Jagada või mitte jagada (2019)

Autorid filmi saamisloost

Minna Hint meenutab, et tutvus Markiga sõbra kaudu, kes pakkus, et talle kui dokumentalistile võiks selline karakter huvi pakkuda. „Mark oli sel hetkel paar kuud Eestis elanud ja läbinud tantramassaaži kursuse. See oli esialgne põhjus, miks ta üldse siia tuli ning võttis vastu otsuse rahavabalt läbi ajada.” Marki idee kasvas Hindi sõnul vähemalt osaliselt välja mõttest kallilt tantrakursuselt õpitut teistega jagada – pakkuda energiatega ravimist tavainimesele, kel pole võimalik maksta selle eest suuri summasid. Alguses tuli see ka otsesest vajadusest. „Ta tuli siia ja pani kõik oma rahad kursuse peale ja pidi leidma variandi elamiseks. Mark suutis ära rääkida hosteli, kus ta hakkas pakkuma tasuta joogatunde. Vastutasuks sai ta seal elada. Alguses oli taoline eluviis hädavajalik, aga ta soovis seda laiendada,” räägib Hint.

Filmi teine autor Meelis Muhu tunnistab, et tantra ning muu taoline alternatiivne keha- ja hingeravi teda ei köitnud. „Mind huvitas just küsimus, kas ja kuidas on võimalik Eestis hakkama saada ilma rahata ja kas ta leiab endale mõttekaaslasi. Peale selle nägin temas uljast ja suure naeratusega välismaa meest, kes läks läbi sellest Eesti hallist muremaailmast ning tõi inimestesse mingit päikest,” sõnab Muhu.

Nii alustati 2016. aastal toda eskapistlikku eksperimenti, mille tulemusi võib vaataja näha juba ekraanil. Ka autorid ise ei teadnud, kuhu Marki ja nende filmi teekond neid viib. Viimane jupp on filmitud aasta hiljem ja see heidab pilgu, kuhu Mark oma rännakul selleks ajaks jõudnud oli. „Mõlemad stsenaariumid, et kas õnnestub kogukond luua ja ilma rahata eksisteerida või mitte, olid dramaturgiliselt n-ö kehtivad,” tõdeb Muhu. /---/

Artikli täistekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/kas-rahata-elu-on-voimalik?id=85161541
Rebane, K. (2019). Kas rahata elu on võimalik? Eesti Päevaleht, 30. jaan, lk 12.

Arvamusi filmist

Peeter Koppel: „Tunnistan, et ma ei olnud eriti üllatunud, kui kapitalismist „välja astumise“ asemel jälgisin õige pea ühe üpris tavalise elukunstniku mõnevõrra venivat elukunsti­tsüklit. Tempo puudujäägid korvas kuhjaga asjaolu, et kajastamist leidsid kõik elukunstnikule omased iseloomujooned. Tund ja 15 minutit haarasid endasse kogu elukunstniku kui sellise modus operandi.

Elukunstnik on nüüdisaegses slängis indiviid, kes arvab, et ühiskonna kirjutamata ja kirjutatud reeglid tema jaoks ei kehti ning kelle ego reisib kergeusklike emotsioonide ja rahakoti peal.

Elukunstnikke kõrvalt jälgida ongi alati teatud mõttes meelelahutuslik. Seetõttu satuvad nad ilmselt ka aeg-ajalt dokumentaalfilmide peategelasteks. Kõnealust filmi vaadates meenus tahes-tahtmata kunagine dokumentaalfilm Uue Maailma „kommuunist“, kus oli võimalik täheldada nii sarnaseid ideid kui sarnaseid käitumismustreid.“ /---/

Artikli täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/areen/kuidas-astuda-kapitalismist-valja?id=85229299
Koppel, P. (2019). Kuidas astuda kapitalismist välja? Eesti Ekspress: Areen, 6. veebr, lk 48.

Hendrik Alla: „“Jagada…“ autorite kaamera ei jää vaid kiretult dokumenteerima. Sellise objektiga lähedalt suhestudes on vist paratamatu, kui isegi satud tema rahavabasse kauba- ja teenuseringlusesse, ning see on ka filmis kenasti välja toodud. Jääb vaid loota, et kõnealusel juhul ei saa Hint kangelasele öömaja pakkumise eest samasuguseid süüdistusi ebaprofessionaalsuses kui Sandra Jõgeva oma auhinnatud filmis „Armastus…“ (2017).

Ei ole prohvet kuulus ka võõral maal, selgub filmi lõpus, aasta hiljem (suurepärane, et seda tehti, teema võetakse elegantselt kokku) filmitud kokkuvõttes, kui kangelane tunnistab, et eestlaste hulgas rahavabaduse aate populariseerimine oli tema elus äärmiselt raske aeg. „Jagada või mitte jagada“ on kohmakavõitu pealkirjast hoolimata suurepärane ja vaimukas dokumentaalfilm, mida soovitan kindlasti vaadata.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6518404/prohveti-kannatused-talupoegade-hulgas
Alla, H. (2019). Prohveti kannatused talupoegade hulgas. Postimees, 8. veebr, lk 19.

Jaanis Valk: „Kui kogu lugu olekski ekraanilt paista nii lihtne ja üheülbaline, siis katkestaksin siinkohal oma mõttetöö ja paneks punkti. Õnneks film seda pole. Ridade vahele peidetut on võimalik hoomata ja aimata. Mida aeg edasi, seda rohkem Mark oma ihade ja soovidega avaneb. Ka seksuaalsetega. Mis loomulikult annab filmile vaid „teise plaani“ juurde.

Millest me üldse unistame? Igapäevaselt? Rügame tööd nagu hullud, tõmbame end ribadeks, et saavutada mingi staatus. Saada raha ja maksta arveid. Kui veel eriti hästi läheb, siis on meil ühel hetkel võimalik liisida auto, võtta eluasemelaen ja elada koos perega korteris. Rügada veel kord, et maksta pangale, liisingufirmale. Parimal juhul käia perega vähemalt kord aastas välismaal puhkamas. Hea oleks, kui see juhtuks kuskil soojal maal ja rannas, et saaks end vähi kombel kuuma käes tulipunaseks päevitada. Niivõrd, et nahk koorub ja töökaaslased ja tuttavad vaatavad kadedusega, kuhu sa jõudnud oled … Riputad oma päikesest vallutatud keha sotsiaalmeediasse üles ja naudid iga laiki, mis sealt vastu paistab. Ja oled õnnelik. Sest oled peaaegu kõik oma elus saavutanud. Täiuslikust õnnest jääb puudu vaid veel kaugem rand, mida järgmine kord külastada, uuem automudel, suurem korter või maja … Ja selle nimel sa siis rügad edasi..

Mark (ja küllap ka Minna ja Meelis) sellest eriti ei hooli. Mark tahab elada rahus ja harmoonias. Tema on selle seisundi endas leidnud. Millegi, mis on totaalselt vastupidine eelnevas lõigus kirjeldatule. Ta võiks olla „ideaalne inimene“. Kui poleks ühte „AGA“. Ta on sattunud Maarjamaale, kus ühiskond alles võtab kapitalismi tuure korralikult üles. Kus iga indiviid ei soovi suure hurraaga kaasa minna ühe välismaalase ideaaliga.

Ja Jumal tänatud. Sest dokumentaalfilmis on Jumal tihti see parim režissöör.

Muidu poleks dokumentalistidel olnud midagi näidata. Poleks ühtki konflikti. Ühtki takistust Marki teel. Aga just need takistused teevadki filmi huvitavaks. Loomulikult on Meelis Muhu (kes on ka filmi monteerija) ja Minna Hint need takistused osavalt ning sujuvalt üle filmi laiali jaotanud. Et need saaks ilmuda just sel hetkel, kui tekib oht, et tegelane on vaataja jaoks juba selge, arusaadav ja lugu jookseb nagu „õlitatult“.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/jagada-oma-motteid-voi-mitte-jagada/
Valk, J. (2019). Jagada oma mõtteid või mitte jagada? Sirp, 13. sept, lk 13.

Madle Lippus: „Ei filmi haaravus ega ka selle mitmekordne vaatamine muutnud peategelast mulle sümpaatsemaks. Enam aga ei olnud tegemist (ainult) isikliku antipaatiaga — filmi käigus joonistusid selgelt välja ka põhjused, miks Mark oma eesmärgis ebaõnnestus. Ma ei tea, kas tema ebaõnnestumise esiletoomine oli režissööride teadlik valik, usun, et pigem see lihtsalt juhtus nii. /---/

Nii tekitas minus filmi algusest peale segadust see, miks otsustas Mark tulla uut kogukonda looma just Eestisse. Filmis räägib ta küll oma pettumisest Hollandi ja Briti „rahakesksetes ühiskondades”, kuid ei selgita, miks just Eesti peaks olema sellise sharing’u-kogukonna jaoks see õige koht ja siinsed inimesed vähem rahakesksed. Filmis nähtud esoteeriliste huvidega vabameelseid noori kohtab ilmselt igas maailma riigis. Seega jäi arusaamatuks, mida ta täpsemalt Eestist leida lootis. /---/

Tunnistan, et kunagi tegid meie ühised tuttavad mulle minu Uue Maailma Seltsi tausta tõttu ettepaneku Markiga kohtuda, et rääkida temaga seltsi tegevusest ja kogemusest. Kuid ma lasin selle võimaluse käest. Olin tolleks hetkeks sellistest elu muutvatest projektidest väsinud ja jäi pisut arusaamatuks, mida Tallinn Sharing Community endast kujutab. Pärast filmi vaatamist tundubki see mulle seal esitatud keskse probleemina. Idee on küll üllas — päästa inimesed rahaorjusest —, aga kuidas täpsemalt on plaanis seda teha? Kuidas kogukond Marki nägemuses igapäevaelus toimima peaks? Kas see on organisatsioon, mis vahendab puudust kannatavatele inimestele toitu, või elustiil, millest osasaamiseks tuleb kogukonnaga liituda? Või hoopis maailmavallutusplaan? Filmi vaadates neile küsimustele tegelikult vastust ei saa. /---/

Film „Jagada või mitte jagada” ei räägi tegelikult nii palju kogukonna loomisest (kuigi ka selle kohta saab sealt üht-teist õppida) kui jutustab kaasakiskuva ja empaatilise loo ühe inimese ebaõnnestunud eneseotsingutest. Peategelase püüdluste luhtumise tingib suuresti tema tahtmatus mõista (või ehk ka siiras teadmatus sellest), et ta ei taha lahendada mitte maailma ees seisvaid, vaid oma isiklikke probleeme — eelkõige parandada oma tegevuste (vähest) eesmärgistatust.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Lippus, M. (2019). Film ebaõnnestunud eneseotsingutest. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 88–92.