Ma olen paks (2018)

Autobiograafilnie minajutustus „Ma olen Paks” on noore naise täiskasvanuks saamise lugu. See on võitlus iseenda sees olevate ebarealistlike ideaalidega. 
Etendus algab konfrontatsiooniga – heas vormis naine seisab aluspesus publiku ees, esitades (publik esindab siinkohal ühiskonda) retoorilise küsimuse – kas ma olen paks? Seejärel analüüsib ja eksponeerib näitleja detailselt oma kehaosi, tuues välja puudused. Stseeni lõpus paneb naine riided selga, konstanteerides, et kuigu kõik on tegelikult hästi, lihtsalt tema soov – olla väga peenike, on ebaterve.
Näitelja räägib oma lapsepõlvest Hiiumaal, esimesest armumisest ja esimestest katsetest dieediga. Et hoida ideaalkaalu, areneb välja dieedisõltuvus ja seejärel toitumishäire. Esimene armumine vahetusüliõpilasena Kreekas toob leevendust, kuid lahkumine toob rahulolematuse ja ülesöömine probleemi taas tagasi. Naine võitleb oma armastuse nimel ja võidab, kuid rahulolematus kehaga õõnestab õnne ja sunnib viima ellu üha ekstreemsemaid samme kaalu langetamiseks: rasked treeningud, ekstreemsed dieedid. Paralleelselt otsib peategelane ka oma kohta elus, õiget karjääri. Soov saada näitlejaks pole ebakindluse tõttu realiseerunud. Et toita oma kirge toidu vastu, asub naine tööle ökopoodi/kohvikusse, kuid ka see pole lahendus, sest kaal ei lange. Rahulolematus endaga järjest kasvab.
Lahenduse toob hoopis emaks saamine. Sünnitus aitab mõista, et probleem pole mitte kaalus, vaid perfektsionismis, mis on maskeerunud ebaristlikku iluideaali. Saabub leppimine endaga ja oma kehaga.

Märksõnad: dieet | monoetendus | perfektsionism | tervislik toitumine | toitumishäired | treeningud (sport) | Vaata kõiki »