Kalurineiu (1984)

Taaskohtumine "Kalurineiuga"

"Kalurineiu" kordusetendusega tähistas Eesti Rahvusteater oma tegevuse 40. aastapäeva.
[---]
Lydia Vohu võttis paljude palvel ülesande lavastajana enese kanda. Kuigi see oli ainult ,,värskendamine" nõudis see paljude õhtute harjutuste töövaeva. Ta suutis kõik lavaloominguliselt ansambliühtseks kujundada, samuti nagu teine, muusikajuht Roman Toi oma orkestriga.
Opereti leitmotiiviks on „Kalurineiu" meloodia ja sopran Valve Tali suutis selle kütkestava nõtkuse ja tundeküllusega vormida, jättes rõõmsa tunde, et meil on nii ehtsa iseloomuline saarepiiga, keda Irma Truupõld libretistina ehk silmade ees nägi. Tema ümber ju kogu intriigide lahtihargnemine teoses toimub. Ragna Pohlak tema kaaslasena oli küllaltki võrdne, koos suutsid nad oma südamemured lõpuks kõigile lähedaseks teha. Teine armastajatepaar, Ellen Valter Veski Tiiuna ja Harri Lillioja ajalehe karikaturistina, lahendasid oma vahekordi koomiliselt. [---]

Kalurite osades Aleksander Liipere, Enno Õunapuu, Paul Kristal ja Arnold Arumäe, ajakirjanikud Ernst Vähi, E. Luksepp, Ilmar Lepik, Olaf Kopvillem, korrektorid Erika Veskimets-Solom, kes oli ka abilavastaja. Virve Mathias, Elna Libe, Koidu Konze, advokaadi abikaasa osas Lydia Vohu-Viksten, tema tütar Oudi Kalm-Lillioja, nende sõbrannad Aili Vähi, Linda Koff, Vaike Tölpt, Mulgimaa taluperemees Erik Kastein, aadliku osas Harri Mürk, jooksupoisid Ekke Loo ja Eric Silmberg, tantsija ballil ja pulmapeol Kai Käärid, kes oli ka tantsulise liikumise juht, pillimees Allan Liik. Nende kõrval kooriliikmeid, orkester, kes kõik töötasid ühtse elulise sündmuse kujutamiseks, millele meeldivaks taustaks oli kunstnik Arthur Mihkelsoo lavapildid. Lavatagused abilised olid veel valgustaja Taavo Söödor, kostümeerija Endla Komi ja tehniline juht Eda Loo.

Priit Ardna viisirikka muusika taustal sai see arvurohke pere elavaks tegevust kanduvaks ansambliks, kellele rahvas jagas tänu aplausidega. Lõpuks külvati osalised üle ka lilledega.
Lavastaja Lydia Vohu juhtis tähelepanu Roman Toi tööle, kes juba Saksamaa ajast peale on abistanud eesti teatritööd muusikaga. Samuti ta kutsus lavale kõik, kes kunagi on olnud Eesti Rahvusteatri liikmed, nende hulgas asutajaliikmed Mahta ja Kaarel Söödorid, kelle poeg ja pojapoeg on jätkanud teatritööd.

Mitmed eesti organisatsioonid tõid Iilleõnnitlusi. Riina Reinik ja Elsa Vellner Eesti Rahvusteater Kanadas poolt; Aili Silm õnnitles Toronto Eesti Maja poolt, Seedrioru sihtasutuse poolt Elme Piil, Eesti Abistamiskomitee poolt Alfred Sepa, Hilda Härm andis üle kimbu roose. EKN poolt õnnitles peasekretär Priit Aruvald. Kirjalikult olid tervitanud EV aupeakonsul, New Yorgi Eesti Teater, Silvia ja Teet Koppel.

Loe artiklit: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=vabaeestlane19850523.1.8

Operett ”Kalurineiu”, mis taastati 1948 Stockholmis oli uuesti menukas Estol

Esto teatrietenduste programm on olnud tihe ja mitmekülgne. [---]

Toronto pererahva oma teater oli programmi võtnud erilise julgustükina opereti ”Kalurineiu”. [---]

Nagu oodata võis, kujunes selle eesti amatöörteatri paraadi kõrgpunktiks Lydia Vohu — vana kutselise estoonlase — poolt lavastatud operett ”Kalurineiu”. Toosama, mis okupatsioonide ajal äratas erilisi rahvuslikke tundeid — esiklavastus toimus sellel Priit Ardna operetil (libreto Irma Truupõld) jaanuaris 1941, seega vene okupatsioonis. Publiku tugevad rahvuslikud reaktsioonid põhjustasid aga tüki kiire lavalt eemaldamise. Saksa okupatsiooni ajal tuli see aga taas lavale ja jooksis sadakond korda enne kui järgmine okupatsioon peale jõudis rullida.

Paguluses ärkas ”Kalurineiu” taas Stockholmis, kuhu autor Priit Ardna oli põgenikuna saabunud, samuti oli kohal publiku armsaim ”kalurineiu” , operetiprimadonna Milvi Laid.

Ardnal oli muusika kaasas, puudus aga tekst. Selle tegi Rudolf Lipp mälu järgi ja nii võis operett a. 1948 tulla lavale Stockholmi Kontserdihoone laval Milvi Laidiga nimiosas. Jällenägemine oli südamlik ja kuna tookord oli veel rohkeid professionaalseid jõude saadaval; siis oli ka etenduse kvaliteet kõrge.

Pärast edasirändamist rändas Kanadasse ka ”Kalurineiu”, kus Rahel Olbrei selle lavale tõi a. 1952 Montrealis. Rootsi eestlastele oli seega põnev kohata ”Kalurineiut” aastal 1984 Torontos Esto 84 lavastusena, 36 aastat pärast esitamist Stockholmis — sootuks uute nägudega ja häältega ning uues kuues.

Et ”Kalurineiu” käes on tema publik, selgub juba sellest, et kahest etendusest ei jätkunud, tuli juurde paigutada kolmas! Ja olles näinud esietendust Estol, võib vaid konstateerida, et vana eesti oma operett ei ole kaotanud oma külgetõmbejõudu ka kaugel kodumaast. Seda eriti, kus Lydia Vohu kindlates kätes kogu suur amatööride ansambel sulas ühiseks tervikuks, mõnede solistidega peaaegu professionaalsuse piiril.

Muusikalisel poolel tagas etenduse kvaliteeti Roman Toi, kes dirigeeris hästimängivat orkestrit — ka see eestlaste oma — ja oli armastusega vorminud kooride kõlavust.

Solistidest paistis eriti silma seekordne "Kalurineiu” Valve Tali ise, kes oli hästilaulev koolitatud kõrge sopraniga ja välismuljelt ”tõeline” kuju just selle opereti peaossa. Hästi lauldud ja mängitud.

Tema vastasmängija — Ragnar Pohlak ajakirjanik Ülo Aasa rollis — laulis korrektselt ja tuli osaga tubilt toime, samuti kui teised tema kolleegid — peatoimetajana Ernst Vähi, teatriarvustajana Jaan Lents, reporterina Ilmar Lepik ja fotograafina Olaf Kopvillem, kes oma kupletisti- ja karrikeerimisvõimeid osavalt kasutas.

Subretipaariks oli väga sümpaatselt Ellen Valter ja Harri Lillioja vastavalt Vesi Tiiu ja karikaturisti rollides.

Väljatõstmist väärib eriti lavastaja Lydia Vohu enda roll tõusikliku proua Sonnenwaldina, mis oli perfektselt teostatud, samuti kui tähelepanuväärivalt tema veel tõusiklikuma tütre Oudi Kalmu rutiinikas kuju.

Kogu operetiaparaadi südameks olid peale lavastaja tema abi Erika Veskimets, lavakujundaja Arthur Mihkelsoo (kelle lavapildid olid lihtsad efektiivsed ja nägusad), tantsujuht Kai Käärid (kes oli ka teiste liikuma panemise kõrval endale võtnud paar professionaalset tantsu- ja liikumisrolli, kus tema fenomenaalne kergus ilmnes), kostümeerija Endla Komi, valgustaja Taavo Scöder, tehniline juht Eda Loo ja repetiitor Liina Teose.

Ansamblisse kuulus massiliselt rannarahvast — tõelist rannarahvast — ja juba see andis etendusele oma erilise väärikuse. Aplausid olid suured nii etenduse ajal kui ka lõpul. Dirigent Roman Toi ja lavastaja Lydia Vohu koos peaosalistega said ovatsioonide lõviosa.

Loe artiklit: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=estdagbladet19840727.1.3