Lagle rännakud (2019)

Arvamusi filmist

Andrei Liimets: „Jõhkralt üldistades võib Eesti dokumentalistikas eristada kaht suunda, mis peegeldavad laiemaid arenguid õigupoolest terves maailmas. Ühelt poolt lennartmerilik naturalism ja tasane vaatlus, teisalt tugevama lavastajakäega nopitud värvikas kollaaž, mille ilmekaimaks näiteks on küllap Jaak Kilmi „Disko ja tuumasõda“.

Jaan Kolbergi „Lagle rännakud“ langeb üsna rangelt esimesse kategooriasse. Filmi mahuvad poliitvangi ja varase vabariigi ühe mõjukama ühiskonnategelase nooruspõlv, peresuhted, kujunemine Nõukogude Liidu ahistavates tingimustes, üha riskantsemaid pöördeid võttev dissidentlus ning usuline eneseleidmine sel sajandil.

Ehkki suurem osa filmist keskendub poliitilisele loole, saab lõpuosas kandvaks hoopis usuline pool, põiked Petlemma, Vatikani ning palverännakute radadele. Seetõttu on kerge meenuma Jaan Tootseni hiljutine „Vello Salo. Igapäevaelu müstika“. /---/

„Lagle rännakuid“ võibki vaadelda kas ennekõike filmikunsti või siis ajaloodokumendi printsiipidest lähtuvalt. Esimesel juhul hakkavad rohkem rolli mängima tehnilised detailid ning loo jutustamise oskus, suutlikkus luua meediumi võimaluste kaudu lisaväärtust, mida näiteks ammendav ajaleheartikkel ei suudaks.

Teisel puhul nihkub kese pigem materjali sisulisele asjakohasusele ja olulisusele. Loomulikult pole need kaks vastandlikud, ent olenevalt sellest, kummale rõhku panna, võib üldmulje jääda üpris erinev. Väljalõike ja ajakapslina ühe olulise inimese teest on „Rännakud“ kahtlemata oluliselt tugevam kui filmina. Viimasena on „Lagle rännakud“ pigem kronoloogiliselt kokku seatud valik arhiivikaadreid ja intervjuulõike, mitte tugeva lavastajakäega tervik. Loojutustusliku haaravuse kallal nokkimine on dokumentalistikas muidugi mõnevõrra libe jää.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6522564/ebauhtlane-rannak-labi-eesti-lahimineviku
Liimets, A. (2019). Ebaühtlane rännak läbi Eesti lähimineviku. Postimees, 14. veebr, lk 21.

Kaja Kann ja Madis Kolk: „„Lagle rännakud“ lubab küll teekonda kui metafüüsilist protsessi, kuid jääb sellest hoolimata informatiivseks publitsistikaks, kus kunstiline püüdlus puudub. Me saame palju teada, aga see ei puuduta, see on justkui entsüklopeedia lugemine. Ka filmi rütm on laialivalguv ja väheütlev, teekonna pikkust ja raskust me ei taju.

Nagu ka mõnes oma varasemas dokis – näiteks „Rahva vabaduses“ (2011) – püüab Kolberg siingi mõneti kunstlikult ühendada usu- ja poliitikateemat. Pareki isikuomadused ja elukäik annavad selleks arvestatava impulsi. Kaamera saadab Parekit tema rännakul pühapaikadesse Petlemmast Mordvani, peatuspaikades jutustab ta oma eluloost nii vabadusvõitleja ja poliitvangi, poliitiku kui ka kloostriasukana. Ema Tekla Famiglietti räägib filmis sellest, kuidas Laglel on Jumala eriline õnnistus ja kuidas temast sai katoliiklane, kuna ta oli seda seesmiselt juba varem. See ei ole öeldud suusoojaks, vaid kirjeldab peategelase olemust sama siiralt ja lugupidavalt, nagu loendamatu hulk teisigi filmis intervjueeritud Pareki võitluskaaslasi. Paraku moodustab see monoloogirida justkui päevakangelast mõne tähtpäeva puhul portreteeriva telesaate, jättes aga kujundi kaudu avamata nii tema taevase kui maise võitluse, rääkimata nendevahelisest pingest. Ei taha uskuda, et Pareki aus ja sirgjooneline isik juba oma olemuselt välistaks dramaturgilise konflikti. Sellisel deklaratiivsel tasandil, nagu filmi autorid meile seda esitlevad, ei tekita kiriku roll Lagle elus ju mingit kahtlust, usu ja poliitika vägisi ja kujundliku kontseptsioonita kokku sidumine filmis teeb aga mõlemale poolusele liiga. Seda enam, et vestlustes Lagle ise oma usulist vagadust teemana üldse peale ei suru, pigem räägib ta seda innukamalt oma praktilistest toimetustest kiriku rüpes ja heaks.“
/---/
Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/mustika-igapaevaelus-voi-igapaevaelu-mustifitseerimine/
Kann, K. ja Kolk, M. (2019). Müstika igapäevaelus või igapäevaelu müstifitseerimine [filmidest "Matusepäevikud" ja "Lagle rännakud"]. Sirp, 22. veebr, lk 20–21.