Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Hüvasti, NSVL (2020)

Mängufilmid | Komöödiafilm | Draama Kestus: 91:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Lauri Randlaga

Janno Zõbin: Tegu on Eesti-Soome ühistöös valminud linateosega. Filmi režissöör Lauri Randla on pärit Eestist. Rahvusliku identiteedi ja kodupaigaga on aga Randlal juba segasemad lood. Sündinud on ta Tartus, varases lapseeas elanud ingerisoomlasest vanaema Ella Virolaineni juures Sillamäel venelaste keskel. Siis jälle Tartus Annelinnas.

Kohe pärast perestroikat emigreerus Randlate perekond Soome ja sinna ka jäi. Kuigi filmi peategelase Johannese lugu on edasi antud Tallinnas, on see Randla enda lapsepõlvelugu, mis juhtus tegelikult Tartus. Nagu ikka, on filmis hädavajalikke kunstilisi liialdusi, ent ka tõeteri ja irooniat iseenda perekonna aadressil.

Lauri Randla, miks otsustasite teha autobiograafilise filmi?

See film läks arendusse nii, et astusin 2008. aastal sisse Helsingis Aalto ülikooli filmiosakonda, kus pidin kirjutama autofiktiivse biograafia, kasutades viit või kuut sündmust oma elust, mis päriselt juhtusid, ja ehitama nende põhjal üles loo.Kasutasin näiteks suletud linna (Sillamäe oli nõukogude ajal suletud linn salastatud uraanitootmise tehase tõttu – J.Z), enneaegse sünnituse, ingeri keele ja Soome emigreerumise motiive.
/---/

Tooge palun mõni näide, millisel seigal on filmis tõepõhi all?

Nagu filmis Johannes, sündisin ka mina liiga vara, kaalusin poolteist kilo, aga kuvöösi (tehiskliimaga aparaat enneaegse või haige vastsündinu hoidmiseks – J.Z) ei pidanud teiste lastega jagama, nagu tollal tihti tehti, sest see oli defitsiit. Filmis läksin sammu kaugemale ja panin jagatud kuvöösi ikka sisse. Ka päriselus olin Tartu vanas sünnitusmajas neli kuud arstide hoole all.
/---/
Intervjuu täistekst:
https://tartu.postimees.ee/7119296/huvasti-nsvl-lahkab-lauri-randla-lapsepolve-annelinnas
Zõbin, J. (2020). Film „Hüvasti, NSVL“ uurib Lauri Randla lapsepõlve Annelinnas. Postimees: Tartu Postimees, 27. nov, lk 12.

Loe ka intervjuud:
https://leht.postimees.ee/7124264/rezissoor-lauri-randla-inimesed-massavad-ja-kapriisitsevad-nagu-teismelised
Alla, H. (2020). Lauri Randla: Inimesed mässavad ja kapriisitsevad nagu teismelised. Postimees, 3. dets, lk 18–19.

Kuidas sündis filmi „Hüvasti, NSVL” pildikeel?

Elen Lotman, operaator: Filmisime koos režissöör Lauri Randla, kunstnik Jaana Jürise ja oma meeskonnaga üles ühe stseeni. Oli tunne, et oleme õigel teel.
Need esimesed sammud, mis tegime, kujutasid mõnes mõttes hästi tüüpilist nõukogude aja pilti. Ma ei ütle, et tegelikkus selline oli, aga me mõtlesime nii, nagu hästi tihti seda aega kujutatakse – hall, tuhmid värvid. Kui treiler valmis sai, siis ei olnud me ise rahul ja teised ka ei olnud.
Esimeste ideedega vist ongi selline lugu, et esimene, mis tuleb, tundub ülihea, sest on väga tuttav. Aga tegelikult on tuttav ju selle tõttu, et oled seda sada korda kusagil mujal näinud. On klišee.
See lugu ei ole päris autobiograafiline. Tas on küll Lauri eluloo sugemed, aga seal on fantaasiat... Meile tundus, et peame minema süvitsi, peame leidma originaalsema viisi seda fantaasiasegust ajastupilti luua. Siis sattusime kunstnik Jaanaga Priit Vesilinnu fotoraamatu otsa – „Eesti aastal 1979“. See on kihvt selle poolest, et on väga-väga värviline. Aga need pildid, mis meil endil on tollest Nõukogude Liidu ajast säilinud, on tehtud tol ajal siin saadaval olnud filmilindile – Orwo, Agfa –, mis ei olnud nii kvaliteetsed kui läänes saadavad.
Vesilind käis siin 1979. aastal ja tegi pildid arvatavasti Kodak Ektacrome'i filmile. Seetõttu on need palju värvilisemad meie tüüpmälestusest, mis on jäänud me endi tuhmunud piltide pealt. Värvilisus oligi üks suund, kuhu me liikusime. Ja ka Nõukogude idee realiseerumata utoopia, mis väljendus keskse võttekoha, Toomas Reinu Rapla KEKi modernistlikus-tehnofuturistlikus arhitektuuris.
Just pildikeele osas kasutasin programmi, mis on tegelikult mõeldud kirjanduse uurimiseks. See tegeleb hästi suurte tekstikorpuste uurimisega digitaalselt. Ma sisestasin stsenaariumi sellesse programmi, katsetasin, et mis tekstimustrid sealt välja joonistuvad. Avastasime, et muidugi korduvad statistiliselt kõige rohkem peategelaste nimed. Samas, sügavamale minnes ilmnes paar huvitavat anomaaliat. Tegusõnadest kordus kõige enam „vaatama“. Nimisõnadest oli kõige korduvam „uks“.
Stsenarist, Lauri ütles, et ei mõelnud kirjutades sellele. Aga kui me stsenaariumi analüüsisime, siis lisaks klassikalisele tekstianalüüsile arutasime ka neid tekstist avastatud tendentse. Peategelane on Johannes, kellel on tihti igatsuse objekt, kas ema või tüdruk, kellesse ta on armunud, ja hästi tihti on see tegelane olukorras, kus ta "vaatab" oma igatsuse objekti eemalt. Tihti on nende vahel ka "uks", pidevalt on ta oma igatsuste objektist eraldatud. Hakkasime välja mõtlema viisi, kuidas seda motiivi visuaalsesse keelde tõlkida. Leidsimegi lahendusi.
Neid asju on veel. Võttekohtade (eksterjöör versus interjöör), võtteaegade (päev versus öö) ilmnemise mustrid filmi ajateljel, konkreetsete tegelaste (näiteks ema ja vanaema tegelased) ilmumine filmi ajateljel ning üksteisele vastandumine, mida kujutasime vastandvärvide paletiga.
Vestluste ja otsingute põhieesmärk oli leida oma pildikeel, mis väljendaks just seda lugu, mille Lauri Randla on kirjutanud – natuke veidra, natuke kummalise, natuke vildaka, fantaasiatel põhineva autobiograafia pildikeel.
Lotman, E. (2020). Kuidas sündis filmi „Hüvasti, NSVL” pildikeel? Maaleht, 24. nov.

Filmist meedias

Tuuli Põhjakas: „“Hüvasti, NSVL!“ ei ole lastefilm, kuid ometigi ei saa pidada seda ka nostalgiahõnguliseks filmiks täiskasvanutele. Seal on liialt lapsemeelsust, kuid samal ajal liialt viiteid ajale, millest lapsed mõhkugi ei mõistaks. Tegelikult võtab see tunne kokku kogu filmi – see lihtsalt polnud ei ühte ega teist. /---/

„Hüvasti, NSVL!“ võinuks olla läbinisti klišeefilm kõigi absurdsuste baasil ning selle arvelt kangesti koomilisem ja lustakam. Selle asemel kadus liidu endise hiilguse täistuuridel lagunemine ning sellega kaasnenud segadus kõik 10-aastase poisi hingeellu lihtsalt ära – Johannes isegi ei hoolinud eriti, mis ta ümber toimus, sest tal jätkus silmi vaid Veerale. Kuigi vaataja nägi stseene noorte punkarite mässamisest ning isegi Lenini kuju tiiki lükkamisest, oli Johannesel endal sellest sügavalt suva, mistõttu sai vaataja selle kohta kõige rohkem pealiskaudse kommentaari, millest oli kahju. Johannese kimbatus ja segadus valitseva režiimi suhtes oleks võinud olla ideaalne lisand, sest kahtlemata oleks poiss jaganud universaalseid tundeid, mida nii paljudki tollal tundsid.“

Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/7114036/poff-neile-kes-sundinud-noukogude-liidus
Põhjakas, T. (2020). Neile, kes sündinud Nõukogude Liidus. Postimees, 20. nov, lk 20.

Andrei Liimets: „Nõuka-absurdiga on 1981. aastal sündinud Randla tegelenud varemgi. Tema üksjagu tähelepanu pälvinud nelja aasta tagune lühifilm „Mausoleum“ rääkis Lenini sarkofaagi sattunud kärbsest. Nüüd jätkab lavastaja omaenda nooruse radadel – „Hüvasti, NSVL“ pole küll päris autobiograafiline teos, ent võtab aluseks rohkelt lapsepõlveseiku ning küllap kõigile toona kasvanuile tuttavaid detaile. /---/

Eks ole midagi sarnast nähtud nii dokumentaalfilmis „Disko ja tuumasõda“ kui ka sarjas „ENSV“, kuid värsket õhku lisab filmile keskendumine ingerisoomlastest perekonnale. Selmet liikuda mööda tuttavat eesti-vene vastandust, kujutab Randla korralikku rahvuste paabelit, mis pole mingi konservatiivide kasutatav pagulaskriisi tont, vaid ammune tõsiasi.

Sarnaselt „Mausoleumiga“ on Randla vormitunnetus siin eeskujulik. „Hüvasti, NSVL“ on täis pikitud nii sisulisi kui ka pildilisi kilde, mis on kohati lihtsakoelised ja rahvalikudki, kuid mida on kodumaises kinos harva nõnda tihedalt ning nutikalt kasutatud.“ /---/
Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/areen/enam-nii-jube-ei-tundu-punalipp?id=91749723
Liimets, A. (2020). Enam nii jube ei tundu punalipp. Eesti Ekspress: Areen, 25. nov, lk 57.

Aurelia Aasa: „Mõneti ongi „Hüvasti, NSVL” armastuslugude bukett. Johannes elab läbi oma elu esimest tunnetemöllu, tema nooruke ema alles otsib oma õiget ja (vaataja jaoks nauditavalt) nääklevad vanavanemad moodustavad tandemi, mis püsib äpardustest hoolimata kuraasikalt koos. See on omalaadne „nõukogude romanss!”, nagu armastab Johannese vanaisa ikka öelda.

Randla ei ole ainus eesti režissöör, kes lahkab oma loomingus nõukogude olustikku. Pigem on lähiminevikku vaatav pilk Eesti filmide pärisosa. Olgu selleks siis Eesti filmikunsti sümboliks saanud õunpuulik Lasnamäe nostalgia, Eesti animatsiooni võimuvastane satiir või dokumentaalfilmid, mis heidavad valgust praeguseks hääbunud kolhoosiasulatele ja kaevanduslinnadele. Ühel või teisel moel annab nõukogude pärandi vaimsus – paneelmajad, alkoholilembesed mehed ja väikelinna üksildus – endast ikka aimu. Randla on võtnud tuttavad elemendid ja vorminud neist dünaamilise komöödia. Paneelmajad ei ole siin trööstituse, vaid uue alguse tähis. Viina võetakse samuti, aga toostide, mitte pettumuse saatel!

Ka autori varasematest arvukatest lühifilmidest kolm („Zona”, „Mausoleum” ja „Sillamäe”) kannavad meid nõukogude olustikku. Eelmainituist tuntuim on „Mausoleum” – absurdikomöödia Lenini sarkofaagi sattunud kärbsest, kes tuleb enne maipühasid klaaskirstust kätte saada. Võibki vast öelda, et nõukogude aja humoorikas kujutamine on Lauri Randla missioon, vähemasti senine nišš. Seejuures ei glorifitseeri autor tollast ajastut. Vastupidi. Ka sel juhul on korterite puudus, pealtkuulamishirm ja võimu türannia pidevalt taustal. Fookus, mis on suunatud ühe ingerisoome perekonna lihtsatele muredele-rõõmudele, ei luba filmil minna poliitikaga liiga süvitsi.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/kultuur/arvustus-huvasti-nsvl-on-toeline-noukogude-romanss?id=91885951
Aasa, A. (2020). „Hüvasti, NSVL“ on tõeline nõukogude romanss. Eesti Päevaleht, 7. dets, lk 12.

Aleksander Metsamärt: „Tegelaste potentsiaali on maksimaalselt ära kasutanud Elen Lotman, kelle kaameratöö pakub eripalgelisi kompositsioone. Tunda on nii n-ö grupiportreede moodustamise Robert Yeomani stiilis oskust kui ka vaimustavat suutlikkust komponeerida tegelaste liikumist. Viimane tuleb eriti selgelt välja stseenides, kus taustal mängib ennast välja laulev revolutsioon. Kakofooniliselt kujutatud massid näitlikustavad Johannese siseelu, aga pakuvad ka vaatajale silmalõbu. Samuti kinnistavad need ka harva kujutatava pildi, millisena nägid toonaseid sündmusi inimesed, kelles vaba Eesti taassünd võis põhjustada ennekõike ebakindlust ja kõhklusi. See on vaid üks näide. Juba filmi esmaminutite staatiline kaader inkubaatorist pannakse näitlejate ansamblimängus elama ja pulbitsema.

Kahetsusväärselt toob tegelasekesksus endaga kaasa ka teatava hüplikkuse ja teos kipub hooti tunduma natuke liialt vinjetlik. Filmis loodud ruumid ja kompositsioonid on küll efektsed, mõjuvad ja visuaalselt huvitavad, ent nende vahel kipub puuduma geograafiline seos. Kuigi saab aru, et tegevus toimub umbes viie aasta ajaraamistikus, pole aja liikumine tunnetatav. Sellest poleks suuremat viga, kui filmi üheks keskseks probleemiks poleks Johannese ema töötamine Soomes ja selle mõju poisile, haava kinnikasvamiseks kuluv aeg jne. Tugeva stiilitunnetuse tõttu ja kiuste kipub film seetõttu ajuti kergelt unenäoliseks jääma. Seda ei saa pidada per se puuduseks, kuid kahtlen, kas see on olnud filmitegijate taotlus.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/huvasti-nsvl-tere-lapsepolv/
Metsamärt, A. (2020). Hüvasti, NSVL! Tere, lapsepõlv! Sirp, 11. dets, lk 32.