Klassikokkutulek 3: Ristiisad (2019)

Filmist meedias

Veiko Märka: „Eestlased ja taanlased ei naera samade asjade üle. Osalt ajaloolise pärandi, osalt praeguse geopoliitilise asendi tõttu. Juba „Ristiisade” põhiintriig on Eesti oludes kunstlik, adapteeri palju tahad. Meil ristivad lapsi tõsised ja vagad vanemad, kõik religiooniga seotu on meil huumorist sama kaugel nagu EKRE sallivusest. Tõsi, sellised on ka last ristida soovivad lapsevanemad. Kuid et nad kutsuksid püha talituse peaossa sellise saamatusehunniku nagu Anne (Kadri Rämmeld) eksabikaasa Andres („Lisaks sellele olen ma ju veel naljanumbrist ristiisa”), pole mitte ainult ebausutav, vaid natuke piinlikki. Taanlastest võib seda uskuda küll, nad võivad seal heaoluühiskonnas muidu igavusest lolliks minna. Tantrakoolituse kujutamine seevastu sobib ka meie oludesse suurepäraselt. /---/

Rohkearvulisest tegelaskonnast tõuseb esile Andrese isa mängiva Raivo Adlase Aksel. Liikumisvõimetu ja tumma vanurina ei saa ta pealtnäha teha midagi erilist. Ütleb ta ju filmi jooksul üheainsa lause ja seegi pole kuigi arukas. Ometi toob Adlas filmi pinge, traagika, aga ka värvika ja omapärase sisemise soojuse. Alandustest ei pääse temagi (Andres: „See pärdik jääb minu perekonda”). Ma ei tea, kas filmi tegijad tegid seda meelega või mitte, kuid finaalis kõlava Fixi laulu sõnad, eriti „Ja minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos...” tundusid täielikult olevat määratud Akslile. /---/

Omaette väärtus on, et nii suur hulk häid eesti näitlejaid sai „Klassikokkutuleku” kolmandas osas üles astuda. Nende teene on seegi, et „Ristiisad” pole mitte ainult alandamine ja valetamine, vaid ka hulk eredaid karakterrolle. Näiteks Ott Sepa gei-kuju on sisuliselt võttes primitiivne ja napp, kuid ikkagi meeldejääv ja süžeed rikastav. Sama võib öelda Piret Krummi tantraaktivisti kohta. /---/

Arvustuse täistekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/kolm-saamatut-keskealist-meest-ajavad-taga-noori-ilusaid-naisi?id=85104607
Märka, V. (2019). Kolm saamatut keskealist meest ajavad taga noori ilusaid naisi. Eesti Päevaleht, 24. jaan, lk 12.

Hendrik Alla: „“Klassikokkutuleku“ frantsiisile omaselt leitakse professionaalsete näitlejate taustaks kõrvalosasse mõni hetkel kuum seltskonnastaarike, kelle nimi viiks täiendava osa huvilisi piletit ostma. Antud juhul on selleks Brigitte Susanne Hunt, kelle tegelaskuju Niina saabki ristsetel Andrese kaaslaseks. Mul oli hea meel näha, et stsenarist Algus jäi lõpuni džentelmeniks ja kirjutas Hundile võimalikult vähe teksti, kuigi mõni kriitilisema meelega arvustaja ehk leiaks, et ka need kolm lauset on liiga palju.

Filmis oli ka hetki, mis hoolikalt vaadates tõusevad palju kõrgemale üldisest naba ümber lainetavast leigest tasemest. Näiteks stseen, kus Andres kärutab suveöös oma kulmudest saadik halvatud isa (Raivo Adlas) leegitsevas ratastoolis läbi suveöö merre. Üks kauneimaid kaadreid, mida viimastel aastatel Eesti filmides olen sattunud nägema. Eemaldage sellelt kogu ülejäänud filmiga kaasnev tilulilu ja vaadake, mis järele jääb: keskealine mees, tema isa, põlev ratastool ja mustav meri kui ainuke lahendus. Tõesti, Tarkovski põlev lehm on selle kõrval nohu.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6506207/klassikokkutulek-3-te-vaatate-seda-niikuinii
Alla, H. (2019). Te vaatate seda niikuinii. Postimees, 24. jaan, lk 18–19.