga, mida ma suve jooksul tahaks veel filmida, aga filmi tervik oli tegelikult enam-vähem seal kohas, kus ta nüüd ongi. Ei oska ju öelda, kas need kaadrid, mis me oleks suvel filminud, oleksid üldse filmi läinud. Nii et väga kardinaalselt Marju ootamatu lahkumine filmi terviklikkuse mõttes ei mõjutanud.

Kindlasti aga muutus vaataja perspektiiv filmile. Kindlasti mõned laused ja situatsioonid said pärast Marju surma hoopis teise värvingu ja tähenduse.

Te ei plaaninud jäädvustada filmis Marju Lepajõe viimast teekonda?

Me filmisime selle üles. Käisime Jaani kirikus ja filmisime ka matuseid, aga juba filmides seda kõike oli kuidagi vale tunne. Nii et me isegi ei vaadanud kõike musta materjali läbi. Oli kohe üsna selge, et selle filmi kontekstis ei ole vaja surma dramaturgilise võttena sisse tuua, nagu me ei tahtnud ka filmi sissejuhatuses anda vihjet, et meie portreteeritav on tegelikult siit ilmast juba lahkunud, et me hakkame vaatama filmi meie seast lahkunud inimesest. Me soovisime teda selle filmiga pigem elavana näidata.

Kulli, J. (2019). Vallo Toomla: „Väga kardinaalselt Marju ootamatu lahkumine filmi terviklikkuse mõttes ei mõjutanud“. Õhtuleht, 2. nov, lk 20–21.

Arvamusi filmist

Kaja Kann, Madis Kolk: „Režissöör Vallo Toomlale materjal vastupanu ei osutanud, seega tuli tal portreefilm Marju Lepajõest lihtsalt võimalikult nappide vahenditega kaamerasse püüda. Peamiselt on peategelane kaadris profiilis, vahel selja tagant püütuna. Kaadrid on täpselt nii pikad, kui lause seda nõuab. Ei mingit intriigi, ei mingit pealetükkivat situatsioonikoomikat, sotsiaalset dimensiooni ega isegi mitte osutust Facebooki grupile „Marju Lepajõe presidendiks“. Filmis pole ühtegi efekti ega peenutsevaid kujundeid, kõik on lihtne ja selge, ainuvõimalik viis näidata portreteeritavat, kelle olekus on kõik juba olemas, kaasa arvatud muie suunurgas. See ei vaja kaunistusi, vaid välja valgustamist.

Tegemist võiks olla dokumentaalfilmiga, sest doki ainuke kriteerium on see, et kaadris olev on olnud olemas. Režissöör korjas selle lihtsalt üles. Pole autori häält, see on täielikult tagaplaanile taandatud. Võiks öelda, et pole ka kunstilist kujundit, kuid just see alandlik autoripositsioon toobki esile teadmise, et Lepajõe ise ongi kunstiline kujund. Ta mõjub võimatuna, sellist inimest ei saa tänapäeval olemas olla. Aga ta on, ta on minevikus, on praegu ja on ka tulevikus. Portreteeritav on ajaülene. Just selle pärast ei mõju film dokina ega jutusta olnust.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/kui-palju-maksab-uks-descartesi-meditatsioon/
Kann, K. ja Kolk, M. (2019). Kui palju maksab üks Descartes’i meditatsioon? Sirp, 1. nov, lk 27–28.

Rein Veidemann: „Niisiis, mitte elulooline, vaid, ütleksin lausa, kunstilise taotlusega (sest taotletakse kujundit humanitaarist par excellence) portreefilm“ /---/
Loe arvustust:
https://leht.postimees.ee/6817155/marju-lepajoe-lahivaates-sisekones
Veidemann, R. (2019). Marju Lepajõe – lähivaates, sisekõnes, hingesuguluses. Postimees, 4. nov, lk 20.

Viivi Luik: „Õnn, et Vallo Toomla „Päevade sõnad” on tehtud täpselt nii, nagu ta on tehtud. Ilma kohatu ja otsitud tegevuseta, ilma sügavmõtteliste ning venitatud looduspiltide ja ilma kohustusliku muusikata. Marju elu avaneb selles filmis vaikselt ja kergelt nagu mõni suur raamat. Ühte väga kulunud võrdlust kartmata võib öelda, et see elu ongi raamat. Selle eluraamatu mõningaid lehti keeratakse filmis meie silmade ees. Filmis on isegi vahelehed täpselt nagu raamatus. Igaüks, kes selle üle rohkem mõtleb, võib oma elust leida mõne vahelehe. Selles filmis on nad lihtsalt silmale nähtavaks saanud. Nendelt võib lugeda tsitaate, mis on olnud olulised Marju elus ja Euroopa kultuuris, sest need kuuluvad kokku.

Minul oli võimalus vaadata filmi arvutist, seetõttu võisin ma vahelehti ja tsitaate tõeliselt nautida. Need on pausikohad, vaikuse kohad. Ja sellisena väga mõjuvad ning tõelised. Marju ise ütleb: „Piiblitekstis on vaikus sees. Heebrea piiblis on vaikus sees...” Jah, veel rohkem kui vahelehtede tekste nautisin ma vahelehtede olemasolu. Seda, kuidas filmitegija oli selle peale tulnud ja need filmile lisanud. Niisamuti nautisin ma seda, mida Marju ise rääkis ja kuidas tal oli lastud selles filmis olla tema ise. Elav, selge ja samas sügav. Film ei ole pealetükkiv, annab mõtetele ruumi, kuid on siiski omaette kunstiteos. Ainuüksi see, kuidas ta teeb nähtavaks need inimelu vahelehed ja pausikohad, näitab, et see film toetub kindlale vundamendile, milleks on tõde ja ilu, sest need on olnud ka Marju Lepajõe elu vundamendiks. /---/

„Päevade sõnad” on õnnestunud ka veel selle poolest, et seal ei ole hiljem mitte millegagi mõista antud, et nüüd on Marju elavate hulgast lahkunud. Ta elab ja on olemas. Teda kuulates ja vaadates ei või selle pealegi tulla, et tal seisab ees peatne lahkumine. Kui see üldse oli lahkumine. Marju ärasaatmisel Tartus Jaani kirikus ütlesin, et tõenäoliselt muutis Vanajumal Marju lihtsalt meie silmale nähtamatuks, kuna tahtis talle anda ametikõrgendust. Mõnes ametis, mida meie ei oskaks uneski näha. Kui Marju veel nähtav oli, ütles ta: „Seda ei saagi teada, miks keegi elab ja miks keegi sureb.”“ /---/

Arvustuse täistekst:
TROMPETIMÄNGIJA JA VAIKUS | teater. muusika. kino.
Luik, V. (2019). Trompetimängija ja vaikus. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 103–105.