Merivälja (2017)

12-osaline ulmesugemetega seriaal „Merivälja“ tekitas eelkõige küsimuse: mis juhtus? Väga tugevate komponentide (stsenarist Indrek Hargla, režissöör Triin Ruumet, operaator Madis Reimund + terve plejaad eesti tippnäitlejaid) summa ei viinud välja oodatud tipptulemuseni. Süüdlasele on raske sõrmega osutada: võib-olla on see produtsent Ken Saani ebakindlus, võib-olla telekanali (TV3) juhi Urmas-Eero Liivi soov materjali oma maitse järgi ümber monteerida… Kriitika heitis seriaalile ette eelkõige seda, et tegevusliin ei käivitu ning ei joonistu välja karaktereid, kellele kaasaelamine sunniks vaatajat nädal nädala järel televiisorite ette kogunema.

Tõsi – oodatud müstika ja põnevus jäävad saabumata, vaatamata tontlikele kaamerplaanidele, kõhedale taustamuusikale ja pidevalt pinget lubavale – aga mitte tekitavale – dialoogile.

Indrek Hargla kirjanduslik tekst – iseenesest väga tugev algmaterjal – ei transformeeru stsenaariumiks ega sujuvaks narratiiviks, vaid hoiab end küünte ja hammastega raamatukaante küljes kinni. Karakterid jäävad vaatajale kaugeks; isegi nii kaugeks, et kohati tekib heureka-moment: Triin Ruumet taotleb võõristusefekti! Pea ükski tegelastest ei muutu sümpaatseks: ei poisilik, rohmakas peakangelanna (Lauli Otsar); ei ratastoolis oma „ülestõusmist“ ootav Julius (Andres Lepik); ei napsilembeline, labane majaperenaine (Merle Palmiste); ei uusrikkast seksisõltlane Fabian (Argo Aadli); ei otsustusvõimetu, ema tuhvli all elav naabripoiss (Theodor Tabor). Täiesti kohatult langevad ansamblist välja – isegi sedavõrd, et pean neid osaliselt sarja saabumatu menu põhjusteks – üleaedsete paar Inga ja Indrek (Liina Tennossaar ja Tarvo Krall), kelle muhedas huumorivõtmes lahendatud rollid ei haaku sarja müstikataotlustega mitte hetkeks ning meenutavad 1930-te aastate õudusfilmide nn. „Comic relief“ (koomiline lõõgastus) stiilis vahepalu. Kõige rohkem kutsub endale kaasa elama galerist Ülle (Kärt Kross) lugu, mis on tulvil konflikte „ausa seltskonnadaami“ fassaadi ning kirenäljas mässava allasurutud sisemuse vahel. Kärt Krossi ängistus on usutav ja tekitab kaastunnet; tema stseenid pidevas narkouimas kunstniku Risto (Kristo Viiding) ja salaplaane sebiva valesõbranna Margitiga (Maria Avdjushko) on sarja oodatuimad hetked. Kuid needki tegelaskujud teevad pidevalt nii valesid otsuseid, et neile siiralt kaasa tunda ja elada on raske.

Paraku ei taha välja joonistuda kurjamite karakterid, kes peaksid käivitama tõelise kriminaalse põnevusloo allhoovuse: Andrus Vaariku Undel ning hiljem sarja tiitritest üldse välja unustatud Mari Lill (ropendav sadistlik kõrilõikajate boss „Proua Sirje“)  on suured castinguosakonna möödalaskmised; ainult Rain Tolk (anonüümne kaabus mees) pigistab oma rollist välja vereva mahla. Suurepärased karakternäitlejad Mattias Naan, Tõnis Niinemets ja teisedki loovad rollid, mis süttivad, kuid kustuvad siis stsenaarsesse segadusse.

Just see stsenaariumi ekslemine, sihitu (või pigem erinevaid sihte mitte eelistada suutev) browni liikumine erinevate stoorilainide ning ka žanrite vahel, viib tegelikult sarja eikellegimaale, kust pole tagasitulekut. Pisut on kõiges süüdi pealkiri, millest võiks välja lugeda lubadust lahendada Merivälja UFO müstiline saladus – teema, mida pea iga eestlane on teadnud ja jälginud ligi kolmkümmend aastat. Tegelikkuses aga on UFOst järgi vaid väike killuke (sõna otseses mõttes), mida ahnusest lämbuv abielupaar Inga-Indrek teineteise selja taga maha ärida üritavad. Sellest on väga kahju – ekslikult seatud ootused tõmbavad valmisprojektile peale pettumusvee, mis uhub kanalisatsiooni koos puudujääkidega ka saavutused, mida pole sugugi vähe.

Vaatamata miinustele on tegu nauditava ning kõrgetasemeliselt üles võetud seriaaliga, mis tõi kodumaisele telemaastikule filmiliku pildikeele põnevate kaameranurkade ja poeetiliste valguslahendustega – iseasi, kas see kaalus vaataja jaoks üles narratiivi aegluse ja põnevuselemendi nappuse.   

Seda, et tegu oli 2017. aasta kodumaisel seriaalimaastikul kahtlemata väljapaistva teosega, tõestab see, et sari oli kevadel 2018 nomineeritud EFTA-le viies kategoorias (parim naisnäitleja seriaalis (Lauli Ots), parim sari, parim režii, parim stsenaarium, parim kaameratöö). Võit tuli Madis Reimundile parima operaatoritöö, detaile tabava atmosfäriloome ja uue põlvkonna kinolikkuse eest.

Märksõnad: müstika | saladus | ufonägija | ulmeline tegelane | üheksakümnendad | Vaata kõiki »